See ei olnudki nii väga, on kõigest 12 aastane. Tõesti, meil inimene pöördus oma liigi juurte otsinguil taas kord tagasi mere poole. Seda aga hoopis uues senikuulmatus tähenduses. Inglanna elani Morgan ja tema teaduslik õpet sörolstanhaadi. Avaldasid 1982. aastal Londonis üpriski sensatsioonimaigulisi monograafia mis kandis pealkirja Pakvaatilina. Inimese evolutsiooniteooria. Ning mis seostas inimteket? Hüppoteetiliste troopikavöötmes elanud poolveeliste homineetidega. Ehkki too varasemaid tõekspidamisi vapralt eirav töö teadusringkondades kiiresti Lausalise kriitika osaliseks sai on autorite poolt vormitud kujutluspilt akvaatilises tahvlist. Siiski parajalt intrigeerin. Kujutlegem või ise pärizominiidide iirlast, kes varustatud hõreda karvkate ja ujulehtedega varvaste vahel seisab troopilise laguuni madalam. Vees, et oma järglast veepinna kohal hoida ja teda rinnale nihkunud, piimanäärmete kaudu toita. On's inimene väljunud ookeanist tõepoolest niivõrd hilja nagu väidavad Morgan Jahaadi. Jäägu evolutsiooniteoreetikute vaielda. Tõsi on aga see, et pärineme oma kaugemate Ta hellasti läbi siiski merest ning oleme viimastel aastakümnetel Üha agaramalt pöördunud tagasi selle keskkonna poole, milles terved, geoloogilised ajastud, meid kunagi võõrdunud. Tänud on 20. sajand läheneb maismaa inimeste ookeaniga kas siis kasu või uute teadmiste saamise eesmärgil. Viimased paarkümmend aastat on tähistanud inimkonna kiiret ekspansiooni sellesse hiigelsuurde ja puutumatuse biosfääriossa mida me maailmamereks kutsume. Juba täna on selle maailma kohta teada saadud kõige kummalisemaid asju, millest sajandi algul ei osatud undki näha. Merepõhjast teame eksisteerivat terveid toiduahelaid, mis saavad alguse süvaveevulkaanide kraatris elavate väävlibakterite poolt kinni püütud ja nõnda orgaanilisel elule tagasi antud energiast. Tean mõnda ka sellest, et delfiinid näevad heli abil, et hammasvaalad võivad sukelduda sügavustesse, kus vesi on meeletu rõhu all ning kiusvaalad võivad laulda suhelda oma liigikaaslastega sadade kilomeetrite kauguselt ning kes teab vahest isegi orienteeruda magnetväljade abil. Täna oleme just meie inimesed, need, kes me maismaa seistes püüame tungida oma meres elutsevat kaugete sugulaste elu saladustesse et vaalade oletatavast intelligentsist ja pikast sotsiaalsest mälust õppust võtta. Isegi või nagu olevat meie ajastu kohta öelnud tuumafüüsik nimega Leost Silart. Vallalised on võrratult pädevamad konsultandid rahvusvaheliste suhetele kui ükski poliitik või professor, keda ma oma eluajal kunagi kohanud olen. Tuleb tunnistada, et omast kohast on sel mehel isegi õigus. Vallaliste tundmaõppimisele kaitsel on enamik maailma riike ilmutanud säärast üksmeelt nagu senini isegi suured sõjad. Ükski moesuund, kunstivool ega ka poliitilised teaduslikud liikumised pole ellu kutsuda suutnud. Vaalad on tõepoolest muutnud inimese maailmanägemist. Tänases saates, mis kõlab riigiraadioeetris kolmandal oktoobril tähistatud maailma loomade päeva järelkajana tulevadki jutuks selle meie jaoks nii kaugele oma rühmaga seotud probleemid. Ja muidugi mõista ka loomad ise, keda prantslase Shakiv, kus toosamanimelise raamatu pealkirjale viidates võiks kutsudagi maailma Meretage vaiks valitseja, eks. Nagu teada, on maailmameri vähemasti niisama vana kui elu meie planeedil umbes neli miljardit aastat. Kui vanad on aga vaalalised ja kust nad tulevad? 150 miljoni aasta eest maakerale ilmunud imetajad on tagasi merre läinud mitme evolutsioonilise lainena. Neist ühte kõige hilisemat oleme me võib-olla pealt vaatama kutsutud, isegi. Näiteks võiks tuua siin arengusuuna jääkaru näol kell juba praegu on võrreldes oma eestlase pruunkaruga kujunenud välja mitmeid vee-eluks vajalikke tunnuseid. Nagu suletavad ninaavad, paksem nahaalune rasvakiht ujulestad varvaste vahel ja võime vee all silmi avatuna hoida. Ning kui seda arengusuunda ei katkestata, võib jääkarust miljoni aasta möödudes võib-olla tõesti saada midagi tänapäeva merilõvi või kõrvuk hüljeste taolist. Imetajate teine vette minek, mille tulemused meile nendesamade hüljeste näol juba täna näha on leidis aset umbes 20 miljonit aastat tagasi. Ja arvatakse, et kahes erinevas liinis. Tänase vaikse ookeani põhjaosas said tollal karulaadsetest imetajatest alguse kõrvuk, hülged, Jamorsklased. Kell on tänini säilinud mõningaid maismaa imetajaid omaseid välistunnuseid nagu kõrvalestad ja liikumisel osaliselt kehale toeks olevad jäsemed. Samas kui Põhja-Atlandil pärinevad ja ilmselt kärplase laadsete loomadega suguluses olevat hülged on kaotanud enamiku niisugustest maismaaelu meenutamist ja pooleldi kasutuks muutunud suveniiridest. Hammaskiusvaalad, kes arvatavasti samuti on tekkinud kahe iseseisva haruna, muutusid aga maismaast sõltumatuks juba hoopis ammu ligi 70 miljonit aastat tagasi. Teadlased arvavad, et niisuguste hiiglaslike mereeluvormide teke oli võimalik tänu kriidiajastu lõpul toimunud ökokatastroofi üle mis põhjustas mitte üksi maismaasauruste, vaid ka suurte veereb stiilide väljasuremise. Looduses jäi üks ökoniš vabaks ja kohe asus sinna elama uus, senisest vastupidavam ning soojaverelise loomarühm, kellele keskkonna temperatuuri muutused enam sedavõrd korda ei läinud. Kuidas nägid välja need vaalade eellased, oskame me tänapäeval ainult oletada? Meil on olemas vaid üksainus teaduslikult registreeritud märk. Saladuslik käeviibe aegade tagant, mille vallaliste geneetiline mälu tänapäeva kaasa toonud on sajandi algupoolelt pärinevad fotod vanast vaala töötlemistehasest demonstreerivad meile küürvaala surnukeha mille sabapoolses osas on selgesti näha Rudimentaarseid umbes 50 tollipikkuseid tagajalgu. Niisugustest taga esemetest olid vaalade esivanemad loobunud aga juba vähemasti 30 miljonit aastat tagasi. Missugune kummaline tähendus võiks peituda selle vaalapüüdjate jaoks nii tähtsusetu tundunud detaili taga võib täna ainult oletada. Teadlase jaoks pole võimatu, et see oli üks märk looduse varjatud vastupanuvõimest. Pärilik katse alustada pääseteed neist veristest tapatalgutest, mis selleaastase jalg maailma vaala vetel toimuma hakkasid. Et paremini mõista inimese suhet vaaladega, olgu siinkohal jutustatud üks lugu. Lugu, mis räägib tõotatud maast ja sellest aukartuse ning hirmuga segatud tundest mida meie esivanemad on ikka kogenud nende suurte mere imetajatega kohtumisel. See oli 565. aastal pärast Kristust, nagu räägib legend kui benediktiin ja ordu munk nimega Brandaan suundus koos oma kaaskonnaga purjekal Iirimaalt Atlandile et leida ookeanist üles tõotatud maa. Purjetanud päevi ja öid. Tuulisel merel nägid mungad korraga eespoolsaart, mis kerkinud välja vahustest voogudest ning randusid selle kumerad lagedal ilma ühegi puu või põõsata pinna. Pühabrandaan lasin laevast Saarele kanda altari et jumalat niiviisi leiu eest tänada. Ent saar hakanud korraga liikuma ning muutunud hiigelsuureks vaalaks, kes sügavusse sukelduda ähvardas. Kuid imekombel juhtunud pühabrandaani kaaskonnale midagi halba, sest meeste õilsusest leebunud loom lubas palveränduritele enda seljal puhata ega uputanud Linetes pähklikoore Novilpinud purjekat. Sellest päevast saadik kutsutaksegi tõotatud maad püha Brandaani maaks ja nagu väidavad atlandil merd sõitnud kalurid olevat seda veel korduvalt nähtud horisondil, kusagil Kanaari saartest, läänes. Nagu näitab see teadaolevalt varaseim legend inimese ja vaalakohtumisest on meie suhtumist Nende aukartust äratavate hiiglastega alati ilmestanud hirm hirm, mis sageli tulenes inimesest endast ega olnudki alati põhjendatud vaalade tegeliku käitumisega. Meenutagem siin kas või teist vana legendi legendi oma kaaslaste poolt üle parda heidetud Joonast kelle neelas alla hiiglaslik merekoletis Leviathan. Ja ehkki too piiblis millegi voolaja meremaa vahe pealsena kirjeldatud loom Joona kolme päeva pärast taas vigastamatult kaldale pani hukas vanajumal ta siiski karistuseks oma võimsa mõõgaga. Ka Muinas, Skandinaaviast pärit kuningate raamatus on kirjeldatud kurje valaskalu. Need vallaskõlad kannavad siin kummalisi islandi keelseid nimetusi. Aga leidub ka täpseid kirjeldusi, mille järgi on äratuntavad tänapäevased liigid nagu kaselatt või narval. Ja nagu väidab, kuningate raamat, on kõik kurjad valaskala taplad ning tapahimulised loomad ja tapmiseks neid õigupoolest loodud ongi. Oma tööd tunnevad need vallas kalad hästi, sest nad õgivad igal võimalikul juhul oma teele sattunud meremehi ja viskuvad laevu, kohates õhku, et neid tagasi vette Partsatades oma keharaskusega purustada. Ent muinasskandinaavia kuningate raamat tunneb ka häid valaskalu. Need loomad, kelle kirjeldus vastab üsna täpselt tänase Grööni vaala omale elatuvad puhtusest, süües ainult ööpimedust ja merre langevat vihmavett. Ning kunagi, kui niisuguse vaala kõht avada, ei leidu seal ühtki kala ega muud roojast olevust. Sest kui loom kordki avab oma suu, sureb ruttu, kuna mitmemeetrised kius plaadita lõugu sulgeda enam ei lase. Nagu eelnevast näeme, on millegi suure ja võimsa alistamist tung ning foobia läänemaailma inimesse programmeeritud juba väga ammu. Siit on saanud toitu vaalaküttide julmus möödunud sajandite krabu iri joonist, teate fantaasiat, laevu, purustamist, merekoletistest, aga samuti ka üpris lähiminevikku, lised ja romantikast tulvil kirjeldused Mobi tikist ning temasse Harpoone loopimist. Kangelastest. Vaalapüügile on ju ikka olnud oma õigustus ja eellugu kuid väga vähesed on seda omaks võttes mõelnud, kust on need arusaamad pärit ja miks. Väidet, et me kõik oleme pärit oma lapsepõlvest samuti nagu me oleme ka oma elukohamaa ja hilisemate valikute ohvrid ei taha vist mitte keegi eitada. Ka hiljuti Eestit külastanud Islandi ajaloolane huulelintkuist, sünnilt taanlane, hariduselt ajaloolane, luges iseend ja oma elukäiku heaks tõestuseks sellele reeglile. Just tänu temale ärkaski ka minus julgus vaalade teemal midagi pikemat saatelaadset kokku panna. Kuidas ja miks just räägib huulelintkuist kohe meile ise? Fondi sul on tõepoolest õigus, ma olen ajaloolane, õppinud ka filosoofiat ning oma töös on alati huvi tundnud merenduse rannarahvaste ajaloo vastu. Kuna igasugune mereajalugu on põhjalas lahutamatult seotud ka vaalapüügiajalooga, hakkasingi peale oma ümberasumist Taanist Islandile tundma põhjalikumat huvi selle saareriigi vaalapüüdjate vastu. Nathaniel. Ent Islandi vaalapüügiga lähemat tutvust tehes ilmnes tõsiasju, mis mulle üpriski häirivaid tundusid. Ning see töötades tollal ise õpetajana ühes kolledžis, Põhja-Islandil võtsin ühendust rahvusvaheliste looduskaitseorganisatsioon, nüüd aga välismaal, et vaalade kaitsest põhjalikumat infot saada. Otse minu vaala huvi tulemuseks olid paar artiklit, mis ma 70.-te aastate lõpul Islandi ajakirjanduses avaldasin. Ning kus ma analüüsisin nii vaalapüügi üldist ajalugu kui ka Islandi tollast vaalapüügipoliitikat 1972. aastal Stockholmis peetud ÜRO inimkeskkonnakonverentsi põhimõtete valguses seal olema. Need kirjutised äratasid Islandil vaated pool sensatsioonilist kära sest esmakordselt ajaloos vendas keegi siin riigivaalapüügipoliitikat mitte üksi analüüsida, vaid ka otsesõnu kritiseerida. Sest ajast saadik olengi seotud vaalakaitsetööga ühe rahvusvahelise foorumi kaudu, kes tegi mulle ettepaneku olla oma kontaktisikuks vaatlejaks Islandil. Ning alates 1983.-st aastast olengi rahvusvahelise ookeani instituudi esindajana võtnud osa kõigist rahvusvahelise vaalapüügikomisjoni aastakoosolekutest nii teaduslikul kui poliitilisel tasandil. See kõik on mind viinud vallalisi ja nende kaitsetööd puudutavatele küsimustele üpriski lähedal. Rahvusvahelise vaalapüügikomisjoni moodustamine oli maailma vastase ökoloogilisele teadmisele, mis hakkas laiemalt levima selle sajandi kahekümnendail ja kolmekümnendail aastail ning mis nentis, et valaskala ei ole ikkagi päris seesama, mis kala. Tegemist ei olnud siin aga mitte üksi süstemaatilise erinevuse jõudmisega laiema avalikkuse teadvusesse. Ökoloogilist mõtlemist propageerivad teadlased hakkasid just tollal rääkima kalade Emalaliste erinevast paljunemisstrateegiast kus kalad suunavat koguma paljunemisenergia võimalikult suure arvu algeliste järglaste sigitamisele. Maa-alad seevastu sünnitavad aga ühe ainsa vahel harva kaks poega ning suunavad kogu oma ülejäänud jõu nende õpetamiseks ja kasvatamiseks isikliku eeskuju varal. Seega sai selgeks, et vaalapüügispetsiifika on hoopis midagi muud kalapüügiomast ja et kõiki neid erinevusi arvestades vaalapüügikomisjon luua tulebki. Klothes rahvusvaheline vaalapüügikomisjon loodi 1946. aastal niinimetatud vaalapüügireguleerimise konventsiooni alusel ning algselt Ta oli tema ülesandeks ainult vaalavarude majandamine mis pidi kindlustama nende mereimetajate, jätkub ekspluateerimise ja vaalapüügi kui majandusharu elus küsimuse ka lähemas tulevikus kaaslane. Tegelikult olid aga püügikvoodid, mis kehtisid 1946.-st kuni 1975. aastani häbematult kõrged ega arvestanud peaaegu mingeid bioloogilisi tegureid. Seetõttu hakkas vallaliste arvukus loogilise jätkuna Antarktikas kuuekümnendail ja seitsmekümnendail aastail järsult langema palve ning tugeva püügirõhu tulemusena kuivasid populatsioonid kokku liik liigi järel. Vaalapüügikomisjon ise koosneb tänapäeval umbes 40-st liikmesriigist. Algselt oli liikmeid muidugi vähem, kuna komisjoni tööst võtsid osa vaid tööndusliku vaalapüügiga tegelevat maad. Ent pärast ÜRO Stockholmi konverentsi 1972. aastal liitusid sellega ka paljud teised riigid sest oli saanud selgeks, et ainuüksi vaalapüüdjaid maid ei saa usaldada nende mereimetajate kaitsel ja säilitamisel tuleviku tarbeks sarnanes jumalapüük tollal pigem ammendamatu maagimaardla kaevandamisele kui elusa ja vaid reguleeritud väljapüügi eeldusel püsida võiva loomarühma majandamisele. Seega loobutigi 1982. aastal oma aja ära elanud püügisüsteemist ja otsustati, et 85. 86. aastavahetuseks tuleb kõik kaubandusliku vaalapüüki reguleerivad kvoodid viia nullini. Samuti leiti, et need null kvoodid ei tohi muutuda ja vaalapüügi moratoorium lõppeda enne, kui on välja töötatud uus vaalavarude majandamise plaan ning on saanud tõesti selgeks, kui palju isendeid võib välja püüda säilinud looduslikest populatsioonidest ilma nende olemasolu ohustamata difo. Vaatamata 1982. aasta moratooriumi otsusele jätkasid aga mõned kõige kange kahesemad vaalapüüdjad maad kommertsliku tegevust ka pärast 80 kuuendat aastat. Nende hulgas olid Norra, Island, Jaapan, ka näiteks Venemaa, kes jätkas püüki umbes kahe hooaja jooksul pärast moratooriumi otsuse jõustumist. Seega ei peatunud kaasaegne kommertslik vaalapüük vaatamata rahvusvahelistele kokkulepetele mitte 1986. vaid alles 1989. aastal, seal viimane triendisi siin poes. Hiiglaslike mõõtmetega mereimetajate ohtu sattumine ei toimunud, aga sugugi mitte üleöövaalade arvukust ei suutnud ohustada eelajaloolised eskimod oma hülgenahast kajakides. Ega jaapanlased oma võrkudega Egale uudid oma mürgitatud Harpoonidega. Ka tööndusliku vaalapüügi eelkäijad baskid, kelle käsi küll juba Biskaia lahest njuufaundlandi ulatus ei kujutanud endast maaladele veel otsest ohtu. Seitsmeteistkümnendal sajandil hakati aga ehitama juba tugevaid ja ookeanikindlaid laevu. Tulude ootavast saagist said aimu inglased, taanlased ja sakslased. 1619. aastal ehitati vaalaküttide tarvis Traanilins Meeremburg. 1712. aastal saia kannantuketi laev kätte esimese Kaseloti. Aastal 1900 leiutas norralane Svend foin. Uue vaalapüügimeetodi. Aerja purjesid hakkas nüüdsest asendama aurujõud, miski odalõhkepeaga varustatud harpuun ning aeglasemata ujujate, Kaselottide, Grööni ja hallvaalade asemele astusid kiiremad ja massiivsemat liigid. Sini. Siit õigupoolest algabki see kurb kroonika. Selle sajandi algul nihkub vaalapüügiraskuspunkt atlandilt Antarktikasse. Ja kui 1930. aastal domineerib pühkides veel sinivaal siis kuuekümnendail profileerub koletu elus kütust kasutav masinavärk ümber väiksemale heeringu alale. 1900 seitsmekümnendail aastail on põhjavaalade 1900 kaheksakümnendail aga juba kääbusvaalade hingekellaaeg. Ja mida kõike vaalatööstuse toorainest ei valmistata. Mahladest saab toiduõli, seepi, margariini, parfüüme, lihakonserve, väetisi, vihmavarjuribisid, noapeasid, nikerdatud kujukesi ja jumal teab mida veel. Aga ehkki tööndusliku vaalapüük 1986. aastal keelustatakse, kehtib siingi igavene tõde, et asja sisu ei muuda tegelikult sugugi see, kuidas asja nimetatakse. Täieliku moratooriumi tingimustes on siiski toimunud ka teistsugust vaalapüüki mis otseselt Te ei lange kokku tööndusliku küttimise kategooriaga. Siin see on nõndanimetatud teaduslik vaalapüük, mis on teoreetiliselt lubatut juba 1946. aasta konventsiooniga ja mis otsesõnu ei keela üksikute isendite surmamist teaduslike uuringute otstarbel. Kontiini vaalapüügiga tegelevad riigid on seda kategooriat aga kuritarvitama kippunud peites oma kaubanduslikke kvoote teadusuuringute sildi alla ning on nõnda saanud moratooriumi keelatud vilju maitsta juba mitmete aastate jooksul. Üsna ühe niisuguse jutumärkides teadusprojektiga on välja tulnud jaapandeid, kelle vaalapüügilaevad on lõunapoolkeralt Antarktika lähedastest vetest püüdnud umbkaudu 300 looma aastas. Samuti Norra, kelle saagid püsivad. Saja-kahesaja vaalaringis on niisuguse verise teadusega tegelenud ning ka Island, kelle aastane väljapüük 89. aastal ulatus 420 loomani. Loomulikult see on rahvusvaheline vaalapüügikomisjon tauninud niisugust teadusuuringute sildi all toimuvat salaküttimist ning nõudnud eelpool nimetatud riikidelt muude meetodite kasutamist maalaliste uurimisel. Võimalust need meetodid on niinimetatud leebed ehk healoomulised uurimismeetodid mille hulka kuuluvad näiteks vaalaloenduste läbiviimine laevadelt lennukitelt ning loomade Photo identifitseerimine. Nende toitumise poegimisaladel. Saadud andmed annavad meile mitmeid huvitavaid teadmisi nende mereimetajate aastaajaliste rännete kohta sest teatavasti on enamik keskmist kasvu ja peaaegu kõik suurekasvulised vaalalised väga migratoorsed loomad, kes igal aastal liiguvad oma talvitus poegimisaladelt, troopilistes ning subtroopilistes vetes toitumisaladele pooluse lähedastesse jahedasse peredesse. Kuna moodne vaalapüük on ikka toimunud loomade toitumisaladelt, ei teagi me täna päris täpselt, kuhu siis ikkagi rändavad oma toitemaadelt. Talve hakul lahkuvad vaala karjased. Teada on vaid, et nad liiguvad soojemasse vetesse poegima. Ja alles viimastel aastatel on foto identifitseerimist kasutades saadud näiteks teada, et tandi küürvaalad, kes toituvad suviti Põhja-Ameerika rannikul rändavad talveks Kariibi merre, kus neid on taas pildistatud ja sabaainemustrite ning pigmendilaikude järgi kindlaks tehtud. Samad pilt põhja pool nähtud isenesest siin eks bändi. Viimastel aastatel on loomade fotograafiliste nimistute koostamine veelgi laienenud ning teadlased kasutavad üksikute isendite äratundmiseks kõikvõimalikke loomulikke tunnuseid olgu selleks siis vigastatud seljauim, mõni haavaarm või pigmendilaike looma. Nahal. On koostatud isegi spetsiaalne arvutiprogramm, mille abil saab pöörata erineva nurga alt võetud saba fotosid ning kõrvutada neid varem. Pildistatutega on fotoidentifitseerimise meetod võimaldab ka muud huvitavat, on viis. Nii on teadlased püüdnud pildistada oma emasid saatvaid noorloomi et hiljem oleks neid tapmata võimalik määrata loomade vanust ning moodustada teadaolevate sotsiaalsete suhete abil terveid vaalakarjades valitsevaid perekondlikke sugu puhusid. Niisugused teadmised vaalade pereelust on ülimalt olulised väljapüügiplaneerimise seisukohalt. Kuna vaalad on enamjaolt monotoonselt loomade ning partneri kaotamisel nende normaalne elurütm, peatub. Ning nad lõpetavad mõneks ajaks paljud noored fännavad haavould. Vaalade perekonnaelu ja paljunemine on teemad mille kallal mereimetajate uurijad on töötanud aastaid ja mis ongi ju tegelikult võtmeküsimuseks ohustatud liikide säilitamisel. Vastavalt rahvusvahelise vaalapüügikomisjoni teaduskomitee otsustele ongi tänaseks koostatud kõigi maailma ohustatud vaalaliikide paljunemismudelid mis huulelint Kusti sõnutsi on keerukaimaid mudeleid üldse, mida inimene kunagi on looduslike ökosüsteemide kohta koostanud. Tulevikus peavad need teadmised saama aluseks uuele mahlavarude majandamise plaanile. See on väga hea ja tore omada komisjoni suud hoolikalt koostatud ja teaduslikult põhjendatud vaalavarude majandamise programmi ent alles siis omandab see tõelise väärtuse, kui oleme ka kindlad, et andmed selle koostamiseks pärinevad tõepoolest usaldusväärsetest allikatest ning majandamisplaani ka punktipealt järgitakse kui on seal nende kahe nõude, praktilise ja tõrgeteta täitmise suhtes on vaalapüügikomisjonil aga tõsiseid kahtlusi. Et kindlustada mudeli algandmete absoluutne usaldatavus nõuavad komisjoni looduskaitseliselt meelestatud riigid uue rahvusvahelise kontrollsüsteemi kehtestamist mis välistaks igasuguse petmisvõimaluse komisjonile püügiandmete esitamisel. Meile on teada, et mitmed tööndusliku vaalapüügiga tegelevad riigid on seda võimalust korduvalt kasutanud. Nii on näiteks norra vähendanud oma aruannetes välja püütud vaalade arvu korduvat mitmekümne protsendi võrra. Peale selle on maailmas säilinud tugev surve vaalapüügi taasalustamiseks, sest sellest majandusharust pärinevad tooted. Eriti vaalaliha on jaapani turul väga kõrges hinnas. Korduvalt Norra valitsuse poolt sanktsioneeritud teaduslikest püükidest pärinev valla liha püüdnud vahetada oma asukohamaad ja rännata salakaubana Jaapanisse. Nii tabati alles möödunud aastal üks vaalakonservide saladuseks fööni puu lennujaamas, mis koosnes hoidisepurkidest pealdisega, krevetid. Mõned aastad tagasi avastati aga Islandi päritoluga vaalalihasaadetisi Bel Helsingi Hamburgi sadamas, mis samuti konserveeritud olid teel Venemaa poole. Vala tööstuse toodetega. Smugeldamise praktika on niisiis näidanud, et isegi Hamburgi vabasadam pole küllalt turvaline paik niisuguse kauba läbivooluks sest ükski saitisi ehk ohustatud loomaliikidega kaubitsemise vastu võitlemise konventsiooniga ühinenud riikidest ei tohiks oma hea nime säilitamise huvides lubada sääraste toodete liikumist üle oma tollipiiride. Septiline Hämberg. Tegelikult takistab vaalapüügi taaslubamist veel teinegi asjaolu ja see on püügitehnikapuudulikkus Vanna. Siiani on saakloomade tapmiseks kasutatud harpuun kahurist välja tulistatavaid lõhkelaenguid mille puhul vaala surmamiseks vajalike Aegi käigu poolest kuni paarist minutist terve tunnini maas. See aga on kõrgelt arenenud imetajate jaoks liialt piinlemis aeg. Häppi vaalapüügijätkamise üheks eelduseks ongi seega ka püügitehnika täiustamine ja võimalikult valutut surma, mis meetodite kasutuselevõtt, mis lühendaksid saakloomade surmaeelset agooniat miinimumini. Norra valitsus näiteks on viimastel aastatel teinud üpris tõsiseid pingutusi oma vaalapüügilaevastiku Harpooniate väljakoolitamiseks ning treenimiseks. Ent siiski sureb teadaolevail andmeil 40 kuni 60 protsenti kõigist. Puunitud loomadest küllalt pikka ja piinarikast surma antide, et sa oled pead võistel härdi, Sixuatjendajad. Foodi sexti põsendav, eninguelhab õunud, safas foku ei long periood. Vaatamata ebameeldivaid eranditele hakkab küüniliste veretööde sajand maailma ookeanidel vist siiski otsa saama. Inimkonna jaoks on see sajand, mida tulevikus hakatakse meenutama kui suurte vastuolude aega. Sest mitte kunagi varem ei ole lahkuminek inimeste plahvatuslikult arenenud teadmiste ja keskaegsetesse raamidesse jäänud ebaeetika vahel olnud niivõrd suur kuulakem siis möödunud sajandi hääli kõlamas iidses Islandi rahvalaulus, mis räägib meile samuti vägivaldsest surmast ja öösse rändama jäänud hingedest. Selle sajandi humanismile on vaatamata edumeelsusele omaselt ka mõned pahupooled. Just homonistlikel kaalutlustel on maailmas vaalapüüki reguleerivad organisatsioonid lubanud täielikku moratooriumi tingimustes siiski väikesearvulist küttimist niinimetatud tavandliku ehk ab originaalse vaalapüügi näol mis peab aitama maailma ääremaade rahvastel säilitada oma IZ ja omanäolist kultuuri. Kuid tavandliku vaalapüügipinnalt. Ta on maailma siginenud ka palju vaidlusi ja tülisid. Kui moodsaid püügivahendeid kasutavad eskimod võivad küttida piiratud arvul kääbusvaalu Gröönimaal ja norralased Lofootidel siis miks ei tohi näiteks Jaapan oma rannikult välja püüda nokkis vaalu, kes ju samuti on neile olulised kulinaar, see austusobjektina? Järgnevalt pärisingi hulle lint Kusti käest, kuidas siis vaalapüügikomisjonis ikkagi tööndusliku ja tabandliku vaalapüüki teineteisest lahus hoitakse? Esko näiteks Chabiquidžides Hofunktis kastan või Vailingumisjon. Ään. Tõsi, see on teema, mida komisjonis on korduvalt arutatud ja niinimetatud ab originaalse ehk tavandliku valla püügikategooria vastandina töönduslikule püügile on kasutusele võetud selleks, et võimaldada Gröönimaa, Alaska, Ida-Siberi ja muude Põhjala alade pärusrahvastele päikesearvulist vaalade küttimist. Ent seejuures peavad need rahvad esitama komisjonile piisavaid tõendusmaterjale selle kohta, et vaalaliha on neile tõepoolest tarvilik nii toitlustuslikust kui ka kultuurilisest vaatevinklist asja. Ja kui nüüd need pärusrahvad on tõepoolest esitanud komisjonilt teaduslikult põhjendatud taotlused ning nende püügiareaali asustavate vaalakarjade arvukus, seda lubatud, tehaksegi moratooriumiga kehtestatud null kvootidesse väikesed parandused ning lubatakse aborigeenide piiratud arvu loomade küttimist. Juhul kui taotlusalune vaalaliik või populatsioon kuuluvaga ohustatud kilda, nagu see on näiteks Grööni vaal Alaska rannikul annab komisjon pärusrahva käsutusse tõepoolest väga väikese püügikvoodi mille suurust aitavad täpsustada teadlased ja mis on sisuliselt pool antud populatsiooni aastasest juurdekasvust. Nõnda saab ohustatud vaalaliik või kari vaatamata küttimisele võimaluse väljuda ohtlikust arvukuse madalseisust, nagu see on tänu edukale kaitsetööle tõesti juhtumas Gröönimahlaga Alaskal. Aga kuigi originaalne vaalapüük kasutab täna igati kaasaegseid ja moodsaid meetodeid, peaksid kõik püügist saadavad tooted tarbiti tema ikka kohapeal mitte aga sattuma rahvusvahelisse kaubandusse. On olnud juhuseid, kus Gröönimaalt pärinevat vaalaliha müüakse Taanis ning ehkki Gröönimaa on osa Taani kuningriigist ja kaupade niisugust liikumist on õieti väga raske ja keerukas kontrollida on see siiski tavandlikule vaalapüügile tehtud erandite kuritarvitamine, mida ei tohiks juhtuda ning abi. Ja kui niisugune praktika Gröönimaal jätkub, tuleb tema püügilubade küsimus komisjonis uuesti kriitiliselt läbi vaadata. Kui me oleme otsustanud, et tavandlik vaalapüük on tõesti vajalik tuleb meil mõelda ka püügimeetodite parandamise peale. Pärusrahvaste traditsiooniliste küttimisviiside kasutamine tähendaks saakloomade piinarikast surma ning lisaks sellele ka paljude haavatud loomade kadumist. Andres Grööni vaala püütakse tänapäeva Alaskal õlal kantava väikese harpuun kahuri abil mis on üle võetud Beringi merel liikunud jänki vaala püüdjalt selle sajandi keskel. Eskimo vaalakütt sõidab välja omaga jakis ning tulistab saaklooma turja lõhkelaenguga varustatud harpuuni et lühendada sureva looma agooniat. Ent ikkagi jääb umbes 40 kuni 50 protsenti laskja Eskimate poolt Arpuunitud vaaladest teadmata kadunuid. Näobin. Samasugune probleem eksisteerib ka Gröönimaal, kus vaalu tulistatakse vintpüssidest ning kinnitatakse käsi Harpoonide abil looma kehasse ujukid et sakk surres ei upuks. Piinlik habe, et kõik need meetodid on komisjoni arvates aga ikkagi piisavalt piinarikkad ning on arutatud moodsamate püügivahendite kasutuselevõtu katavandliku vaalapüügi puhul. Kuigi kategooria õigustus ise sellega mõnes mõttes kahaneks. Muide, peab siinkohal ütlema ka, et tab originaalne vaalapüük ei ole ainuüksi põhjarahvastega seonduv nähtus. Näiteks leidub ka Kariibi mere basseinis üks väike rahvus. Kell on lubatud küttida üks kuni kaksküürvaala aastas. Pjedestaal ihu Annandiga tähendaks Sept kärvee Fodis näidend. Et mastaabis ETV pole üldse, saad valinis õlli Sandeinguix plahest ju nood on esinenud. Ees ei, Smuul. Aga nüüd humanismi ajastu helgema poole juurde, mis on muutnud maailma suhtumist vanadesse, lausa äratundmatuseni minevikku, meresõitjaid kollitanud Levjaatanist on tänaseks saanud heatahtlik, inimsõbralik olemus kellele on omased kui mittemõistuslik käitumine. Siis silmapaistvad võimed ja intellekt igatahes. Pärast eelpool mainitud ÜRO Stockholmi konverentsi 1972. aastal, see on suhtumised muutunud tõepoolest kiiresti. Jaga vaalade uurimisel on teadust teinud arvul nimelt edusamme. Sense kuni 70.-te aastate alguseni oli vaalateadused või tegelikult vaid klassikaline zooloogia mis põhines andmete saamisel tapetud loomadest lahkamist, mõõtmiste hallija proovide võtmise teel ja nüüd ma alles seitsmekümnendail märkas maailm Tiibet vaalade näol on meil tegemist äärmiselt huvitavate ja intelligentsete loomadega kelle tõelisest olemusest inimkond siiani väga vähe teadis endale uue suhtumise tekkimisele aitas loomulikult kaasa ka biosfääri kui terviku tunnetamine. Alles nüüd hakkasime mõistma, et elame ühel ja samal piiratud ressurssidega planeedil. Jääd. Bioloogiline mitmekesisus on tähtis element, et meie enesesäilitamise teel nii geneetiliselt kui ka elatusallikana majandusbaasina ka vaimse tasakaaluloojana ees. Kavalaliste teaduslik uurimine sai seitsmekümnendatel uut hoogu. Võib-olla tuleks siin ennekõike nimetatav doktor Roger beini nimed kes on olnud vallaliste põhjalikuma tundmaõppimise tõeliseks teerajajaks ja mootoriks kogu maailmas. Ja kes seitsmekümnendail avastas, et küürvaalad laulavad bändi. Hiljem on ilmnenud, et ka teised suurekasvulised vaalad. Kui nad mitte just ei laula, siis vähemasti häälitsevad väga mitmekesiselt kombel. Kasutades oma vokaalset meisterlikkust liigikaaslastega suhtlemisel. Hääled, mida praegu kuulete, kuuluvad Arktika vetes elutsevad luugale ehk valge vaalale. See kuni kuue meetri pikkuseks kasvav ja kalatoiduline loom on ennekõike tuntud oma häälitsuste poolest. Laulu tuttavlikku kõla järgi kutsutaksegi teda merede kanaarilinnuks. Valge vaal pole sugugi mitte ainus liik vallaliste seas, kes on kuulus oma iseäralikke häälitsuste poolest. Juba aastaid tagasi hämmastas maailma ookeanidel liikunud laevamehi merest kostuv madal inimese kuulmispiirile läheneb hääl. Seda häält kuuldi enamasti õhtuti öösel Too madalumin, jätkuse intensiivistub ent hommiku hakuks katkes sootuks. Algul arvati, et tegemist on kauge murdlaine kajaga, mis oma madala sageduse tõttu meres pikkade vahemaade taha on võimeline liikuma. Et nagu hiljem selgus, peitus tõde hoopis mujal. Täna arvavad teadlased, et merede bassihäälsed ümisenud heeringavaalad kõigi aegade suuruselt teised imetajad maakeral kasutavad madala sagedusega helisid omavahelisel kaugsuhtlemisel. Roger beini ja Douglas Webbi arvutused näitavad, et heeringavaalad on õppinud leidma aeg-ajalt ookeani kindlates sügavustes, tekivad veemasside temperatuuri ja soolsuse piirpindu ning on nende akustiliste kanalite kaudu võimelised omavahel suhtlema sadade kilomeetrite kauguselt. Minevikus, mil merd sõideti veel purjekatega ja ookean oli tunduvalt vaiksem paik kui tänapäeval, võisid need vahemaad ulatuda ka tuhandete kilomeetrite, nii et niisugune helilevi ookeanis pole mingisugune müstifikatsiooni, tõendab üks aastatetagune näide nelja naela dünamiidi veealusest plahvatusest Austraalias mille kaja registreeriti hüdrofonidega 12000 miili kaugusel Bermuda. Mõistatuslikke kõigist ookeanis, levivast häältest on aga küürvaalade laul. See laul koosneb kuni pool tundi vältava esitustest kus on eristatavad teemad, fraasid ja üksikutes troofid ning mida korratakse kindlas järjestuses ainult selle geograafilise asurkonna küürvaalade loomaselt. Fakt, et laulud aastate lõikes muutuvad, on teadlasi viinud arvamusele. Nagu jutustaksid liigikaaslastega kohtuvad küürvaalad teineteisele oma lugu mis nagu iga teine elu lugugi muutub ja uueneb pidevalt. Teadlased on ka välja selgitanud, et laulu iga fraas võib alluda kiiretele muutustele, seejärel aga jälle püsida pikemat aega. Nii et lõppkokkuvõttes uueneb iga laulu osa umbes kord kahe kuu jooksul. Ka näivad küürvaalad oma sõnu ja fraase mugandavat jättes ära või modifitseerida nende keskusi. Umbes nii, nagu me vahest isegi tavatseb öelda tere hommikust tasemel lühiduse ja mugavuse mõttes Trumpist. Järgnev helilõik kirjeldabki kolme küürvaal omavahelist jutuajamist. Inimkõrvaga pole fraaside teemat küll eristatavad ent piisab teadmisest, et nad on laulus olemas. Muutunud suhtumine vaaladesse on leidnud kajastamist ka rahvusvahelises õiguses. 1982. aastal toimunud ÜRO mereseaduse konverents võttis vastu konventsiooni, kus vallalisi kosmopoliitsed pikki rändeid sooritavad loomarühm on tunnistatud kogu maailma rahvaste ühisvaraks ning neid ei tohi kunagi lugeda ainult ühe rahvuse või riigi jurisdiktsiooni alla. Looduskaitsjate ja ka rahvusvahelise vaalapüügikomisjoni tööd aitab see uus konventsioon muidugi tunduvalt tõhusamaks muuta sest temas leiavad uut aja nõuetele vastavat kajastamist mitmed vanas 46. konventsioonis sätestatud põhimõtted jäänud jäi. Seetõttu puudub traditsioonilistel tööndusliku kalapüügiga seotud riikidel tulevikus loodetavasti igasugune alus. 46. aasta otsustan ajal vaalapüügi taasalustamiseks. Kuna enamik maailma riike tunnustab juba uut ja muutunud suhtumist. Tan rajanevad 1982. aasta mere seadvustandi impulsis ekskonverentsina. Põhimõte vaaladest kui kogu inimkonna ühisvarast peegeldus ka rahvusvahelise vaalapüügikomisjoni sellesuvise istungi tulemustes kus otsustati luua ulatuslik sanktuaarium ehk mererahvuspark, kus vaalad saaksid ohustamatult liikuda ja mis hõlmaks kogu lõunapoolkera allpool neljakümnendat lõunalaiuskraadi. Sama kaardile vaadatuna kujutab see endast hiiglaslik kontaktist ümbritsevat vette mille põhjapiir kulgeb üle Lõuna-Ameerika Uus-Meremaa ning lõikab teineteisest lahku Austraalia mandril. Tasmaania saare. Vastloodud Santuaarium hõlmab poole kogu lõunapoolkerale jääma, sest maailmamerest ning piirneb põhjas teise samalaadse sanktuaariumiga India ookeanis mille vaalapüügikomisjoni lõi juba varem 1979. aastal Chávez. Need kaks vaalapüügi keeluala moodustavad üheskoos ulatusliku akvatooriumi kus väljasuremise piirile viidud liikidel on aja jooksul, kuid vähemalt võimalus osa Hiiumaa esialgsest arvukusest taastada. Sinivaalade arv, mis umbes 50 aastat tagasi ulatus neil aladel mitmesaja 1000-ni püsib nüüd ainult 400 isendi ümber ja ei ole veel sugugi selge, kas see liik suudab üldse niisuguse arvukuse tingimustes säilida või on siis samuti on viimaste aastakümnete jooksul Antarktikas tugevasti langenud Austraalia põhjavaalade ja heeringavaalade arv aga ka väikesele, umbes 10 meetri pikkusele kääbusvaalal. On see Saunktuaarium hea pelgupaik maailma kurjuse eest, ehkki seelik neis vetes veel suhteliselt arvukas anud. Vastandina lõunapoolkera liigikaaslastele on ekvaatorist põhja pool elutsevate vaalade tuleviku taga hoopis tumedam. Teoreetiliselt võib neil aladel tööndusliku vaalapüük mõneaastase pausi järel taaskäivituda ning jätkuda vaikses ookeanis Kesk- ja Põhja-Atlandil Immbeeringi merest mõne aasta möödudes. Eestil on ainult üksikuid riike ütlevad vaalade kaitseks luua midagi tillukeste Santuaariumide taolist. Nagu näiteks Iiri vabariik, kes kaks aastat tagasi kuulutas oma territoriaalveed vaalade kaitsealaks. Samuti leidub ka teisi riike Euroopas, kes ei ole läinud küll sedavõrd kaugele kui Iirimaa kuid on siiski keelustanud vaalapüügi atrooma territoriaalvete Kansseufa Stitlejad. Vaatamata sellele, et vaalapüügist ei saa inimkond ühtki pooltoodet, millel poleks sünteetilist või muu päritoluga analoogi jätkavad mõned maad kiuslikult kangekaelselt vaalade kimbutamist. Mis on selle paradoksaalse nähtuse põhjuseks? Hailip vaalapüügiküsimus Norras, Islandil, Jaapanis on minu arvates niisuguse teravuse omandanud seetõttu, et ta on väga tihedasti seotud nende maade poliitika rahvusliku identiteediga. Minevikus, Mil vaalapüük siin veel tõelise tööstusharu nime vääris, istutati rahvusesse suhtumine vaaladest kui ammendamatust loodusvarast, mille ekspluateerimine võib kesta lõpmatuseni. Niisugune suhtumine, nagu ka vaalapüügiga seotud inimesed ise, et on neis riikides nii poliitiliselt kui majanduslikult veel praegugi üpris mõjuvõimsad. Põhja-Norras näiteks võib aga valitsus vaalapüügiküsimust kasutada ka endale valijate poolehoiu kindlustamiseks. Ent kahtlemata kõigis neis kolmes riigis leidub piirkondi, mille tuluallikaid on juba ajalooliselt olnud tähenduslik vaalapüük. Kuid rääkida niisuguse kõrge elatustasemega riikide puhul majanduslikust kriisist, mida ühele või teisele piirkonnale toob kaasa vaalapüügikomisjoni poolt kehtestatud moratoorium oleks naiivne ja rumal. Minu arvates on siin küsimus ainult tulude ümberjaotamises riigisiseses poliitikas. Sest teame ju me kõik, missuguseid hiiglaslikke tulusid saab Norra oma naftavarude või Jaapan oma kõrge tehnoloogilise potentsiaali kasutamisest. Peale selle räägib vaidlustes vaalapüügi üle neist maadest pärit inimeses kaasa natsionalistlikud kala toon. Kuna arvatakse, et vaalapüügi keelustamine on sekkumine nende maade siseasjadesse. Kuid nagu juba öeldud, on ÜRO tunnistanud kõik maailma vaalavarud inimkonna ühispärandiks. Nii et ühe maa eriõigustest ja nende võimalikust rikkumisest ei saa siin minu meelest juttugi olla. Vaatamata mõistmatu sele moratooriumi suhtes on neis maades märgata aga ka väga positiivseid arenguid mis näitavad, et elavmaal vees On ka majanduslikus mõttes vähemasti niisama väärtuslik kui lihakehana töötlemistehasest. Niinimetatud ookeanisafarid ehk vaalavaatlused on uus ja kiiresti arenev turismiharu mis ka Norras, Jaapanis ja Islandil on leidmas väga suurt huviliste ja poolehoidjate ringi. Vaalavaatlusretkede korraldamine selleks otstarbeks kohandatud väikestel laevadel sai tegelikult alguse juba 70.-te aastate keskel USAs Mil California rannikut külastavaile turistidele. Hakati pakkuma võimalust jälgida oma rändeteekonnal põhja ja lõunasse suunduvate hallvaalade liikumist New England. Hiljem hakati vaalaretki korraldama Havail, Alaskal ja New England rannikul kus praegu töötab kui mitusada vastava hariduse saanud vaalavaatlusreisijuhti. Ameerikas liiguvad valla turismi juba praegu väga suured summad. Ameeriklaste eeskujul. On niisuguseid vaalavaatlusretki hakatud korraldama ka Norras Lofootide saarestikus kus inimestel tuleb teha läbi pooleteise tunnine laevasõit, et jälgida mandrilavanõlva lähedal ookeanist tegutsevaid Kaselotte. Paluti ka minul uurida vaala turismivõimalusi Islandil ning kirjutada ülevaade võimalikeks vaalavaatlust eks sobivate paikkondade kohta kasutades varem kogutud loendusandmeid ja ehitades neid muude taustfaktoritega nagu meteoroloogilised olud, laine kõrgus ja muu säärane. Üks teatav piirkond Islandi kaguosas osutus minu analüüside tulemusel vägagi sobivaks paigaks vaala turismi tarvis. Ja aasta hiljem 1009. 91. aastal meresafarid seal käivitatigi. Asi on osatud seal korraldada üpris osavalt, sest kui tormine või udune ilm ei luba vaatlejail merele minna, tehakse hoopis asendusretk. Vaata jõe kullile. Islandi kuulsatele jääliustikel ei. Sel suvel algasid vaalavaatlusretk saare läänerannikul ning järgmisel aastal planeerib kolmaski turismifirma hakata korraldama umbes nädalapikkusi laevaretki ümber saare. Ma mäletan aega 80.-te aastate algusest, mil tuntud poliitik, hilisem minister ütles mulle ühel avalikul koosolekul, et vaalaturism Islandil on kõige tobedam idee, millest ta üldse kunagi kuulnud on. Täna on mul rõõm näha, et see mees eksis ja on pidanud mulle oma viga tunnistama sest vaalaturism on saanud reaalsuseks ja tundub üha enam poolehoidjaid. Eesti näib mitmeski mõttes Islandi koopia olevat nii oma rahvaarvu väiksuse kui ka piiratud olude poolest, kus maa on väike ja kõik tunnevad kõiki. Aga ka suhtumises looduskaitsesse, vallaliste näitan, on meie maade vahel olemas sügavanaloogia. Kui selle nägemuse kohta oma vestluskaaslase arvamust pärisin, kinnitasid tema sõnad mu sisetunnet veelgi. Huulelintkuist rääkis võõramaalase jaoks kummalise vaimustusega eesti looduse rikkusest ja selle varakapitalistlikus kohati peaaegu kuritahtlikust tarvitamisest. Ning ta tarvitas seejuures sõnu, mis minu arvates mõlguvad paljude eestlaste mitte üksi looduskaitsetegelaste mõtetes. Oma sisimas ma loodan, et meie, tänased kõnelused vaalade teemal, kui teated ühest kaugest ja meie jaoks kättesaamatult abstraktsest loomarühmast ei puuduta isiklikult kedagi. Ent vahest aitavad nad mõista üldisemas plaanis praktilise eluvaatega inimestel seda, et igasugune looduslik varandus, mis tootab kasutamisel küll ühekordset tulu, ei taastu niisama ruttu, kui me tahaks. Ja kui teda üldse kunagi taastada on võimalik. Kas me tõesti peame nagu väike ja sõnakuulmatu laps ilmtingimata omal nahal läbi proovima muu maailma veeldusid? Või leiduks meie jaoks ka mõni otsesem tee, mis aitaks meil inimeseks jääda ja meid kui väikest ning haritud rahvast teistest heas mõttes eristaks? Vastust saab siin anda ainult aeg.