Mina olen Helgi Sallo. Ma loen teile Mati Undi loo. Helgi Sallo lahkumine. Helgi Sallo seisis keset stuudiot. Tema selja taga oli helevalge ring mustal foonil ja selle ees väike orkester. Stuudios jäi kõik vaikseks, ainult läbioperaatorite kõrvaklappide kostis vaikset, juttub Irinat. Üks kolmest kaamerast, punane tuli ees põlemas, liikus vaikselt Helgi Sallo-le peale. Tema nägu oli sel hetkel juba monitori ekraanil. Režissöör hoidis käsinuppudel eetrisse, oli antud tiiter, saate pealkirjaga horoskoop. Ja režissöör oli valmis seda iga hetk Helgi Sallo näoga asendama. Sekundiosuti hüppas ühelt jaotuselt teisele, minutiosuti seisis juba seitsmel. Siis jõudis õige aeg kätte. Režissöör lükkas ühe nupu alla ja teise üles, Helgi Sallo nägu jõudis eetrisse, orkester alustas hoogsat valssi. Helgi Sallo avas esimeseks akordiks, suu pilgutas kelmikalt silma, kallutas pea vasakule, kuid pöördus siis kõrvale ja läks ära otsestuudio väljapääsu poole. Kõige lähem operaator ei taibanud midagi ja püüdis teda oma kaameraga jälgida. Orkester jätkas automaatselt mängu, arvates, et ehk unustati neid uuest liikumisseadest informeerida. Režissöör lükkas sisse algul paviljoni üldvaate, kuid Helgi Sallo ei õnnestunud enam ühegi kaameraga kätte saada. Ja režissöör lülitas sisse kaamera, mis jälgis orkestrit. Kuid orkester oli selleks ajaks juba välja surnud, kogu stuudios ei suutnud keegi ennast liigutada. Valitses hauavaikus. Helgi Sallo läks takistamatult kõrgete kingakontsade klõpsudes üle parketi uksest välja läbipuhkeruumi hämarast, koridorist läbi trepist alla kahest naisest mööda läbi klaasuste tänavale, kus talle puhus vastu õhtune soe tuul. Helgi Sallo läks mööda tänavat edasi vastutulijatele otsa vaatamata Ta ristteeni välja, pöördus paremale, möödus televisiooni mastist, ajaleheputkast, raadiomajast, sideministeeriumist, paariste taksopeatusest ning läks üle tänava trammipeatusesse kuhu paistis päike, kus lõhnas Kirbelt asfaldi järgi ja kuhu oli kleebitud kuulutusi. Tramm sõitis. Helgi Sallo istus peale, läks mööda pikka vagunit ettepoole. Teel meenus talle, et tal pole kaasas ei rahakoti ega raha aga ta ei hoolinud sellest ja sõitis edasi ja naeratas. Üks noormees nägi tema naeratust, pidas seda endale määratuks ja küsis, kas neiu pole mitte Helgi Sallo. Neiu ütles, et ta ei tunne sellenimelist inimest. Noormees küsis veel, kas ta siis vähemalt raadiost või televiisorist pole seda nime kuulnud. Aga Helgi Sallo raputas pead ja läks raudteejaama taga trammilt maha. Üks rong oli just parajasti ees. Helgi Sallo läks sinna sisse ja istus akna alla. Aegamööda kogunes vagunisse veel teisigi reisijaid ja see näitas, et tegemist on rongiga, mis varsti välja sõidab. Üle kogu maa seisis sel ajal televiisorite ekraanidel ita veel tiiter, vabandust, tehniline rike. Kui rong oli linna piiridest juba välja jõudnud, tuli vagunisse piletikontrolör. Helgi Sallo juures jäi ta seisma ja vaatas talle pikalt otsa. Helgi Sallo naeratas vastuseks ja konduktor küsis piletit. Helgi Sallo vastas, et tal ei ole piletit. Konduktor nõudis, et neiu otsiks pileti üles. Helgi Sallo ei teinud seda ja ütles, et ta pole piletit üldse ostnud. Konduktor küsis, miks reisija seda ei teinud. Helgi Sallo ütles, et ta ei mõelnud sellele. Kontrolör teatas, et siis tuleb maksta trahvi. Helgi Sallo vastas, et tal ei ole rahakontrolör, palus esitada isikutunnistuse, kuid ka seda ei olnud Helgi Sallolt. Siis ütles kontrolör, et sellisel juhul peab reisija rongist lahkuma, sest niisugune on seadus. Helgi Sallo ei hakanud vaidlema, vaid läks vahekäiku. Seal vaatas ta maastiku, oli juba päris õhtu ja rongivari ulatus kaugele väljadele. Koos vaguni klaasuksega jooksis üle puude üle orgude ja kõrgendite üle taeva ja metsakiri prissuaniazza Vastrišajedsa kontrolör, kes vagunis oma tööd jätkas, heitis Helgi Sallo pole aeg-ajalt kahtlustavaid pilke. Siis aeglustas rongkäiku ja peatus. Uksed jooksid kahele poole lahti ja Helgi Sallo astus maha. Uksed jooksid tema taga jälle kinni, rong vilistas, hakkas liikuma ja kadus varsti käänaku taha. Helgi Sallo jäi üksi. Keset augustiõhtuste vaikust. Sügavalt sisse hinganud, läks ta mööda külavaheteed ära. Päike oli juba loojumas, taevas kahvatus järjest, Helgi Sallo pööras teelt ära metsa. Rohkem pole teda enam keegi näinud. Metsa vahel hämardus järjest algas öö külas haukusid koerad. Kella kahe paiku tõusis tuul ja vastutuult ajasid ennast üles mustad pilved. Kuuldus kauget müristamist. Inimesed tõusid, vooditest ruttasid maandama raadio ja televiisori antenn ja sulgema lahti jäänud pööningu aknaid. Terve hommikupoolse öö märatses äike ja rahe peksis vastu aknaklaase. Inimesed lamasid unetult ja vaatasid, kuidas välgud järgest käis järjest lage ja seinu valgeks löövad puud oigasid ja oksad kraapisid vastu akent. Koerad pugesid laudadesse loomade juurde peitu. Alles kella seitsme ajal vaibus äike, mitu puud küla kohal kõrgendikul oli välk pilbasteks löönud. Nende tüved lamasid märjas rohus ja nende lehed hakkasid tõusva päikese kiirtes juba krimpsu tõmbuma.