Tere, mina olen Lee Merila, loen teile katkendi Viivi Luige romaanist seitsmes rahukevad. Eriti oluline oli üksi kodus olles otsida omale mõni lapsepärane ja süütu tegevus ning sellega mustad jõud ära petta, magama uinutada. Laotasin laua peale laiali oma kõige lihtsamad ja tühisemad raamatud, tähtsat tööd, vaat mis juhtus pereema Aino ja kes hüppab kõrgemale. Lehitsesin need kõik algusest lõpuni läbi, nagu möödaminnes joonistasin pereema Ainole jalga pikad punased püksid. Koertele ja kassidele tegin aga eta ümmargused mustad prillid. Edendasin ise endale kergemeelset last, kes ei ole kuulnudki punkrites vorstivabrikutest vanakuradist ega saksa täägist. Püüdsin ära unustada ka väikese valge koera, kes tekkis öisel ajal kiigatsi kuusikust läbisõitva vanaema vankri taha siba sibas ja kadus siis korraga ära, nagu oleks õhku auranud. Kolistasin kõvasti jalgadega, võtsin raamatu, julgustasin ennast valju iniseva nohu häälega. Lehmal looma, peet on suus, koeral kaasas vorst ja juust. Sõnad vorst ja juust, panid mu suu vett jooksma. Lõin selle raamatu kinni ning võtsin kähku teise, kus ei olnud toitudest juttu. Range pilguga onu säärikuid silmas pidades lasin käiku enesekindlust andvad read. Tahad lendur, sinust saab, tahad meresõitja. Kui sa julgelt alustad, oled kindel võitja. Pühkisin põllega nina ja vaatasin toas ringi. Tahtsin näha, kuidas mõjus. Säärikud Lemitasid löödult maas. Akna taga krõbistas tihane. Oli ülearu vaikne. Riidekapid varitsesid hinge kinni pidades nurkades. Kes teab, mis veel sahvris toimus. Polnud midagi parata, tuli ajada ennast puhevile, lugeda südamekinnituseks veel paari julgustavat sallime ja minna siis salajasele ringkäigule. Kõige kindlam oli nurgad ning kapitagused ise ära hirmutada, enne, kui nad jõuaksid mind kohutada. Hiilisin kikivarvul vöörusesse kuulatasin, ajasin hambad irevil ja kargasin jämeda häälega röögatades sahvrisse otse keset kõige kardetavamat pimeduse pesa. Sünk, külm õhk ja hallid varjud napsasid kuklaste kintsudest kohe kinni. Tagusin rusikatega pooltühja liha, Tõnni. Raputasin ukse taga varnas rippuvaid riideid ja urisesin riiulitel konutavate pudelite purkide ning manner kutte peale. Erilise kõhedusega pidasin silmas kahtu, vana fajanss, teekannu. Need kükitasid pimedas nurgas ninapidi koos, kopsakad nagu valged kanad. Dilad kurjakuulutavalt keenus, kumeratel külgedelt tontlikud roosikimbud. Kannud ootasid parajat hetke, et hoogu võtta vilinal lae alla lennata, seal hämaruses tiirutada ja siis välgukiirusel alla söösta sahvrisse tulijate kõri kallale. Kartsin hirmsasti, et need kannud kuidagi tuppa võiksid pääseda. Näitasin neile vihaselt hambaid ja läksin ust mürtsuga kinni lüües sahvrist välja. Järgmisena võtsin käsile köögi. Pliit oli alles soe, pingi peal, pangedes läikis süngelt mustendav kaevuvesi. Vanad hiina teetopsid seisid vaguralt reaspitsilise paberiga kaunistatud riiulitel. Need olid sees täis mitte hiina teed, vaid köömneid, kummeliõisi ja piparmündilehti. Kuigi nad ei paistnud olevat eriti kardetavad, sihistasin siiski ka nende peale. Mis mulle köögis üldse ei meeldinud, olid ahjukapp ja kartulisalv. Poole kõrvaga olin kuulnud lugu maimust, kes müürite elusalt kiriku seina sisse ja ma seostasin sestsaadik köögisoemüüri kirikuseinaga. Soemüüri seest võis olla väga vabalt mõni luukere leitud, kes salaja minema visatud, et mina teada ei saaks. Tema sisse müürimis. Õõnsuses tehti jaga ahjukapp ning kuivatati seal kindaid. Kahtlustasin omas mõttes ka kõikide teiste talude soemüüre ning ahjukappe, ilma et ma sellest kellegagi juttu oleksin julgenud teha. Kartulisalve suhtes mul nii RMK eelarvamust ei olnud. See oli lihtsalt liiga pime ja vahetevahel hakkasid seal kartulid iseenesest kõminat veerema. Panin käed suu ette torusse, kummardusin kartulisalve kohale ja hoiatasin. Täna pead sa pidu suurt Moskvas, müriseb saluut ning läksin rahulolevalt ning julgelt tuppa tagasi. Nüüd jäi veel ainult tagatuba üle vaadata. Seal olid kõige kahtlasemad esemed vanaemakapp ja surnud tädi peegel. Enne kui ma üldse peeglit ning kappi hirmutama hakata jõudsin, tuli mulle elavalt meelde vanaema suhkrukott. See peletas silmapilk minema kõik varjud ja hirmud. Tagatuba nägi korraga välja nii harilik, nagu oleksid teised kodus. Kooksid sokki ja Kraasiksid villu. Äge magusanälg pigistas luigekonte surises pealae all ja torkis silmad erades. Panin käed selja taha ning lähenesin aeglaselt ja salakavalalt vanaema kapile. Kapi uks kiunatas lühidalt. Nähtavale ilmusid riiulit pesuvernadega ning kristallist puudritoos. Mälestus, milles tõusis roosakas kahvatut ja magusat surnud tädi lõhna. Nüüd seisis täiesti minu käeulatuses ja meelevallas ka sahtel püksikummitrukknööpide haaknõelte ja õlapaeltega. Olin kümneid koordinovskinud sahtlipõhjas olevat tühja yodo farmi pudelit ning mänginud väikese terava põrsa kohitsemise noaga. Seekord jättis sahtel mind aga täiesti külmaks. Teisele alati lukus olevale sahtlile, mis varjas luu täringuid tsaariperekonnapilt. Te ei vaevunud ma praegu üldse tähelepanu pöörama. Libistasin silmad ahnelt üle teise kapi poole, kus kleidisabad all kükitas Ki talve jooksul kõhnaks jäänud suhkrukott. Ronisin põlvili kappi. Mul oli hirm, et teised tulevad enne koju, kui ma suhkrukotisuusõlmest lahti saan. Kobasin himukalt läbi linase koti suhkurt. Tundsin, kuidas suhkruterad sõrmede vahel krudisesid ja neelatasin Maialt. Nöör ümber suhkrukotisuu oli targu seotud umbsõlme. Minu näpud ei saanud seda kuidagi lahti. Kääre või nuge tuua ma siiski ei julgenud, kartsin vanaema viha. Kui ta näeb, et salaja suhkrukoti kallal käidud, läheb ta näost punase plekiliseks ja hakkab mind ära, need oma lõpuks aga toob vitsakimbu ning käratab perse ballas. Istusin murtult kapis ja proovisin läbi koti suhkrut imeda. Suhu tuli ainult riidemaik. Koti küljele jäi aga tume märja suujälg, mida ma ehmunult ära pühkida püüdsin. Poolpimeda kapi naftaliini lõhnas suhkrukoti mudides tuli mulle pähe hiilgav mõte. See tundus teoks teha nii kerge olevat, et ma õhinaga kõik ära unustasin oma nohu, õue mineku keelu ja hoiatus, et kõik kuriteod tulevad varem või hiljem välja. Oli tarvis ainult mesipuusse natuke külma lasta, et pesaruum maha jahtuks, mõned meekärjed välja võtta ja kõik nii sättida, nagu enne oli. Keegi ei saaks arugi. Me võin lauda peal salaja ära süüa, mesilased võtab külm ära ja kõik vanaemassuhkur jääb alles. Nüüd ei tule suhkrut enam meeldegi, see seisab doosides, köögikappides ja poodides ega huvita kedagi. Suhkur on nüüd iseenesest mõistetav asi. Ometi jälgivad paljud inimesed suhkrut salamahti ikka veel pingsalt, ega ta ära ei kao. See suhkruärakadumise hirm ühendab mitmeid põlvkondi. Kõik, kes on lastena salaja suhkrukoti kallal käinud, kuuluvat. Tookord aga tundus mulle, et ma võin terve kotitäie suhkrut ja mitu kärgem ette ühe korraga nahka pista. Panin kapiuksed kinni, ajasin õueriided selga ja astusin otsustavalt uksest välja.