Elades tänases päevas, mil meid, inimeste tekkeajastut Jaantropogeneesigoidikust lahutab tubli mitukümmend 1000 aastat on muidugi mõista üpriski raske täpselt taastada seda sotsiaalset suhete võrgustiku ja neid olusid, millest tekkisid meie saadetes juba varemgi käsitlemist leidnud ürgsed usundivormid. Nagu Totte, mis jahiloomadega. See vaimude kultus ning usk inimesi looma või linnu kujul saatvatesse patroonidesse ehk kaitsevaimudesse. Arvatakse aga, et niisuguste ürgset religioonivormide valitsemisajal oli kõigile hõimudele omane ühiskonna duaalorganisatsioon mis lahutas ühekeelse hõimu enamasti kahte ossa niinimetatud fraatriasse ehk ülemsugukonda kes pidasid siis omaks erinevaid tootemloomi või kaitsevaime ning kelle piires olid keelatud igasugused abielulised suhted sama fraatria mees- ja naisliikmete vahel. Ilmselt siis võiks fraatlejaid võrrelda kõrgemate imetajat digisotsiaalsest struktuurist tuntud karjadega keda eristas teistest samalaadsetest gruppidest vaimne ja meeltega tabamatu piirimärk. See oli tootem. Esinedes kas siis loom esivanema või kaitsevaimu kujul andis kultuse loom Praatria liikmetele nime, andis neile identiteedi ja minevikku ning lubas ka üht-teist oletada tuleviku kohta. Et niisuguseid sugukond oli loomulikult palju ja tavadelt üsna eripäraseid, oligi pilt, et ühe või teise hõimu ühiskondlikul maastikul arvatavasti üsna kirju erinevate fraatriate uskumuste poolest. Ent kuna aeg läks ja inimese oskused küttida, kalastada, töödelda kivimit, puud ja karusnahka kasvasid toimus ka meie esiisade vaimsel tasandil arenguga kaasnevaid muudatusi. Sedamööda kuidas inimese ja muu loomariigi toimetuleku viisid üha eri laadsemaiks muutusid, lakkas ka inimene korraga samastamast loomariigi esindajatega. Vähemasti nii otseselt, nagu see varem kombeks oli olnud. Ning fraatriate liitumisel endo gaamseteks ehk siseabi elulisteks hõimudeks kus hõimu liikmed omavahel ka abiellu võisid astuda. Asendused, senised tooteid ja kaitsevaimud looma kujul esinevate hõimujumalate ning kultusekangelastega. See aeg ühtib inimese kultuuriloos juba müütide ja muistendite tekkeajastuga. Ning neis müütides kangastub maailm ja elu. Enesetekkekirjeldused võivad olla sedavõrd sarnased meie tänapäevast ettekujutustega, bioloogiliste struktuuride, bakteriaalsete vormide, varajasest evolutsioonist. Et tekib vahel lausa ebausklik küsimus. Kas tõesti võib niisugune vaadete sarnasus olla pelgalt juhuslik? Aga otsustagu siin kuulaja ise süvenedes järgnevasse Austraalia põlisrahvaste juurest pärinevat müüti, mis, tõsi küll, teadvustamata vormis kõneleb inimese tekkest ja elu evolutsioonist kohati üsna kaasaegselt kõlavas vormis. Et see juhtus veel Altzi ringi ajastul, mil kogu maa oli kaetud veega. Peale seda, kui vesi taganes põhja suunas paljastus maismaa, mille ääres rannikuvetes elasid laialivalguva kujuga kaitsetud olevused. Pinapertvad. Bert maade seas polnud ei naisi ega mehi, õigemini kujutasid nad endast segu naisest ja mehest. Ning viibides vees, võtsid nad kõige eripärasemaid vorme ja esinemiskujusid. Bertodel ei olnud kindlat kehakuju nägemisega kuulmisorganid, samuti puudusid neil nähtavat elundit liikumiseks ja toidu otsimiseks. Kuid siis ühel päeval ilmusid põhjast kaks olendit, kes kandsid nime hingambikule, mis tõlkes tähendab eimillestki tekkivat võitmise olemasolevat. Need salapärased olendid hingan Piculad lahutasid mehe naisest ning andsid mõlemale inimese kuju vormides sobivaiks nende kehavormid, jalad, käed ning lõigates pähe ka suu ja silmad. Niisugused Gambikulate poolt valmistatud pool inimesed olidki hõimud ootamiteesi vanemaiks, hingenbiiculed ise aga teisenesid samuti muundudes, hiljem üheks liigiks. Peale selle, et äsjakuuldud müüt hämmastas mind algul oma tõetruu kirjeldusega ürgookeanist milles hõljusid tänapäevasemaks keeles väljendatuna bakterite jalg, loomade taolised liit, sugulased, loomad, kellest hiljem maale väljudes imetaja taolised olendid diferentseerusid kannavad selle ajastu müüdid endas üleüldse juba uute ning hoopiski muutunud tähendusvarjundite pitserit. Oma tekkelt kuuluvad nad aega, mil inimene end üha veendunumalt loomadega samastamast lakkas ning seetõttu muutuvad ka tootemiloom esivanemad ise, saades uue kuju ja näokultusekangelaste ja maailma loojate Demi urgide näol keda teiseneb mütoloogia siis ka usinasti, kirjeldab kultuse kangelane. Ehkki väliselt veel loomadele sarnane kannab oma tegevuses juba läbi põimunud nii inimlik kui ka jumalike jooni. Tihtipeale jutustavad legendid kultuse kangelase tegudest. Sellest, kuidas ta võitles kõrgemate jõududega õpetas inimesi rituaale läbi viima Tõi neile taevase tule ning ka muid oskusi. Enamasti on need jumalad tekkeliselt seotud sama inimgrupi varasemate tootemi loomadega, omandades lõpliku inimkuju alles hiljem. Klassiühiskonda kuuluvate soolaatrialiste usundite juures. Loomakujuliste kultusekangelastega seotud müütides esineb aga ühe sagedamini kasutatud motiivina inimestele tule toomine. Kakyotale indiaanlastel näiteks oli selleks jumalaks ronk, kes röövis tule kaugetelt saartelt vaimude juures ise teo sooritamise tagajärjel kõrvetada saades ning seetõttu ka mustaks kõrbedas. Teistel jälle oli selleks rähk, kes varastas tule huntide kui tuletegemise saladuse ainuvalitsejate käest. Inimestele tuletoojaks on peetud ka põtru, jääkarusid, pruunkarusid ning isegi vaalu, kes korjakide legendides võtavad vaimude käest väevõimuga tule, sööd ning kannavad need inimeste käte kuivale maale. Uute hõimujumalate ilmumisega saab tegelikult hoopis selgemini nähtavaks ka jumalate ja religioosse mõtte täiustamine mis käib kaasas inimese eristamisega muust loomariigist tänu ta teadmiste ja mõjujõu kasvule. Heaks näiteks on siin preeriaindiaanlaste mandaano diad, akotade iidne piisonikultus. Piisonid taustasid indiaanlased algul oma tootmine ja esivanemana ning korraldasid tema ligimeelitamiseks terveid päevi kestnud piisoni tantse. Ühiskonna arenedes aga see piisoni kujutelm taandus, muutus ja transformeerus astudes seoses ega päikese ning öö kujuta jumalustega. Põhjuseks oli kujutelm, et nii piisonis kui ka taevastes nähetes peitub nii inimesele kui ka põldudele viljakust toov vaim kelles hea tahte äratamiseks hakati traditsionaalsetesse piisoni tantsudesse sisse tooma ka uusi elemente. Nõnda tekkiski hilisemasse piisoni austamise tantsudesse tantsijate seljale kinnitatud Harjendavate pajuokste kimbukene mis sümboliseeris viljakuse taotlusi nii põllunduse kui ka hõimuine see liikmete osas. Nõnda siis näeme, kuidas endisest jahindusliku laadi tootmist saab aegade jooksul juba põllumajanduskultuse objekt mille austamine laieneb Praatlejatelt kogu hõimu liikmetele samaaegselt uusi jooni omandades ja oma esialgset piisoni kuju kaotades. Niisugune jumaluste teisenemine toob endaga tahtmatult kaasa ka maailmavaatelise murrangu. Sest kui varem peeti jumalaid iseenesestmõistetavalt soo markseteks ehk looma kujulisteks, kes ainult haruharva poisid võtta inimese kuju siis nüüd on poolused vahetunud ja nii müütilised esivanemad kui ka jumalad ise muutuvat inimese taolisteks olendiks vaid harvadel juhtudel looma kujul ilmudes. Lühidalt ja kokkuvõtvalt öeldes sai see, mis varem erandlik oli nüüd tavanormiks ja vastupidi. Mütoloogia raskuskese kandus sellega loomariigist üle, inimühiskonda. Inimühiskonna arenedes jumaluste teisenedes ilmnes varasemate tootemi loomade ja loom esivanemate juures. Huvitav tööjaotus. Neist said erinevate elualade kaitsed ja patroonid. Nii saigi ta kotade tootemist piisanist hiljem viljakuse ja põllunduse kaitsja. Põhjapoolsetel indiaani hõimudel aga muutus karu haavade ravitsejaks. Hunt kaitses inimesi hädaohtude eest ning kotkaste isenesest sõjameeste tegusid juhtivaks jumaluseks. Niisuguseid erinevate tootamite kangastusi leiame ka juba ajaloolisel ajal eksisteerinud riikide panteonidest. Nii näiteks olid Sumeri, Babüloonia jumalad, ister, Marduks ja teised algselt samuti isomorfsed hõimujumalad, kes hiljem paikkondlike linnade, eri tuhuruce ja Babüloni tekkides muutusid linna patroonideks ning sealt polnud enam pikk maa kogu riiki hõlma basse jumalate kogumisse ehk panteoni. Samasugust pärit olulist seost võime märgata ka vanaegiptuse jumaluste juures kes algselt olid maavanemate administratiivjaotuste noomide patroonideks pärineda ilmselt veelgi varasema aja hõimuvõimalustest. Sisuliselt ongi ju vanaegiptuse jumalad Osiris ja koor kultuse kangelased. Ning müütides räägitakse, kuidas Osiris õpetas inimestele põllundust, viinamarjadest, veini kääritamist, Jaaja pidamist, kooraga, leiutas kirjakunsti ning lõi teadused ja esimesed pühad raamatud. Soomarssed jooned on omased ka vanade asteekide jumalustele. Nii näiteks kandis asteekide ülemjumal hoidsilo pahtli koolibri kuju ja isegi juda istlik ülemjumalus. Jahve oli oma algkujul lääne-semiidi hõimude juures loom jumalusena eksisteerides härjataoline vara keskaegse türklaste hõimuliidu kuuside pärimustes kirjeldatakse samuti hõimuloojat ja ülemjumalat järgmiselt. Tema jalad olid otsekui härjal kintsud nagu hundil ning õlad justkui karul. Jumala nimi, oguus ise tähendaski tõlkes härga. Ja nii jõuamegi nüüd kokkuvõtvalt arusaamisele et isegi kaasaegses euroopa kultuuris kivinenud ja muutumatuna kujutatav Vana-Kreeka ja Vana-Rooma panteon polnud algselt ju samuti midagi muud kui iidsete hõimujumaluste kogum pärineda sinisemate linnade üksikutest inimese kuju võtnud patroonidest. Näiteks võiksin tuua Vana-Rooma sõjajumala Marsi, kes oli algselt seotud ühe muinasitaalia hõimuliikmete rähnikultusega. Nõnda siis näeme, et inimese kui liigi sotsiaalse struktuuri arenedes sugukondlikest suhetest hõimusuheteni ning sellega kaasas käinud teadliku looduskasutuse kasvuga muutusid ka jumalad ning varase Musk soo Mordsetesse esivanematesse kaotas oma pinna jalge alt. Ning muutus. Ent sellest hoolimata elavad ka kõigis tänastes moodsa religiooniga kaasas käivates jumalustes loom seda algedasi nagu ka meis endis, ehkki me seda endale iseteadlike olenditena vahest juba ammu ei julge tunnistada. Niisugune oli siis meie tänahommikune, loomamütoloogiat käsitlev maailmapilt. Mina olen toomas neemre ja meie saadet lõpetama valisin ühe aedlinna hommiku helipildi möödunud nädalast. Arvan, et ta peaks puudutama hästi möödunud saate iseloomu. Seniks kohtumiseni.