Tere mina olen Mirtel Pohla ja ma loen teile Aira Kaalu loo selgeltnägija. Ühel kõrgel mäeharjal oli selgeltnägija kodu. Ta vaatas sealt alla ja ennustas ilma inimeste tulevikku ja nende saatust. Enda enda saatus oli seda vastuolulisem. Kui ta liiga kauaks oma kõrgustesse jäi. Ei mõistnud enam inimeste kõnet, kes Altorgudes tema juurde tulid, abi otsima. Ta teadis, et Rauli saab sõidu peal surma. Kui ta ei teadnud selle sõiduriista nime, siis tal polnud aimugi, mismoodi näeb välja mõni uus motorolleri mark. Sellepärast pidi ta ise vahel alla orgu laskuma, inimeste hulgas elama ja nende igapäevasest tegevusest osa võtma. Niiviisi talitas ta ka seekord. Nüüd taipas ta küll, kuidas kõik oli tulnud. Et Rauli jättis maha oma armastatud pruudi, kellel ei olnud kaasavara ja abiellus teisega, kelle raha eest ostis endale motorolleri. Algul ta kihutas sellega huupi, aga peagi sai talle harjumuseks sõit oma hüljatud pruudi maja juurde peita ainult puhmastesse jälgida Maara toiminguid. Ja sel päeval, kui Maarale tulid kosilased sai Rauli tagasiteel surma. Just seda momenti oligi selgeltnägija täheldanud oma kõrgel mäeharjal asuva kodu künniselt. Ta nägi seda pool aastat ette. Ja mis ta siis nägi? See oli ühel talvepäeval, mil pilved katsid orge ja 100. lume, Lobjakat. Ta seisis oma maja ees ja märkas üht halli kogu nõlvakud mööda ülespoole komberdamas. Vaeseke, selle ilmaga, mõtles ta ning püüdis ilming esitades selgusele jõuda, kes see on ja mis tal vaja. Kuid ta ei saanud aru, sest kuju oli liiga kaugele liikus pikaldaselt. Ent samal hetkel viirastus talle äkki kevadsuvine päikesepaiste, sinine õhk ja haljendavad nõlvad. Ja siis ta nägi mägestiku teed, mille ääres õitsesid rododendronid nägi Raulit kihutamas ja suurt furgoonautot talle vastu tulemas. Ja siis ta nägi Raulit lavatsil ning tema itkevad tema. Nüüd, kus see kõik oli sündinud, küsis ta endalt, mis kasu oli sellest deta, Rauli surma ette nägi kolleks Rauli tookord ise tema juurde tulnud või vähemalt üks tema pruutidest. Kui tookord tuli Rauli ema, kes tahtis poja saatust teada temakese hall kogu oligi, kes rühkis mööda mägirada ülespoole tol sombusel päeval. Ta sai teada. Kuid kas tal nüüd oli sellest raasugi kergem? Ei, inimestel, kes elu elasid, polnud vaja selgeltnägijat. Nad tahtsid illusioone aga tema ei saanud neile nende illusioone kindlustada. Ajutiselt viiviste niisiis all orus. Siit vaadates paistis kõik teisiti nagu tagurpidi. Asjadel olid teised nimed, saatustel teine tähendus, valitses kindel sündmuste järjestuse seos. Algul pakkus talle suurt huvi. Aga kui ta kauaks alla orgu jäi tuhmustima selgeltnägemise võime. Ta ei suutnud enam sündmusi ette näha, vaid hakkas neid oma kogemuste põhjal järeldama, loogikat ja tagantjärele tarkust appi võttes, nagu kõik inimesed. Aga elu ei ole kunagi päris loogiline. Ja tagantjärele tarkust on kõik kraavid täis, ütleb vanasõna. Siis läks ta jälle üles, mägedesse vaevles, tundis igatsust inimeste järele ja tahtis surra. Aga surma asemel ilmusid talle uued kujutlused inimeste tulevikust, elu sündmusist. Järk-järgult läksid need ka täide. Mis pidid tegema oma teadmiste koorma all üksi seal ülal. Milleks oli tal vaja oma selgeltnägemise võimet. Kui polnud parata, ta ei saanud sellest ka loobuda. See oli tema saatus. Aga oma saatust kellegi teisega vahetada ta ei tahtnud. Mõnikord, ehkki harva õnnestus talle ennustada midagi head. Need olid tema pidupäevad. Siis meeldis ta endale. Ja see oli, pead pööritavalt võimas tunne, istuda kõrgustes, vaadata kaugustesse ning nautida eeltulevaid rõõmsaid sündmusi. Need näisid talle siis nii armsad ja lähedased otsekui oma käega valmis tehtud. Kas tõesti oma käega? Hoode tabasin sellelt nõrkuselt mõistis, et see väike üle oled kõige elava suhtes saab ehk veel tema hukkumise põhjuseks. Ometi ei suutnud ta sellest keelduda. Mingil viisil pidi temagi lõpp saabuma. Nii ta mõtles, kuid ta mõtles sellest nagu kõrvalisest asjast. Enda saatus ei tekitanud temas vähimatki uudishimu ja tasahiljukesi hoiduste seda äratamast. Ei. Milleks. Kui ta aimas siiski, et ükskord sellisel rõõmu hetkel tabab teda välk. Ja nõnda see tõepoolest juhtus. Ta oli roninud üksiku männi alla kõrgel kaljutipul. Kui äike vallandus, mõistis ta, et peab varju otsima. Ümberringi mürisesid, kaikus, kivid veeresid kolinal alla. Välgud sähvisid pea kohal. Ta teadis siinsamas üht kindlat koobast kuid ei raatsinud veel varjule minna, sest kõik temas voogas laotas tiibu. Täna olid tal selleks tõeliselt põhjused. Hommikul koidu ajal tuli mägedesse murest murtud mees, kes oli metsseajahil kogemata maha lasknud oma sõbra. Mõrtsukas oli valmis endale lõpu tegema, end kuskile igavesti peitma. Möödusid mõned rasked tunnid läksid järve kaldale. Meeleheitel mees vajus kummuli maha. Tema selgeltnägija suunas pilgu järvele. Ta tundis, et peab ootama. Ja ei näe, veepeeglist vaatas talle vastu. Operatsioonisaal. Lahkunu elas ja oli juba väljaspool ohtu. Arstid õnnitlesid teineteist. Kuid patsiendi kahvatu nägu tundus nii tuttav. Oh, see oli ju Eevald tema enda hea sõber alt orust. Nii et all on tundmatuga ühine sõber. Vapper, arukas Eevald, ehk valk nagu kodusid teda kutsusid. Kuule, tõuse üles, sa arvad, et tapsid valdi, aga ta elab. Mõrtsuka saatusest vabastatud mees läks koju tänades õnnistades naerdes ja nuttes kive ja kände suudeldes. Selgeltnägijaga kõndise puhkas, kinnitas keha ning püüdis igati oma rahu tagasi saada. Kuid erutus oli väga tugev ja varasel pealelõunal, niipea kui äikesepilv nähtavale ilmus, valistasele kõrgele viiva raja, mida kroonis vana mänd. Siin anduste täielikult oma rõõmu joovastusele. Tal oli tunne, nagu hooliks ta oma sõprade saatust nagu oleks see tema elu kõige kaunim hetk. Tiks ägenedes mõtlesite küll koopasse laskuda, kuid seisis ikka veel kõrgel kaljul ühe käega vastu männitüve toetudes keda ei raatsinudki varju minna. Kuni tuli see välk, mis Bilbastes männipuu lõhestas kalju tippu. Ja muutis selgeltnägija ühe hetkega mustaks veeks.