Tere, mina olen Jan Uuspõld ja ma loen teile Eduard Vilde luu, miks ma ajakirjanikuks ei hakanud? Mulle tuli mõte mõne Eesti lehe toimetuses enesele kohta nõutada. Ma arvasin, et aatelisemat ametit kui ajakirjaniku oma enam ei olegi. Tee rahva ja ühtlasi enese heaks tööd söö oma palka selle teadmisega, et sa mitte ainult kõhu ori ei ole, vaid ka ühiskonna heategija. Et ma seisan parteidest kõrgemal nagu kõik mõistlikud noored eestlased, siis oli mulle ükskõik, missuguse leheteenistusse astun partei vaimu ja töö sihi võis mulle määrata ju leht, mille kaastööliseks mind võeti, kui seda üldse oligi tarvis. Ja nõnda kirjutasin kõigepealt Postimehe väljaandjale ning palusin mulle teatada mäherdustel tingimustel ta mind võiks oma lehe toimetuse liikmeks võtta ja missugused vaimsed nõuded on tal säärduse kohta. Mõne päeva pärast sain vastuse. Koht oli saada. Postimehe peatoimetaja pani mulle oma nõuete suhtes järgmised küsimused ette. Esiteks kas mõistate nõnda kirjutada, et eellause on eduline järel lause, aga tagurlik? Teiseks, kas mõistate tänasesse juhtkirja panna küllalt käremeelsust, et olla homsest seda mahemeelsem? Kolmandaks, kas mõistate olla põhimõtteliselt edu poolt, tegelikult aga tema vastu? Neljandaks, kas mõistete ise ennast kiita? Viiendaks, kas mõistate vastast isiklikult tõrvata ja kas mõistate seda nõnda teha, et leiate mõne paragrahvi tagant kaitset? Kuuendaks, kas kohustute vastast, kes teie vastu kirjutab, mitte enam teretama? Seitsmendaks, kas oskate pidada nii arusaamatuid kõnesid, et teid targaks peetakse? Kaheksandaks, kas oskate olla nõnda löödud, et võite väita, et vastane on löödud? Üheksandaks, kas kohustute kõnelema nii palju kõlblusest, et inimesed hakkavad teid kõlbeliseks pidama, kui te seda ka ei ole? Kui olin küsimused läbi lugenud, kukkus südamul saapasäärde mu pea iseäranis, aga mu süda ütlesid mulle, et ma neist keerulistest tingimustest ühtegi ei jõua täita. Jumal teab, ma olin maailmas siiani lihtsamalt püüdnud läbi ajada ja nüüd pidin nagu köietantsija ning silma moondaja õnne katsuma? Ei, parem kirjutan teisele toimetusele, ehk on selle nõuded kergemad? Kirjutan õigele lehele, kes seisab parteidest kõrgemal, ehk on erapooletus, leplikum. Ja ma kirjutasin uuele ajale. Sealt tuli mulle vastus järgnevate küsimustega. Esiteks, kas võite meile tuua notari juures kinnitatud tunnistuse ette poliitikast midagi ei tea, sest meil on teie erapooletuse kohta tagatist vaja. Teiseks, kas mõistate parteidest niivõrd kõrgemal seista, et teie teatavatel aegadel, kus peate meelsust näitama erapooletult ikka sinnapoole hoidute, kus on suurem võim. Kolmandaks, kas võite meile vanduda, et teie kunagi mingisuguse teadusega tegemist pole teinud, iseäranis nõndanimetatud majandusteadusega, mis võiks lehele hädaohtu tuua. Neljandaks, kas võite meile ausõna anda, et teie oma kirjanduslikku maitset nõndanimetatud paremate kirjanikkude töödega pole rikkunud? Viiendaks, kui suur on teie õige kirjanduse vastaste keeles pahla kirjanduse tundmine ja kui mitut põnevat tagatreppi romaani võiksite meile tulevaks aastaks soovitada? Kuuendaks, kas tunnete põhjalikult seda liiki lugejate hingeelu ja maitset, kes lõbutsevad ja vaimustuvad kõiksuguste kohutavate sündmuste lugemisest? Seitsmendaks, kas oskate ülemusele kirjutada Tenunud seatsioone ja sellest suud pidada? Ka sellest küsimuse pooglast, olin pettunud. Ma poleks uskunud, et erapooletu lehe toimetus nii väga sellele vaatab. Et uus toimetuse liige peab väljaandja ning teiste kaastöölistega vaimselt täiesti ühel pulgal seisma. Et ma tingimusi vahest peale viimase täita ei suutnud, siis võtsin rõhutud meelel sule ja pakkusin ennast Eesti Postimehele. See seisab erapooletuse ja erapoolikuse vahel, mõtlesin ja kuldsel keskteel saame ehk kaupa. Eesti Postimehe toimetusest vastati mulle lehe iseloomukohaselt lühidalt kuivalt ja kainelt. Koha võite saada. Meil on teile üksainus tingimus ette panna. Te peate nõnda võima kirjutada, et see lugeja rahu ei riku. Tema hingelist tasakaalu ei vapusta, teda ei ärrita, ei pahanda, ei vaimusta ega pane mõtlema, sest meie lugejad on vagusad leplikud, rahuarmastajad, kodanikud, kes loevad lehte õhtuti enne magamaminekut eneste seedimise ja unetulul. Ja toimetus paneb rõhku sellele, et Eesti Postimees seda inimese sõbralist ja tervishoiulisest ülesannet hoolega täidaks. Kui arvate võivat meie nõuet vastu võtta, siis astuge ametisse. Kaalusin sinna, kaalusin tänna, aga mis võimatu, see võimatu. Ma olen nimelt luuletaja emakeele, Isamaa ja sõjaluuletaja. Minu luuletuste pea mõju on aga vaimustus ja nüüd nõuti minult horrible dikto maa pidavat kirjutama luuletusi, mis edendavad seedimist ja Suigutavad unele. Ma pühendasin Eesti Postimehele soolase epigrammi pealkirja all lauliku vanne ja koputasin vahelduseks kolmanda Tallinna lehe tänutu maailma poolt unustusse jäetud valguse ukse pihta. Nõuded, mis selle lehe toimetus mulle esitas, ei puutunud vaimsesse külge peaaegu sugugi ainult mõne sõna saksa keelt pidin mõistma. Seda mitmekesisemad olid aga ainelised, õigemini kehalised tingimused. Minu ametikohused peale lehetegemise, mis öeldi väga lõbus ja lihtne olevat, määrati järgmiselt ära. A toimetuse ruumide Kazimine ja ahjude kütmine. Meetoimetaja ja tema perekonnasaabaste viksimine ja riiete puhastamine, tsee lehtede murdmine, pakkimine, postile viimine ja kui abi vaja trükimasina väntamine, teekuulutuste korjamine, arvete sissenõudmine, söögiriistade pesemine ja muud väikesed välised ja tubased talitused. Tööpäev pidi kestma hommiku kella viiest õhtu kella 12-ni. Palka lubati 100 rubla aastas ja lisati juurde lahke õpetus, kuidas selle palga ilusasti läbi võib saada. Hommikuti ei olevat noorel inimesel vaja süüa see harjutavate ahneks ka õhtul ei olevat vaja süüa see takistavat öösis tule rahu. Lõunasöögiks ulatuvad taga palk täiesti ja odavaid riideid olevat Vene turult küllalt saada. Ka leiduvad Tallinnas alati häid inimesi, kes peavarjuta inimesel öömaja annavad. Täna üks homme teine avalik linna öömaja veel peale selle. Lõpuks anti õrnalt märku, et toimetuse liige ei pidavat kohe turtsakas olema ega kohe nina pingutama, kui toimetaja talle mingi eksimuse eest mõne siraka selgroo pehmele pärale annab. Kui olin valguse toimetaja kirja läbi lugenud, kadus mul korraga imo ajakirjanikuks hakata. Mul oli tundmus, kui ei kõlbaks maa hästi niisuguse liiga mitmekülgse kõiksuguste võimaluste vahel vankuva ameti tarvis, mille raskustest pole ajalehti lugeval rahval aimugi. Parem juba jääda vabaks luuletajaks ja nälgida auga.