Tere, mina olen Eeva Püssa, loen teile, Arvo Valtoni loo ravimine. Mu juurde tuleb kõik ta haavad mädanema läinud. Mürk oli selle karu küünte all, kes teda möödunud täiskuu ajal sarjas. Tema nahk tahab teda haavade ümbrusest maha jätta ja liha on hädas. Ussid varitsevad, tema sisemust. Jää ei avita enam. Siis tuleb mees minu juurde, ta tahab abi. Ta tulek on tüliks, minu meel on unine maikuule, kuidas mets jutustab suure talvelugu. Ma ei näe, kas pilved mulle märke saadavad. Ma ei tunne, mismoodi minu sees kükitab keegi teine, kes on meist mõlemast targem. Võib-olla on ta ennast lukku pannud ja tema liigutused ei kosta mulle kätte. Ma soovin, et kütt tuleks teinekord aga tema haavad ei luba oodata. Ma pean, nad loodavad minu peale ja toovad mulle austust. Ärgu toogu mulle midagi, ma ise tahan oma jõudu tunda. Aga vahel on nõnda, et vaim ei tule peale. Mis pean ma siis tegema? Ma võtan oma trummi ja löön ühe ainsa korra selle pihta. Ja ma kuulata seda heli, kas see on tuttav ja kas ta kutsub mind sinna riiki, kus ma varemalt koos temaga olen käinud. Mis mul on, see on minu rahvas. Ta ootab mõtet, et ise ei peaks mõtlema, et saaks minu peale näpuga näidata. Mina võtan selle vastu. Mu meel on elevil ja ahne. Lõve kulutab mind, aga igaühel ei ole sinna pääsu. Kui vaimud mind märkavad, siis olen ma nendega selleks hetkeks võrdne. Ja ma tean kõike, millele suudan mõtelda. Ma panen selga need ilusad riided, mis seal poolsetele meeldivad, et nad mind ainult nendes näha tahavad. Ja ma panen külge oma ehted, mille kõrin neile armas on. Ma löön teise korra trummi pihta ja koos minuga kuulatavad puud. Hüppan maast lahti, et saada kergust kehasse. Aga veel kukun ma maa peale tagasi. Ma keerutan peadet kõigele, mis minust väljas, Anda pöörlemise hoogu. See toob vaimud pinnale. Ma löön trummi pihta, et nad minust teada saaksid. Ma teen kiireid liigutusi, et ma enam enesest teadma ei peaks. Mu uni tuleb minu sisse ja läheb jälle välja. Ja ma ei tea, kust ta mind ootab. Mu löögid kiirenevad ja veri minu sees läheb käima. Veel tunnen ma ennast veel hoiab maa mind kinni. Veel ei ole mu tainas kerkinud. Välised asjad käivad ringi jurta taga keerlevad lumed ja põdrakarjad, keerlevad punetavad näod ja vana päike ise. Taevas keerab ennast maaks ja tema põhja kukub mädanev kõik. Mu tants ei ole tühi. Ma laotan oma sisikonna laialiväljade lume peale. Üks minu soolikas nutab teiste järele lagedal lõpus. Ma raiskan oma põrna tilgatumaks, et mäda saaks teada oma lõpu. Pöörise sees vilksatavad kõverad jalad ja kannatavad näod. Küljes on värvid ja raskus, nendest ei saa läbi minna. Minu ehted hüplevad minu küljes ja aitavad mind nõnda, nagu nende peale on tehes mõeldud. Hetkiti jäävad kestad paigale ja kogud kaotavad tiheda liha. Vaimud tulevad minu südamele lähemale. Nad toovad mulle tervisi tagumistelt vaimudelt, kelle koeraajajaks nad on. Sammal elab lume all. Aga kui nad aeglased on, jääb pööris seisma ja mina olen asjata valu tundnud. Teised ärgu lasku enesele kallale, selleks olen mina. Valu on minu hingele toiduks. Ärgu kutsugu mind valguse sisse, kust vaatavad vanade meeste nõudlikud pilgud. Ära läinud, isa on käskinud mul olla. Ma tean iga hetk midagi, aga ma pean seda unustama. Maimud ei salli mind, kui ma olen millestki täis siis on neil minu sees kitsas olla. Nad kriiskavadja purevad Mumakse. Ma karglen, et tühjaks saada. Ja siis olen ma kerge, tõusen õhku, heidan vaevatud kesta oma jalgade ette. Sulen kõik avadet kutsumatut sisse ei läheks. Ma kõmisen tühjusest, kuid rummu käes, nad võivad tulla. Asjad keerlevad ainult hetkeks, Vulpsavad nad pinnale, et ma neid pöörise seest püüda saaksin. Siis olen ma seal. Mu ehted, trumm ja mu ihu jäävad maha. Olen kõigele saanud sisse parajahu. Karvased mehed, lendavat tiivad ripakil. Õelad, mustad isased, vaimud valge, lume kohal. Lendavad õelat. Minust ei tee välja keerle ja teine mind. Ma pingutan olla, aga saan ainult oodata, kuni nad mind tahavad. Lendavad robinal kokku, võtavad tiivad küljest ära ja laovad Seedrite najale. Istuvad pehastunud langenud puud õdedele. Keegi peab tulema, et nende jalad põlvedele tõsta. Mina ei suuda seda veel teha. Ja sellepärast ei märkase keerlemine mind, kes ma seisan keskel, ka pildid seisavad, on ja kaovad. Kõik puhuvad ühe peale suutuult. See paisub suureks ja läheb lõhki. Tükid hõljuvad õhus, teised vehivad ja korjavad kokku voolivad tükkidest ilvese. See lendleb puude kohal. Nad puhuvad teda üksteise poole. Lagendikule jookseb põdrapull. Nad kargavad talle igast küljest külge ja hetke pärast pole temast enam midagi järel. Seda tahavad nemad mulle näidata. Ainult ilves hõljub puude kohal ja isa osa suud punnis, guugistavad nad põdra toorest liha. May mudel on täna söömise ihu, seda ütlevad nad mulle. Nad muutuvad ümmarguseks, panevad käed kõhu peale, rappuvad nagu veriseks maa. Ma palun nende silmi, aga ma ei saa neid sundida. Nad paisuvad pööreldes ja mets saab neid täis. Nad kasvavad läbi Seedrite läbi minu ja läbi üksteise. Ja nende õhk hõreneb siniseks. Nende vaimuaine on kui lumepihu, mis täidab taeva. Sisemus keerleb kesta sees. Minu ootust ei panda tähele, aga nad räägivad mulle. Kui nad mind tunnevad, siis tohin ma seda edasi öelda. Lõpuks saab aeg täis ja keskpaik kistakse keerisesse. Koost lagunenud saab uueks, nad istuvad kuuse raagude selga ja lendavad mu peale. Ma ahminud neid karjakaupa enese sisse ja nemad lendavad. Lumetorm keerleb, viisiseb, vilistab, möirgab, metsistunud põtrade kari. Tulevad ja tulevad mulle peale, õelad, suud ripakil, tiivad punased, silmad ümarad, kõhud tüüris jalad. Ma vapun raskuse all, närisen, hoian vastu, kukkun. Nad on summas mul otsas, tallavad, sõtkuvad, röögivad, ma ei kuule ega tunne enam midagi. Nad on mind tähele pannud. Nad on mind märkinud, mul on lubatud kuulutada. Olen targaks saanud, sõnad peavad nüüd keele peale tulema. Võin üles ärgata, üles tõusta, õpetada. Ja enne kui see ära on läinud, ütlen ma kütile mõnda. Mine koju, tapab põhjapõder lõikadema maks kolm korda kolmeks tükiks ja ka need oma koertele. Siis lakuvad koerad su haavad terveks. Pean olema kindel ja tark. Ma ei tohi kõhelda, siis aitavad mind vaimud. Mullen sõnad. Nendega saan ma selle välja öelda. Ilu pärast toimul lubatud meid kohendada. Aga need tulevad ise, neid peab usaldama. Pildid tarduvad paigale ja nendel on jälle kehad. Kütti mädanevad haavade pärast on minu vaim tööd teinud. Mitu päeva, pean ma sellest toibuma. Riided seljast, ehted peitu saanud, tavaliseks hädaliseks.