Tere, kallid raadiokuulajad, minu nimi on Rasmus Kaljujärv ja ma esitan teile loo Mart Kivastikult, sügis. Jaanus seisis ühel jalal ega kaotanud tasakaalu. Hauaplatsi kivist äär oli täpselt sandaleti laiune. Kui Jaanus käed laiali ajas, võisite sellel rahulikult seista, isegi kõikunud. Kui käed alla lasta, siis võis kukkuda. Rant ei olnud küll eriti kõrge, kuid ometi võis sealt kukkuda. Jaanus ajas käed sirgu, nii et peopesad vaatasid allapoole. Jai kukkunud. Nüüd oli ta toonekurg. Leena, ma hoian kätega, et ei kukus. Leena kummitses rehaga, küürutas alla ja riisus nohisedes lehti. Lehed olid kollased ja punased. Leena, rätik oli nendega ühte värvi, ainult mitte nii koltunud. Kui lehed hunnikusse said, lendas osa neist laiali. Tuul puhus nad sinna tagasi, kust Leena nende äsja lehitsenud oli. Jelena riisus uuesti. Jaanus hüppas rongilt maha ja vedrustus põlvedega, et ei oleks kuulda. Siis tegid ringi ümber, hauakäed taskus. Kui Leena ei näinud, siis võis käed taskusse toppida. Jaanus, seisata sutse Leena selja taga ja vaatas. Kõige olulisem oli keskmine osa seal, kus Leena parajasti riisus. See oli vanaema haud. Vanaema oli kõige tähtsam. Vanaema oli elanud enne Jaanust, samal ajal kui Leena, sest Leena mäletas. Vanaema oli surnud, aga Leena elas nüüd kraapis Leena vanaema hoolt, lehti kokku. Kui vanaema oleks leinast kauem elanud, oleks ta pidanud Leena haual lehti koristama. Leena, kellel see riist on? Jaanus astus leina kõrvale ja kurjus lehtimis reha vahelt läbi, silksasid käed määrid ära, ütles Leena. Jaanus hõõrus käed pükste külge puhtaks. Kui Leena ei näinud, siis võis käsi nii taskusse ajada kui pükste külge nühkida. Praegu ei olnud Leenal aega vaadata. Leena, kelle see viltune riston. Leena hingeldus, kui ta rehaga tõmbas Tähkis rehaga rütmis, toetas vasaku käega põlvele upitas nii kaugele, kui ulatas. Tuul puhus suurema osa lehtedest laiali, mis Leena oli kokku riisunud. See on vanaisa, ütles Leena. Kas see, kes oli vanaema mees ei ole see. Kuigi see polnud see vanaisa, olid siin kõik ikkagi sugulased siia maetud, ühtegi võõrast. Need olid tema ja Leena sugulased haudoli ainult nende oma vanaisa ristoli viltu ja roostes nii küljele kalduv, et ulatas otsaga kõnniteele välja. Liiv oli tarvis triibuliseks lehitseda, nii nagu teistel, siis oli kõik hästi. Kui liiv triibuliseks saab, on vaja vett tuua, et lilled saaks panna. Kas teisel pool on teine vanaisa? Leena oli vanaema hauatriibuliseks riisunud, pidin rati kohendama, muidu oleks tuul selle ära viinud. Leenal olid hallid juuksed. Kui tuul räti ära viiks, siis oleks nad näha. Kui ratt minema lendaks, siis leiaksite tal lehtede seast enam ülesrätt oli lehtedega ühte värvi. Teisel pool on onu Jaanus, teadis onu isegi. Tal olid kõik meeles. Vasakult vana roostes risti all oli vanaisa, kes ei olnud vanaema mees keskel vanaema. Kõige tähtsam, kes elas siis, kui Leenagi onul risti ei olnud. Oli vaid valge kivitahvel kuldsete tähtedega. Onu oli Jaanusest aasta noorem neljane. Nelja aastasena oli ta toolil turninud ja sealt pea peale kukkunud. Onul oli valge kivitahvel kuldsete nimetähtedega kuid onust paremal seisis tükk täiesti tühja maad. Seda oli isegi rohkem kui kahe risti ja ühe plaadi jagu. Jaanus õngitses taskust nätsu, kaks lehte korraga. Nii oli märksa parem kui ühekaupa. Kõigepealt tegid pauku ja siis mulli. Leenal polnud aega vaadata, ta vedas lehti suurde prügihunnikusse, kust tuul neid kogu surnuaia peale laiali puhus. Jaanus mõõtis sammudega maad, mis jäi nimetähtedega plaadi ja kõnnitee vahele. Leenale onu Juliusele haaroldile. Kõigile ei jätkunud. Sugulasi oli liiga palju. Kõigi kohtade päriselt ei teadnudki, kas nad ikka olid sugulased. Oleks võinud Leena käest küsida, aga Leenal polnud aega. Leena tegi nii, et lehed prügikastist välja ei lendaks. Jaanus mõõtis maa veel korra üle. Jaanus tegi kaks mulli ja ühe paugu. Pauku ei tulnud välja. Ta proovis uuesti nätskleepus lõua külge kinni. Leenak, kui vana sa oled? Leena oli lehed ära viinud. Ta pani reha puu najale ja otsis kotist veepurgi. Kui vana sina oled, Leena. Too vet. Jaanus jooksis kaevu juurde ja panin purgi täpselt sinna, kuhu vesi pidi tulema. Burksai poolenisti täis. Jalg jäi kogemata kraani alla. Märg. Kui oleks kuivaks jäänud, siis oleks see esimene kord olnud, siis oleks võinud ka Leenale öelda. Eelmisel korral said mõlemad jalad märjaks. Sandalet lirtsus. Leena sättis lilled kenasti. Vanaema sai ühed lilled, joonu, teised, siis istus pingile ja ohkas sügavasti. Nüüd oli kogu haud triibuline. Väga ilus. Kenam kui naabritel. Jaanus istus Leena kõrvale. Üleval kraaksusid hackid. Jaanus näitas Leenale tühja ruumi onu ja kõnnitee vahel. Siin on veel ruumi küll. Leena noogutas. Jaanus tegi mulli. Mull tuli paremini välja.