Päeva südamekülaline. Päeval südamekülaline on täna Madis Hint, kes töötas neli aastat Eesti raadio korrespondendina Moskvas. Nüüdseks on Madis Eestis tagasi ja seab oma elu siin sisse. Täna meenutame neid Moskva aegu. Kui me stuudiosse tulime, siis sa ütlesid, et sinus valitseb suur rahu. Kas see on tingitud sellest, et Venemaal korrespondendina elatud aeg sai otsa või on see midagi muud? Ei no ma arvan, et see on ikka rohkem selline Eestimaa suvi ja vaatamata neljataustaga Moskvas olema jäänute üdini selliseks tummiseks puhastverd ja muide ka tõesti suhteliselt puhastverd eestlaseks. Et ma arvan, et pigem selline kodu ja mingisugune selline sisemas aina enam küpsenud, küll ühel hetkel konkreetselt tehtud, kuid sisema sain enam küpsenud otsused. Nüüd ma mõnda aega ei tahagi olla kusagil välismaal niimoodi põhikohaga tööle, et jah, hoida kontakte, jätkata mingil määral tööd, vaatlemist, uurimiste käimiste, katsun selliseid asju korraldada. Aga et nüüd ma nagu põhikohaga tahaksin mõnda aega olla siin oma armsal väiksel võib-olla konna tiitlikud Eesti, Maaleht, see tekitab minus sellist head sisemist suvist rahulolutunne. Aga miks sa loobusid, kas aeg sa lihtsalt täis või olid muud põhjused? No ma arvan, et põhjuseid oli kaks aeg, nagu on selline lõputu ja veniv mõiste ja nii palju, kui mina olen aru saanud selle komplektiga, mis minul ja mu abikaasal kahe peale kolm tööandjat pluss mõningad otsad sinna ja tänna olid nagu, ütleme materiaalselt või hinna-kvaliteedi suhtega, olid kõik Eesti ajakirjanduse tööandjate rahul ja, ja me oleksime võinud ka ise jätkata, samas vaimus saaks olnud mõnes mõttes kõige kergem deegee, mõnes mõttes sai tõesti selle nelja aastaga nagu Venemaa sissetöötatud on mingisugused allikad, inimesed, sõbrad, aga olid kaks põhjust. Esiteks isiklikum ja väiksemal isee, et midagi hakkab siiski inimesel kripeldama, kui ta tunneb teatud sellist just mugavuse ja stagneerume ise, nii-öelda professionaalsuse peole tulemine on minu jaoks alati mingisugune ärev märk ja ma nagu tundsin, et pean äkki tahtejõuga tegema materiaalsete kaotuste hinnaga tahtejõuga tegema mingisuguse elumuutuse. Ma pean lõppude lõpuks ka kursis olema sellega, mis toimub siin Eesti vabariigis, mille heaks ma ajakirjanikuna nagu tööd teinud ja selle rahva jaoks. Ja teine asi on see, et meil on laps, viieaastane ta natukene seal vaakumis ja mitte omakeelses keskkonnas ja liiga koduselt kasvanute. Et teda tuleb hakata eestikeelse kooli jaoks nii-öelda sotsialiseeruma ja see on märksa suurem probleem, sest Eestis teatavasti on juba kooli astumine selline karm ja edu stressist läbi imbunud toiming. Te ei saa riskida sellega, et laps kuni kooliminekuni on võõras keskkonnas. Teil Astridiga oli see ju eduks, et mõlemad tegite ühes ja samas pealinnas ühte ja sedasama tööd. Nojah, eks seal tööprotsessi käigus vahelise võimaldas lihtsalt ka ütleme, aja kokkuhoidu, sest vahel ei õnnestunud seda korraldada, et üks üldse kuhugi läheb, sest kodus oli siiski laps ja ja see noh, lapsehoidmise korraldamine Moskvasse head sõbrad aitasid, kui vaja oli, aga, aga see oli selline väga piiratud ressurss, et ses mõttes täiesti võimatu olnud, et noh, näiteks üksikvanemal samamoodi lapse kõrvalt veel töötada ja kusagil käia, et ühesõnaga toimus selline. Teatud sisseelamise järel toimus tõesti seeneressursi jagamine, et saime nii isikliku elu, koduste asjade kui ka professionaalsete asjadega hakkama. Ja tegelikult Venemaa info, kui sa said näiteks jutu peale, said intervjuu infot on alati natukene noh, rohkem kui see Eesti ajakirjandus suudab läbi seedida, ära tarbida, kui seda nii-öelda väljundit on. Et ses mõttes väga oluline oli just aeg-ajalt kellelegi meist aeg vabaks, et ei oleks vaja muretseda lapse kodu mingisuguste organisatoorset asjade pärast, et saaks ühe ilusa pärli sellise infoallika või intervjuu kätte, sest tegelikult seda tarbida saab siis väga kaua, et sellised jah, ütleme, tööskeemid perekonna ja töö ühendamisele, kuigi sellele on muidugi omad miinused. Aga ma usun, et meie Moskvas olemise muutis kõigi jaoks mitte ainult efektiivsemaks, vaid ka odavamaks ja inimlikumaks igatpidi. Mis sinu meelest on välismaal töötava korrespondendi elus kõige tähtsam? No ma arvan, et ilmselt selline mõõdukas sissesulamine ühiskonda ümbrusesse ja sisemine huvi, näiteks ma kujutan ette, et ma võib-olla oleksin mõnda aega suhteliselt halb korrespondent saadetakse Brüsselisse. Ma ei tunne seda kultuurikeskkonda, ei räägi prantsuse keelt, ma jah, see ei ole minu jaoks nagu väga huvitav teema, see on sealt midagi huvitavat, et enda jaoks välja kammida hakkaks nagu, nagu see mõte on endal hargnema. Selleks ma peaks ikkagi tükk aega tahtejõuga ennast pingutama, aga Venemaa juba oli mul õnne niimoodi noh, teatud määral sisse töötatud ja selline põnevusobjekt enda sisemises hinges. Aga ma ei arva, et väliskorrespondent peaksin meeletu kiirusega nagu sulama sellesse kohalikku seltskonda. Sest tõesti minu nii-öelda tarbija, minu toodangu tarbija on siin Eestis. Ja kui minu kogu elu koosneks venekeelsetest sõpradest vene ilust, vene joomingutest, siis äkki ma kaotaksin nagu lõplikult selle sidemeid selle rahvaga, kelle heaks ma justkui nagu töötama peaksin. Et minus endasse hakkaksid domineerima mingisugused sellised üdini kassis vedelikud või võib-olla Ameerikas ameerikalikku väärtushinnangud, et ma nagu ei paneks pihta, mis on siinse ehk inimese jaoks tähtis, mida ta minult ootab. Et aga selline mõõdukas sissesulamine seal lõpuks on sellised sõbrad, kes tõesti ka professionaalselt on võimelised aitama, see on jälle ilmtingimata väga vajalik. Räägime nüüd Venemaast, kas Venemaa sai sulle omaseks selle nelja aastaga ja ma mõtlen nüüd kõige enne, kas enne, kui me poliitika juurde läheme, kas vene hing sai sulle omaseks? Hoian ma usun, et vene hing on küll nüüd selline asi, et ma ei ole ise muutunud loodetavasti vene hingeks, aga Ma saan selle vene hingega hakkama, saab sellest aru ja ma saan sellest aru. Ühesõnaga mitte et ma räägiksin grammatiliselt veatut vene keelt, aga ma ma oskan venelastega rääkida. Ühesõnaga, kui mingisugune tolliametnik, miilits või lihtsalt igatsev tegelane tänavalt mind Venemaal tülitab. Ma, no ma valdan niimoodi tonaalsust ja väljendeid, ma, ma saan temaga hakkama. Mind ei ehmata see, ma, ma võin noh, niimoodi mõõdukalt vastu haukuda ja mõõdukalt lipitseda, kui mul näiteks tekib tollis probleeme ja neid tekib muidugi selle nelja aastaga mingisugustest, pisiasjadest. Et ühesõnaga ma suudan nagu õige tonaalsuse kaupke vastu panna ja ennast kehtestada vene inimese jaoks. Aga Vene ühiskond on üldse kui selline kehtestamise ühiskond. Neis naisele naine mehele kaldub ülemusele ülemine ülemus alluvale. Et selline noh, teatud selline jõuga vähemalt verbaalse jõuga maksma panemine on vene ühiskonnas ikka alati oluline. Kas niisugust situatsiooni tuli ka, et, et sa läksid peole seltskonda õhtul ja kui saadi teada, et sa oled välismaalane ja veel ajakirjanik, et tekkis mingi tõrge? No tekki pikku tõrge, kui ei ole ette teada, et inimene on ajakirjanik, sest. Ei, ma mõtlen just, et kui nad teadsid, et kas nad hoidsid ennast tagasi, Nad ei avanud ennast sulle näiteks. Ei, ma arvan, et ma olen juba niimoodi visuaalselt selline tüütu ja, ja kuidagi esmapilgul naiivsevõitu inimene, et mul pole probleeme olnud sellega, et inimesed ei avane. Vastupidi, vahel on olnud probleeme sellega, et nagu AKG neile selliseks isiklikuks psühholoogiks ja, ja ma ei tea kelleks, et langevad vene hinged niimoodi siiralt ja avameelselt ja kergelt purjus peaga eriti kaela ja hakkavad oma häda kurtma, mis nagu mind enam professionaalselt üldse ei huvita. Võib-olla, aga aga jah, kui ma ütlen, et võib-olla rohkem on meeles isegi nagu liiga südamlikuks või ootamatult südamlikuks läinud kontakte kui selliste reserveeritust, mis tuleneb sellest, et saadi teada, et ma olen ajakirjanik. Nüüd siis poliitikast nelja aasta jooksul on sul kahtlemata kujunenud oma seisukohad ja oma ennustused, et mis sinu meelest sinu arvates saab Venemaast ja, ja millised ohud seda suurt riiki valitsevad. Noh, võib-olla selle ennustamise kohta tuleks öelda kõigepealt seda, et jälle on maailmas muutunud nii-öelda trendikaks pidada palgal meeletute armeed Venemaal uurijaid nii-öelda need kunagised sovjetoloogile, kes Nõukogude Liidu kokkuvarisemise uurimisobjekti ärakadumisel nagu mõneks ajaks töö kaotasid. Et nende armee on jälle minu arusaamist mööda Läänes taastati kimas osalt õigustatult osalt mitte, et osa neist võib olla väga professionaalseid ja asjatundlikke sotsiaalteadlasi aga ma usun, et suurem enamus neist on noh, niimoodi väga kunstlikul tasemel just nimelt seda vene hinge tundmata tegelevad selle vene asjaga. Et Venemaa usas on palju produtseeritakse, eks teadlastele ka uurijatele keegi maksab midagi, ootab mingit produkti, et me võime lugeda väga palju selliseid globaalseid ennustusi. Mina nagu reeglina neid noh, väga ei austa ja väga ei usu, isegi kui väga autoriteetne nimi on ta. Aga ma ise pakuksin välja seda, et tegelikult ratsionaalne lähtuda sellest, mitte mingisugused sellised inertsed arengud on Venemaale ja vene hingele igiomased, et teatud ohud, mis tundusid võib-olla vahepeal eufoorias, et nad on möödas, et selline noh, suurriiklik, patriotismi, imperialistlik, kergelt agressiivne. Nüüd seoses Putini võimuletulekuga Jeltsini sellise hetkelise, natuke segasevõitu ja konfliktse, aga siiski demokratiseerimise aiake konkreetselt demokratiseerimise aja möödumisega on näha, et ikka selline tugev tsentraliseeritud riik midagi, massid niimoodi tuimalt kummardavad väga suure selline võimu kaugus ja ka ärivõimu äriediidi kaugusse, lihtkodanikust, ühesõnaga selline natukene selline itaarne ja jõhker ühiskond. Et nende väärtused hakkavad, olete jälle peale tungima ja ilmselt noh, neid võib muuta tasakesi ja ja võib-olla see Jeltsini aeg ja demokratiseerimine ta mingisuguse muutuse tegi lõpuni ära, et sellist Nõukogude jama nõukogude imperialismi enam ei teki. Aga põhimõtteliselt kõik see, mis oli halba nõukogude mõttelaadis mingil veidikene tsiviliseeritud kujul minu meelest soft variseb, varitseb edasi ja Venemaa ei loobu niipea, kui talle natukene seda naftadollarit taskusse kukub. Ta ei loobu oma suurtest ambitsioonidest ja see on ka see, mida saab, nagu valitsus alati seal rahvale müüa. Ütleme rahvas on vaene siiamaania venek kolkas, nii madalad palgad, et noh, see on Eesti vabariigis ettekujuteldamatu. Aga telekas saab kuulutada sellist suurriiklikust kosmoseedusamme, et selliseks jääb ja ma usun, et niimoodi natukene nagu pool taltsutatud metsloomana. Et tsirkuses võit kogenud taltsutaja, ütleme siis lääne ühiskond pidada lõvi ja teda on isegi hea müüa ja hea ära kasutada. Aga peab alati arvestama, et ta on ikkagi lõvi ja ta ei ole selline kiisu, kiisu, pai. Tahtsin küsida, et kui palju vene inimene muutunud on nõukogude ajast saadik, aga see taandub jälle sellele, et sa kihistad selle ühiskonna ära. Jah, ma arvan, et tegelikult võib-olla vene ilu jaoks olulisem on see, et need, kes on muutunud, et neil on selline läänevaimustus üle läinud, et mõnes mõttes Venemaa enda jaoks vägagi progressiivne ja positiivne tendents on see, et suur osa ajudest näiteks enam ei katsu leida tööd välismaal, ei torma enam välja. Et ütleme sellele vene eliidile, kes on nagu kohastunud läänenõudmistega professionaalsete ja väärtushinnangulised, aga et on tekkinud oma selline elitaarne nõudmine nende järele ka Venemaal. See muidugi ei ole, kihistab, sellel pole mitte mingisugust pistmist kusagil kaugel Siberi järve ääres viinavõtva ja kala püüdva pooldu, töötu keevitaja aga, aga on olemas siiski juba noh, ütleme arvutitehnoloogia ausalt, meditsiinitehnoloogia kosmosetehnoloogia muidugi, relvastustehnoloogia. Et need nishi, mis, kus Venemaa on olnud oluliselt tugev ja kus ta jätkab tugevnemist. Nad üldiselt on nüüd niimoodi transformeerunud, et ka Venemaal töötades saavate sealsete tippspetsialistid ennast nagu hästi tunda teenindage väga suuri kasumeid ja väga häid palku ja ta sealjuures Venemaale, et selles mõttes nagu ka tipptehnoloogiliselt Venemaad kuidagi korstnasse kirjutada oleks vale, et ilmselt mingisugustes harudes jätkab Venemaa selliste ägedate, et pealetungi või ägedat konkurentsiikke läänega ja suudab esineda vähemalt väljapoole suhteliselt läänelikult. Muidugi, mida see raketiprojekteerija teeb, kui ta oma korterisse läheb, kas ta kuidas ja kellega ta seal viina võtab ja kuidas ta oma naisega see võib-olla ei ole päris läänelik? No igatahes tõesti ühiskonnas on tekkinud nagu uued lõhed just ka selle läänestumise või täna päevastumise moderniseerumis vallas aga leiab sellise oma koha nagu sellises mõnusas ja alati konfliktse see vene kompotis, et ta on nagu üks äärmus, aga siiski terviku osa. Sa oled nüüd mitu korda maininud viinavõtmist, kas sellel tegevusel on vene elus ikka endiselt oluline koht? Oi, muidugi no ma isegi ei tahaks rõhutada, võib-olla selliste noh, alkohoolilisust, et see ilmtingimata peaks olema midagi noh, kohutavas labast kõlabki labasena võrreldes näiteks tšehhi õlle ega, või ma ei tea Põhja-Saksamaa õllekult tuuriga, et öelda, et Venemaal viinakultuursesse ühte ehitab küsimus, et on see kultuur või kultuuritus, eks ta olegi seal piirimail, aga selge on see, et noh, tõeliselt usaldusväärne suhe venelasega vene mehega, vähemalt ta tekib ikka niimoodi paari toosti järel, ühesõnaga pannakse inimene proovid ja võib-olla see on tehtud kavadused, kui toimub selline kerge sumisemine ja purju jäämine ja nagu siiruse välja löömine, siis, siis saavad kõik aru, kes on kes ja see, kes siis piisavalt ei võta asenatukene nagu kahtlane tõusta, kas tema jälgib meid või, või noh, ühesõnaga ei ole nagu päris oma inimene. Et noh, mul endal nagu pole ses mõttes probleeme olnud, et ma suudan nagu venelaste ja niimoodi tempole vastu pidada, kui, kui on nagu ka läinud niimoodi lauale joomiseks ja rääkimata sellest, et kusagil ütleme, vähemusrahvad Tšetšeenias või niimoodi, kes tegelikult ise alkoholi ei tarvita, aga on võtnud selle joomistraditsiooni või selle selle proovilepaneku üle, siis nad ise võivad jääda suhteliselt naeruväärsesse valgusse, eks kukuvad laual ise kolme pitsi järel ja siis külaline, keda nagu üritati proovile panna, niimoodi ei tea, mida teha. Pidulistega. Venemaal kõlavad aeg-ajalt ikka need meid häirivad laused, et noh, et Nõukogude Liit tuleb taastada ja Baltikum tuleb jälle oma rüppe võtta. Kuidas sa selliseid asju hindad? Peaks võtma ikka suhteliselt rahulikult, sest selge on see, et tänane täitevvõim ei ole huvitatud enam nagu endise võimusüsteemi taastamisest. Tänane täitevvõim onju ennast väga hästi sisse söönud tänapäevastes ärioludes, ühesõnaga sööge käsi, peseb kätt, mitte läänelik ja piisavalt korruptiivne, aga siiski turumajandusel otsesel kauplemisel põhinev nagu turvalisus, on loodud tänapäeva võimueliidile. Et nad ei vaja enam sellist nõukogude aegset plaanimajandusest saadud mingisuguste eri haiglate ja kuigi need on ka natuke olles, aga, aga nad ei vaja sellist administratiivselt kehtestatud eeliste ja privileegide süsteemi, sest neile voolavad, et mingil moel taskusse miljonite turumajanduslikud dollarid. Et ma arvan, et see ja teisest küljest välistab nagu minu meelest selle, et noh, päris selline nõukogulik impeerium taas tekiks, et Nõukogude liitu tema endisel kujul ilmselt ei taastata kommunistide kes seda kuulutavad või ütleme siis äärmus kommunistide toetajaskond stabiilselt, aga järjekindlalt siiski väheneb, ühesõnaga ta sureb välja ta ongi, ongi see üldiselt seal vanem põlvkond või siis nendest otseselt mõjutatud mingisuguseid väga sellised vaesevõitu ja konservatiivsete nõukoguliku depiirkonnad. Aga noh, tundub, et kui mingisugust katastroofi ei tule ja vähemalt praegu majandusprognoosid sellised, et ei toimu mingit nafta ja gaasi hindade suurt auku langemist, mis Venemaal olete nagu väga kurjasti võiks mõjutada, et senikaua pole lihtsalt nõukoguliku imperialismi pealetungi korter ja las nad räägivad, ühesõnaga see on nagu selline auru väljalaskmine ja vene enda liit suhtub sellesse mõistvalt, et noh, siis nad nagunii-öelda märatsevad vähem, eks ole tänavatele anda rahulikum, kui nad saavad seda välja öelda. Kogu selle nelja aasta jooksul, mis sa seal elasid, tegelikult olid sa vaatleja. Kas selliseid hetki ka oli, kas seal, kus sa tundsid, et sa oled sees ja sa tahad midagi teha? Jah, küll vene elu on kaasakiskuv, ikkagi mingisugused sellised emotsionaalsed tormilised miitingut käivad tänavatel, siis ikka tekib tahtmine nagu kuidagi kodanikuna osaleda milleski. No ma mäletan, näiteks viimane juhtum oli selle aasta võidu püha üheksanda maidemonstratsiooni ajal. Kui lisaks siis ametlikule sõjaväelisele paraadile pärast linnapea ei toimuks igasugu rongkäike ja mööda peatänavat, muuseas kõndisid siis tegelased, kes sa õigeuskliku ikoonindusega varjutatult mõistsid ka igatpidi tšetšeene kui rahvust, õigustaside vägistajad ja mõrtsukast polkovnik, buda David, kelle üle käib Venemaal pikemat aega skandaalne kohtuprotsess, kes 18 aastaselt tšetšeenid tüdruku noh, tõenäoliselt vägistas aga kohe kindlasti piss ja võidupüha ajal täiesti asjasse justkui puutumatut ise püha sõja võiduga mitte seostatav mõnifestatsioon, kus selliste mõrtsuk vägistaja toetatakse. Et siis ma olin lapsega üksi linnas seda asja vaatamas, siis ma võtsin lapse kukile, tormasin kohe esimese miilitsa juurde ja, ja niimoodi enam kui ajakirjanikuna esitasin talle küsimuse, et mis asi see teil siin toimub, et kas te pöörate tähelepanu, millised loosungid minu arusaamist mööda, need on Venemaal nagu institutsiooni, kui seadustega keelatud. Miilits vastas mulle rahulikult, et ah, meil on vaba riik, et kui teile midagi ei meeldi, siis minge karjuge tädikesed seal üle. Et noh, ühesõnaga see tekitab küll sellist nagu sikumis tahtmist. Et noh, võib-olla pole soliidne seda väga palju lubada, aga samas eriti Vene ühiskond, noh, ta ei pane pahaks, seal ajakirjanikud ikka võtavad rohkem nagu nagu õiguse kommenteerida ja sekkuda ja sõna sekka öelda nii-öelda aktiivsed ühiskonnategelased, kui sellised kuivad info edastaja, et mõnes mõttes see elustiil mulle meeldib ja mõnda temperamendi ja väärtushinnangutega läheb kokku, et ma ei pea kogu aeg tagasi hoidma meeletult. Kas sa oled teinud mingeid kokkuvõtteid, milliseid materjale sinult kõige rohkem Eestist nõuti? No mida nüüd Eesti raadio uudised tahtsid, seda ma tean, aga kui sina ja Astrid kokku, et mis põhiliselt nõuti ja kas oli valdkondi, mida sa ise kõige meelsamini tahtsid teha? Ütleme niimoodi. D see meelsamini tegemine, see sõltub sellest, et kes nagu, mis vallas ennast piisavalt huvitava või kompetentsi tunneb ja huvi hakkab tundma, et mingisugused poliitikateemadest mingisugused liinid, ma kujutan ette, et Tšetšeenia, Kaukaasia tervikuna võib-olla noh, ütleme selline vene oli kors ja, ja selline noh, ütleme, eliidi maadejagamine. Ühesõnaga, kuna mulle kujunesid välja sellised tõeliselt head usaldusväärsed informaatorid, keda leida ei ole tegelikult üldse ja noh, lihtne ja kelle leidmise peale või, või nii-öelda pidamise peale. Ma tean, et mõned inimesed kulutavad väga palju raha, mida minul kindlasti võtta ei olnud, et ma pidin ikka kuidagi niimoodi inimlikkus lähenema. Et no ütleme nendest sellistest rasketest või väga tõsistest teemadest noh midagi sellist. Ja teisest küljest ma näiteks olen alati olnud natukene vaevasse selliste noh, ütleme lääne suhtes, et ega, et ma ei tea peast näiteks mingit prantsuse või, või ütleme, et Saksamaa kaitseministri nimesid ja kui nad teevad oma visiit ja siin ma ei oska, ma pean nägema palju vaeva siis seda suhestada, nihestada, kui ma ei saa koheselt, sest noh, ütleme Venepoolsest aspektist aru, kui see on rohkem selline viisakusvisiit ja noh, ühesõnaga mingisugune osa sellistest läänega seonduvatest protokolli teistest suhetest oli minu jaoks on alati väga raske või mitte inspireeriv niimoodi, eks ju ära tehtud. Aga teine asi on see, et mingisugust teemat niimoodi testi humanitaarsed teemad tekitavad lihtsalt sellist inimlikku huvi. Mingisugused sellised reisiteemade, vanad vene linnad vahel avastate suisa keset Moskvat mingisuguse sellise ulmelise teema, et nüüd on väga huvitavalt või kuidagi naljakalt muutunud näiteks prostitutsiooniturg või midagi sellist. Ja muidugi palju on neile teemadele siis ka nagu vastukajasid, see on paraku just selline lühega Moskva korrespondendi jaoks, et tegelikult hästi müüvad, on Eestis ka sellised natukene sellised lääge magusate teemad, et kuidas seal Vene turul kauplemine käib ja ja kuidas seal maantee ääres nette prostituudid seisavad ja kuidas nendega äri aetakse, juttu tehakse. Aga ma olen ise tahtnud olla ikkagi rohkem selline soliidne või tõsine ajakirjanik ja muidu teeb suurt muret, et Eestis Kakse tõsise ajakirjanduse ping tasakesi jalge alt ära. Et ei ole tahtnud liialdada nende ulmeliste magusate teemadega, ehkki teisest küljest tuleb tunnistada, et noh, vahel on mõnus teha inspiratsiooni kui teed ja kahtlemata siis ka lugeja rõõmuga loeb, et aga minu arvates ikka need peaks olema nagu rosinaid saia seest, mitte mitte vastupidi, et rosinamassi seisan paar saiataigna tükki, et siis läheb asi ikka väga tihedaks ja sellist ajakirjandust nagu noh, mina ei endale nagu hingele võtta ei tahaks. Ringsõite mainisid, et kuidas sa sattusid Iraaki, meie saime sinuga just tuttavaks niimoodi, et mina olin päeva südames stuudios siinsamas ja tuli toimetaja ütles. Nonii, Madis Hint on Iraagis, telefoninumber on siin ted, otseintervjuu ei teadnud mina, kes sina oled, teadnud ma, miks sa Iraagis oled? No nüüd ma tean, kuidas Iraaki saata. Tulid tähendab ma nagu konkreetselt võib-olla ei pea nagu vajalikuks või, või mis ei ole võib-olla kõige tähtsam sellest edasi, et kuidas ma sattusin, no muidugi, eks isegi Iraagi saatkonna ukse vahel, et niimoodi sisse kolamist, tagant uksest tungimist ja ikkagi rääkimist, et kuidas see viisa välja ajada. Noh, see oli selline omaste tehniline töö ja see õnnestus ja Iraagi viisat ei ole kerge saada. See, see oli nagu selline kogemata tekkinud mingi isiklik sümpaatia vastava ametnikuga seal oli Moskvas töötava Iraagi ametnikuga. Aga minu meelest nagu see on ajakirjaniku selline loomulik, nagu ma ei saa öelda, et instinkt, sest noh, kaasasündinud ta loodetavasti ei ole, aga aga selline loomulike sissekasvanute reaktsioon, et maailmas midagi toimub, kas Iraagis või palkanitel, ma tean küll, et noh, ma ei saa konkureerida CNN-i, kas ma jään ikka natukene hiljaks. Ma ei mõisa oma asju niimoodi korraldada. Aga seal, kus on kuum see. Ma võib-olla ei taha minna mu perekonna, mingisugune olukord ei taha mind nagu ära lasta või niimoodi. Aga ma tunnen sisemist missioonitunnet, et ma pean nagu vähemalt tööandjatele välja pakkuma, et ma teen nüüd kõik, et kui leitakse võimalused mind saata sinna või tänna, et me võimalikult kiiresti ennast mobiliseeriks. Ses mõttes muidugi Moskva on väga hea koht, sest põhimõtteliselt peaaegu kõigi maailma riikide saatkonnad noh, ikkagi väga avatud tihe lennuliiklus, sinna-tänna, et ühesõnaga Moskvast saab minema siin Eestisse ja ma kujutan ette, et kui midagi toimub kusagil kas Makedoonias või Iraagis, et juba seda hakata korraldama, et sa pead ju enne kusagil platseerume neid saatkondi läbi käia, pehmeks rääkima, et selles mõttes nagu niimoodi põhikohaga Moskvas alla oli selliseid asju väga hea korraldada ja ma nagu üritasin alati reageerida. Vähemalt pakkusin välja, et mina nüüd olen valmis, tundsin sellist sisemist missiooni, ma ütlen, et näiteks Iraagis ei soovita kellelegi sinna niisama kolama minna ikkagi üsnagi ebameeldiv riik, ütleme ausalt, et see oli selline puhas, selline töine missioonitunne. No miks ma seda üldse küsisin, oligi see, et keegi Iraaki niisama lihtsalt ei satu. See on ikka tõeline ettevõtmine. Aga ütle meile, oli sinu Moskva elu niisugune Hailaid kõige tähtsam sündmus, kõige eredam sündmus. Sundendas nagu maha suruda sellist rõõmustamist ühekordse mingisuguse professionaalse edu üle sest sageli sellele ei ole sellel ühekordselt professionaalsel edul ei ole mingisuguste seoste põhjaliku enese ülestöötamisega ese võib ka praktikondile unne korras kaela kukkuda ja ma ise tean, et noh, kui noorema ja vähem kogenenu omana tabasin vahel ka kogemata mingisuguseid selliseid suuri objekte või sain, sain kihvtide asjadega hakkama. Tegelikult ma mõtlesin rohkem seda, seda emotsionaalsust, et mis sulle meelde on jäänud, sellist sündmust? Kah raske öelda, ma elanud igavat elu seal, et selline üks asi välja ta üks noh, võib olla tegelikult, mis ei ole üldse niimoodi siis jääb professionaalse tööga seotud, ma olen nagu hingelt selline reisija ja matkaja, et näiteks Kamtšatka vulkaanide kodamine, karude nägemine, tõeliste vene karude nägemine, kes muide on ka tunduvalt suuremat, kaks korda suuremat sõna otseses mõttes kui eesti omad. Et millegipärast näiteks praegu, kui sa küsid niimoodi irratsionaalselt, pigem mingisugune Vene minister puudub või, või Karl Vaino ei löö selline pilt ette kuidagi. Karu kartmine, see on ikka tegelikult elus nagu läbi elatud, selline asi, et ikkagi väga otseselt kardad karu, ta ongi lähedal ta natukene liiga lähedal, et see, see ja, ja kuna see natukene kuulub tõesti ka Venemaa juurde ja see toimus nagu Venemaa ühe ja sellise ekstreemse ja emotsionaalse otsa peal, siis pakuksin pigem sellise enamuse hoidlaidina välja, seda. Kas oli Moskvas midagi, mille kohta sa saad öelda, et, et see oli kõige viletsam hetk seal. Noh, see vene arstiabi ma ei saa küll enam vene sõprade ees kiidelda, siis sellega nagu ma kolm aastat tagasi tegin, kuidas Eestis meil on asi väga-väga palju parem, sest ma tean, et Eestis paraku toimub pigem nagu teatud aspektides olla käik, aga, aga Venemaal on tõesti meditsiini abiga suhteliselt kehvasti ja kuigi meil olid need rahvusvaheliselt kindlustused tungida välja kuhugi seal ka diplomaatilise polikliiniku, nii. No selleks peab ikka ka väga terve inimene olema, et seal seda, seda meditsiini, bürokraatiat, kindlustustega, jamame siia ja meilide saatmise ja kindlustusfirma asub otsapidi Prantsusmaal ja ma ei tea sellega veel haigest peast, ma ei tea, mis keeles suhtlemise ja ühesõnaga Moskvas olemine nagu eeldas ikkagi sellist. Ja, ja kui me eelmise aasta jah, eelmise aasta algul olime nagu kogu perekonnaga sunnitud Moskvasse minema niimoodi, et kõigil oli mingi gripi vimm sees ja see seal nagu peale lendamist ja muidu reisimist ja keskkonna, see on, vist ainult süvenes. Kogu perekond oli niimoodi sirakil maas, et põhimõtteliselt polnud keegi võimeline isegi koeraga väljas käima ja sealjuures tuli veel natukene teha nagu nägu, et me ikkagi oleme kohal ja teinud tööd ja noh, kõigile ära ei ütle kõiki teemasid tööandjatele. Kui sa juba oled kohad, et see oli tõeliselt olnud seal, siis sa tunned, et sa oled nagu noh suhteliselt ikkagi üksinda võõras keskkonnas on küllalt, polekski inimesed pidu olnud, ma ei tea, kui oleks tõesti keegi kokku varisenud. Küllap oleks siis saatkonna sõpradelt kindlasti tulnud. Jah, aga ikkagi sa ei tunne sellist sotsiaalset turvalisust ja liin ümberringi on suur ja jõhker ja ja kardad selle kohaliku meditsiini kätte sattuda ei satu kõige parema kätte, mis, mis on seal vaieldamatult olemas. Aga kui satud kogemata sellise keskmisega, mine tea, mis siis saab ja mida nende mitte ühekordselt kasutatavate süstalde kasule sisse süstitakse, et noh, ühesõnaga masendav on olla tõesti füüsiliselt halvas vormis võõras keskkonnas. Nelja aastat kokku võttes, kas sul on kahju, et see lõppes? Kune kahjutunne kahtlemata jääb mingisugune osa minu kenadest ilusatest noorusaastatest on ju sinna maetud Milan Kunderaan kirjutanud sellest, kuidas Hitleri portree võis mingil põlvkonnal tekitada sellist kaunist nostalgiat, sest kellelegi jaoks oli see noh, Kesk-Euroopas Saksa okupatsioon, see oli ka noorus, oli küll omamoodi selline raske noorus ja see tunne on võib-olla perversne, et sa midagi sealt tagasi igatsed. Aga isegi sellised ütleme, mingid äärelinnapoekesed näljast koeraga mööda käies sai ikka sisse astutud ja kui see kujundas mingil määral eluks ja natukene on isegi sellest kahju. Aga niimoodi nüüd laiemas ja inimestele ehk arusaadav, omas plaanis on muidugi natukene kahju distantseeruda sellest suurlinna ja suurriigi nagu elurütmist. See on alati seep nagu ajakirjaniku jaoks selline suur sügav sisemine tunne, et sealt tegeletakse nagu tõsisemate asjadega. Seal ei ole võimalik see, et ennast kvaliteetleheks nimetava lehe nagu suur materjal, mida külje fotoga on see, et tudenginoored otsivad seksuaalset lähedust, noh see nagu siin hiljuti ühes Eesti ajalehes oli, samas kui välisuudiseid ja maailma uudiseid oli nagu kolm korda väiksemas mahus kui, kui seda teemat, et esiteks ta ei ole kuidagi uudis, teiseks ta nii loomulik, et selliste jampslike välja haududa teemadega näiteks vene ajakirjandus ei pea tegelema. Ühesõnaga, seal käib suur elu, seal käib suur äri, seal on rikkad 10 korda rikkamad ja vaesed 10 korda vaesemad. Seal on suured probleemid Venemaalt tuumaohutuse, Relmo, ogressioonide maailma poliitikas kaasa rääkimiseks. See on nagu märksa sellisem globaalselt võttes kõrgem lend kui see, mida siin Eestis tunda saab ja noh, Eestis on muidugi võimalik selle kõigega tegeleda, aga, aga mis jälle mind nagu kurvaks teeb. Nõudlus selle järele Eestis kahaneb võib-olla ajakirjanikud, oleme ise süüdi, et me pole osanud seda Poloni süstemaatiliselt oma tarbijatele sisse sööta. Aga mõnes mõttes selline Kolkliku hea olulise elu, et meil mingisugune väike intressi muutus kusagil mingit liisinguskeemides. Meie noh, ajalehtedes lainetab esiuudisena pigem selline asi või, või ma ei tea, mis kohaliku tähtsusega metsatulekahju kui Eestis, seal võib olla väga tähtis, vähemalt kogu aeg põleb mingisugune mitu 1000 ruutkilomeetrit metsa ja, ja see nagu ei ületa uudisläve, et noh, selles mõttes on, on see palju kõrgem ja sellega koosneb siis nagu hormoniseerub veel selline nagu suurlinnas on selline elurütmi elu kallis esinduslikud kohad ringi kihutavad, meeletult laiad ja edvistavad autod ääretult ebasümpaatsed reisijatega sees ja nii edasi. No ühesõnaga, mõnes mõttes selline elu pulsil natukene eemaldamine on kahtlemata kahju, aga mõtlesin, et ma hingelt ikkagi niivõrd eestlane, teisest küljest Moskvas olles muidugi ikka väga sageli kahju ja vaevasse eksistentsiaalne mõte, et muidugi parimad sõbrad siin. Kui ma mingisuguse kopika seal teenin, siis ma oskan selle eest siin mingisuguse lauajupi eest ei sellest midagi teha, et ma nii-öelda oma elu ikkagi noh, rajani investeerin siia, et et asi läheb muidu jaburaks käes, kui ma nagu elan ja olen seal ja aina enam muutun sellesse ellu, kui ma tegelikult tahan seda elu arendada siin ses mõttes tuli, tuli see vähemalt paus selles osaliselt Venemaal olekus ja natukene kohaneda selle eesti asjaga. Ja sellega siis lõpetamegi meie tänase Venemaa jutupäeva südamekülaline oli Madis Hint, Eesti raadio kauaaegne Moskva korrespondent. Aitäh, Madis.