Tere, mina olen Gert Raudsep ja mina loen teile, Viivi Luige Leopoldi juttudest. Lühijutu allahinnatud kaubad. Koolivaheajal ei juhtunud midagi. Ainult et ühel päeval tuli lumi maha ja teisel päeval sulas jälle ära. Ja ma käisin isal meiereis abiks mootorit parandamas ilma tööta logeleda, minul igav. Kui me siis isaga meiereist tulime, saime Jukuga kokku. Juku kurtis, et on traktorite remondiaegagi osasid, pole kusagilt võtta ja oli mureliku näoga. Minu isa nimetas. Sul oli vanasti nagu Viljandi koondises üks tuttav ehk aitab, kui peale käid? Jõuku, mõtles natuke ja imestas. Õigus, ja ma peaksin Jüri üles otsima. Mis nüüd viga, nüüd lähen homme Viljandisse ja Tartu linnapeale ässitanud koera. Tartust ei saadetud ühtegi osa, meie oleme ju Tartu alluvuses, kellele nad siis veel saadavad? Isa oli päris heas tujus, ta ütles mulle, poiss, kas sa ei taha ka ennast liigutada? Mine vaata Viljandi linna ja osta endale mõni kooliasi ka. Sul oli preemiarahad käes, olid mul siin mootori juures kõvasti abiks nagu tööpalk? Mul oli hea meel küll, aga ma ütlesin, meesest Viljandist ikka vaadata. Ma olen seal ekskursioonil käinud. Muidu saab ise aru, et ma minna kibelen ja mõtleb, et poisike, mis poisike. Juku kinnitas. Vaheldus kulub alati ära. Vaheldus on kui vitamiinid, iseäranis vitamiin C. Ja arutas võtaks õige alma poisi kaalses. Vaata, see on terane poiss. Tema mõistab õngeridvaga ümber käia. Ma andsin talle bambus õngeridva ja tõi tervelt tagasi. Mina läksin siis vaatama, kas Pauli lastakse. Kui ma küsisin, siis Pauli ema ütles, et üle kahe rubla Paul kaasa isa. Paulil silmad põlesid mis kole. Ta oli kuulnud, et Viljandis on Villu kelder. Mina olen käinud eesti linnades Tartus, Tallinnas, Pärnus, Otepääl ja Kolga-Jaanis. Aga Kolga-Jaani ei ole linn. Viljandit ma suurt ei mäleta. Ma olin siis teises klassis, kui me Viljandist ekskursiooniga läbi sõitsime siis meid viidi tori põrgusse. Panin hommikul endale valge särgi selga ja puhastasin bensiiniga käed ära. Seebiga pesemine ei aita nii hästi. Mootoriõli naha sisse läinud. Ma lasin emal 25 rubla ära vahetada ja võtsin ühe 10 rublalist ühes. Selle raha eest ma küll tühja-tähja ei osta, kui ostan, siis olgu asi, mis seda väärt on ja mälestuseks jääb. Jugul oli portfell käes, Taali kangesti asjalik ja ütles, et suurte meeste kättesaamine ei ole nali. Aga kui käes on, siis karga heast meelest või lakke. Temal oli näärivana toodud müts peas, ise kiitis, et oli ennast habemeajamise ajal kõvasti peegeldanud. Et kas ta hakkab nürisekretärile meeldima. Muidu oli Juku vaid mõtles oma asju. Ta nagu ei pannud meid tähele. Küll, Viljandi on imelik linn. Ta hakkab Tartu poolt järsku peale, on ühe maja aed ja see on juba Viljandi. Linnas on puumaju ja punaseid telliskivimaju. Aga ühtegi päris uut maja ei olnud algul näha, nagu teistes linnades on muidu Viljandi ilus linn seda lörtsi isegi ilmaga näha. Me tulime bussist maha, Juku õpetas. Saame kella poole kahe ajal siinsamas platsi peal kokku. Aga ärge seda tehke, et allahinnatud kaupu ei lähe vaatama. Viljandis on kangesti ilus allahinnatud kaupade pood. Seal oli mineval suvel allahinnatud hernekomme ja karracummi, mille paber sätendas. Iga asi maksab kopik tükk ja kummikalossid on nii palju, kui tahate. Ostke õmblusmasina nõel, kui muud ei osta või grammofonid kihte. Neid oli ka näha. Ärge aga kuristiku kohale minge. Naisterahvad räägivad, et nemad ei või sinna kuristikku vaadata. Siis läks Juku asju ajama ja Paul nägi jäätiseputkat. Seal müüdi jõhvikamahlajäätist. Aga me ei ostnud kese talvisel ajal jäätist, ostab Paul, tahtis kohe villu keldrite ordulossivaremeid näha. Meie läksime neid otsima. Leidsime rippsilla. Silla all oli sügavam koht. See küll kuristik ei olnud, oli muidu niisama niisugune koht, kus puud kasvavad. See sild oli huvitav küll, aga ei olnud nii imelik, kui nahksillad on. Ma olen ühte nahksilda näinud. Villu keldri ümber oli libema. Ei tea, kas see ikka oli Villu kelder? Varemeid oli vist remonditud, paistsid päris uued. Postkaardi peal oli nagu rohkem kokku varisenud. Me käisime natuke aega varemetes ringi ja Paul rääkis, et see Villu oli üks sepp ja käis maa-alust käiku mööda. Ma olin seda kunagi ka lugenud, nüüd tuli meelde küll. Meil said jalad märjaks ja siis me läksime ära, et vaatame, kus see allahinnatud asjade pood on. Kui me hommikul Viljandisse sisse sõitsime, siis Juku käskis meeles pidada, et Viljandi on mäe otsas. Sellepärast sajavad vihmapilved Viljandis tühjaks ja meie kanti jääb kuivaks. Siis kartul põeb. Aga kui Elva rajoon ära kaotati, siis ütles Juku. Nüüd ei või enam Rannu apteeki minna. Rannu kaotati ka ära ühes Elva rajooniga. Ei tea, mis seal nüüd on. Sellepärast ütles juku bussis, et Viljandi rajooni peaks ka ära kaotama. Siis Viljandi rajooni vihm alles 100-ks meie pool maha, küll siis oleks vägev kartul, muidu pole muud kui lepatriinud. Me küsisime ühe naise käest, kus allahinnatud kaupu müüakse. See laine tuletas meelde, siis õpetas, kuidas sinna minna. Viljandis on kõik lähedal, ega see pole nii, nagu Tartus on. See pood oli ka järgmise nurga taga. Paul tahtis osta neid karakkumi komme, mis sätendava pidid. Tema arvestas, et kui nad on alla hinnatud, siis on poole odavamad ja võib osta, muidu ei või. Seal poes oli imelik hais, nagu läks naftaliini hais olnud. Ja poe akna peal oli lapsevanker, mitte see, kuhu laps pikali pannakse. Aga see plekist, kus laps sees istub allahinnatud komme ei olnud näha. Aga oli allahinnatud sukatrippe. Leti klaasi all olid pruunid palitu nööbid, pitsiriba patsipaela linti oli ka ja kärbsepiits. Teises letis olid kontsaplekid ja mitu siukest halli asja. Ma tean neid. Need on nagu jänesesabad, niisugused naha tükid, traat, jalad all ja peenike saba taga. Silmad on neil ka pähe tehtud. Suuretare matši on niisugune traktori kabiinis rippumas. See on vist hall kurat või on põldhiir. Paul ütles, et see on suveniir, aga ostma ei hakanud. Meeleksime pika näoga minema, see polnud niisugune pood, kust meil oleks midagi osta olnud, aga mõned ostsid küll kapronsukki ja patsipaela. Ja müüjad olid kangesti lahked. Me käisime mõnes teises poes ka, vaatasime televiisoreid, akordioni, akordion oleks ilus pill küll, kui mõistaks mängida. Ma ostsin endale Viljandis käigu meeldetuletuseks linnuhäältega plaadi. Sellel pidi olema ööbikuhääl ja käohääl. Nii oli peale kirjutatud. Siis läksime bussijaama tagasi, Juku oli seal juba ees, küll tema oli pahane. Meie rääkisime, mis allahinnatud kaupade poes näha oli, aga tema, kurjustas. Jüri oli komandeeringus, nüüd tule pane ülehomme jälle terve tööpäev, Muka rahakulu läheb liiale, mustlane Nuias ka 10 kopikat välja. Et teie räägite, et enam ei ole allahinnatud kommi ka. Ainult kontsaplekid ja karvakerad.