Olen Sulev Depart, loen teile, Hugo Raudsepa loo. Kõht. Saal parkett, seltskond, mööbel, Racoco, sinikuld, valge õhtu, elektripirnid, seinapeeglite helk, visked, tart, lüüriline shokolaad, portselan, passides, tualetid, soe, vaikne, mugav. Portjäärid mustavad melanhoolselt. Mustas siidkleidis daam näitab kõigile oma portselanist naisKristuse nägu. Uuemas kunstis saab moeks kujutada kõhtu. Mustas siidkleidis daam teab seda. Ta äsja tulnud Euroopa keskpaigast. Pruunis siidkleidis daamil kergelt kõrbenud ihuga tungib jonnakalt esile aluspesu kuklast rinnalõikest lühikese kuue alt. Igalt poolt tungib esile kõigile kõigile kõigile. Pruunis siidkleidis daam tõstab parema põlve, pahemale. On pühapäev. Pesuvahetuse tagajärjel on püksipitsid lumivalged. Portselanist naisKristuse nägu kordab naiivi päike ümariku lapsesuuga, mille alumine huul jonnakalt lühem uuemas maalikunstis domineerib. Kõht asub ette ulatuvale seisukohale. O, ütleb pruunis siidkleidis ta ja naeratab kõigile kõigile kõigile pruuni siidkleidis daami martsipan, pilgud silitavad emalik uudishimuga naabrite kõlbeliselt kaetud keskpaiku. Ta lumivalges pitsivahus, tärkavad esimesed Ekspressioonid. See oleks kui haabade värisemine. Elektripirnid pilgutavad jahedalt kiirte ripsmeid. Tuulitanud kreem isand, ühe saabuva religiooni tulevane Ristija Johannes silitab müstilise žestiga oma rebasenahka kaameli karvu. Reformatsiooni kirgedest teravnenud lõua ümber. Tuulitanud kreem, Ristija Johannes tähendab. Kõht on ajalik organ, mis seedib maist proosat. Kõhul puudub igaviku tunne, ta ei suuda kunsti jäädvustada. Keegi ütleb, mis tähendab kaunis kõht, mõne aja pärast on tal välja kasvanud kodanliku korra juures on võimalik ainult kaks kategooriat kõhte välja kasvanud ja sisselangenud kapitalis ei edenda ilutunnet. See keegi on esteetiline sotsialist. Ta proleedi hing kannab kohvipruuni, samet kuude kordab ainult väljakasvanud ja sisse langenud ülitoitlus valitseb alatoitluse üle. Aga kord teostub vaara unenägu. Nälginud lehmad neelavad ära maakad. Väike-korrekt, prillidega isand, kelle näoehitus hukkunud miski lüürilisse kaosesse tähendab. Autoriteetselt. Kõht ja puusad on kehatsentrum. Iga liigutus algab puusadest. Iga liigutus algab peast, vaidleb saabuva religioonikreem Impressaario. Tema peas algas ometi uue usu idee esimene liikumine. Ta puusad hoiduvad esialgu veel passililt. Pruunis siidkleidis daami aluspesu oli vahepeal arenenud uute väljendusmeetodite leidusteni. See oli naisajakirjaniku aluspesu rahvusliku sarmiga kuivetunud isand, kelle teoreetiliselt võimalik kõht oli tegelikult kasvanud jalgadesse ja teoreetiliselt võimalik kunstilooming tegelikkusse teoretiseerimisse, pikkade koibadega kunstiteoreetik ütles. Realistlik kunst ei saa katsetada kõhuga, kuni see kõht ei ole end elus esteetiliselt maksma pannud. Elu peab ees käima ja paljastama, siis tuleb kunst ja konstateerib fakti. Silmapilgul on kõhu dekoltee kunstis. Pronkskollaste juustega kakao kollases siidkleidis daam mängib klaveril listi jutlust lindudele. Pronkskollase frisuuriga daam on klaverikunstnik, tema ei kõnele sõnadega. Väike ümarik, isand on oma string Bergi kortsudega profiili pehme ja mitte väga puhta väänkrae vahele lõngu unustanud. Ta on kirjanik ja kuulab jutlust lindudele, mida interpreteerib pronks tuliste juustega daam kitsaste heledate sõrmede mängides. Portselanist naiskristus jätkab sõlmitsage uuemaid Parisi moode, seal esineb juba kõht. Naiste kostüümid algavad alles allpool naba. Naba on julge sõna. Portselanist naiskristuse alumine huul on teadmatu oma jonnakas süütus lühiduses. See on elukutselise naisnäitleja alumine huul. Pruuni siidkleidis daami aluspesu on geniaalne oma leiurikkuses. See tungib esile kui väehulk lippudega. Portselanist naiskristus mustas siidkleidis, kes jutustanud nabani küündimata Pariisi kostüümidest, ütled heledate martsipan silmadega pruunis siidkleidis daamile. Ärge näidake nii selgesti oma pükste pitse rahvusliku sarmiga. Naiskirjanik korraldab õnneliku näoga oma sisemist ilma, mis leidnud avalikku tähelepanu. Rebasenahka Johannes filosofeerib, kõht, puusade liikumine. Kõigil religioonidel on olnud suhted alumiste kehaosadega. Püksipitsid on ainult rituaal. Püksipitsid on moraal, tunned pikka koivaline, põhimõtteliselt võimaliku kõhuga kunstikriitik. Pronkstuliste juustega, kakao kollases siidkleidis daami kitsad heledad sõrmed mänglevad üle klaverivalgete ja mustade hammaste. Strandbergi kortsulise näoga kirjaniku pea istub ikka veel liikumata. Pehme väänkrae tupes on filosoofiliselt viltu ta fantaseerinud pronks tuliste juustega daami muusikalisest nabast moodsas Pariisi kostüümis. Üks frakis isand, lebab toa pimedas nurgas diivanil ja norskab Taimaga aga norskab siiski. See on nii karakteristlik. Frakis isand on tegelikult futurist elus. Tanina häälikutest kasvavad muusikalised dekoratsioonid konversatsioonile selle naba üle, mille ümber keerleb moodne kunst. Portselanist naiskristuse näoga daam mustas siidkleidis tardub neuroromantilisse poosi. Kitsad heledad sõrmed jooksnud üle mustade ja valgete luude, puhkavad kakao kollases siidkleidi rüpes. Pruunis siidkleidis daami pitsvahus botaniseerib vallatu Amor. Haabade värisemine kõigile kõigile kõigile. Steinbergi pea laskub lõplikult viltu pehmes.