Mina olen Christian ees menud ja loen Veiko Belials loo daam valges. Jalaka-le lõppes ja paistma hakkas Victoria-aegne elumaja. Suusan seisatas. Selline oligi siis Aarlington hool, vanaonu pendiumini, pärandus. Suur punastest tellistest hoone oli üleni luuderohtu kasvanud ja seisis väärikana kesktillukest metsistunud parki. Suu sõnastus edasi leheta jalge all sahisisid vaikselt. Tabas raske tammepuust ukse, sisenes majja. Ja just sellisena olid seda ette kujutanud kroonlühtrid, mõned vanaaegsed, maalid, nikerdatud käsipuudega, pöögist trepp ja kamin. Kindlasti kamin. Kõik see oli siin olemas ja see valmistas talle heameelt. Huvitav, miks onu kunagi teenijaid ei palganud? Raha tal selleks ju oli, mõtles suusame õhtul kamina ees istudes. Asi polnud selles, et onu majapidamine oleks laokil olnud. Kaugel sellest. Kuid naise käe puudumine andis end siiski siin-seal tunda. Ta oli suurema osa tubadest läbi käinud ja nähtuga rahul. Väike koristus magamistuppa uued kardinad. Raamatukogu toa kannab pele uus katteriie, mõned asjad oma käe järgi ümber tõsta ja majast saab talle hubane koduleegid. Kaminas ütlesid lõbusalt puude praksumine, summutus akna tagant kosta tuule undamise. Korraga neis Susanile, ta kuulis muuksumist. Meelepete tuul tõusis, jäi kuulama, jälle. Polnud kahtlust, keegi mõtis. Suusan, haaras küünla, kiirustas halli. Vana trepiastmed, maksusid kurjakuulutavalt. Kui ta teisele korrusele tõusis. Häälega kustus veelgi kõrgemalt. Ärklituba taipas juhus on. Seal oli ta ennist käimata jätnud. Ta lõikas ukse lahti ja sisenes väikesesse tolmu ja ämblikuvõrke täis tuppa. Ainsaks mööbliga toas oli suur kummuti ilma jalata tool. Siis nägi ta peeglit. See oli kõrge, uhke, väikese peegli lauakesega magamistoas seisva peegli kaksikvend. Suusan puhastus Peegi tolmust ja astus sammukese tagasi oma kätetööd silmitseda. Klaasel endiselt tuhm. Otsekui oleks ta ka teiselt poolt tolmune ja läbisel tolmukihi paistis naisterahva kuju. Susan karjatas, see polnud tema peegelpilt. Naine peeglis hoidis küll samuti küünalt, kuid seljas oli tal valge öösärk. Pikad juuksed sassis, seisis ta seal nuttis. Ning ta pisara tsüklesid pärlitena peeglilaual. Tema pilgus peegeldus selline äng. Selline ahastus, et Simsonil hakkas valus. Mida? Mida ma pean tegema? Sosistas, kiusanud, kui naine oma pilgud taas temale pööras. Kuidas ma saaksin aidata? Kuid naine ei vastanud tummalt murdist oma käsi, sirutas need siis paluvalt ette. Suusangis ei suutnud seda enam taluda, kattis näo kätega ja tormas välja. Igal õhtul läks ta ärklituppa ja seisis seal süda lõhkemas oskamata aidata naist teisel pool peeglit. Tavaliselt kustutas ta küünla juba trepil, mitte summutada seda pehmet nõidusliku kumamis tulvas tuppa peegli naise küünlast. Daam valges. Nii hakkas kiusanud teda mõttes kutsuma. Talle tundus, et ta oli leidnud endale sõbra kellelegi, kes teda vajas. Ta ei osanud küll naist aidata, kuid paistis, et doose lohutust ainuüksi tema sealviibimisest. Daam valges ei nuuksunud enam ohjeldamatult ega murdnud käsi. Ta lihtsalt seisis ja ohkas nukralt, pillates aeg-ajalt mõne pisara. Siiski rõhus naise on, et oleks Juusanit rängalt. Mis oli ta teinud ütelda, nõnda karistati. Oli ta süütu kannataja, ülekohtu ohver. Või sellise kohtlemise ära teeninud. Ühel õhtul, kui suusantaa särki toas seisis ei pidanudki daami ohkeid kuuldes enam vastu. Ja mõistmata ise, mida teeb, virutas küünlajala otse peeglisse. Peegel mõranes kohutava raginaga ja tuulehoog, mis läbi toa vuhises, kustutas küünlapeegli naise käes. Tuba mattus pimedusse, suusan kuulis pikka vahet. Selles oli nii palju kergendust ja vabanemisjoovastust ta laginal naerma puhkes. Ta oli siiski seda suutnud. Ta oli aidanud daami valges sügisel läitis küünla, vaatas peeglisse. Jah. Daam valges oli läinud mõranenud, peeglist nägi ta vaid iseenesepeegeldust. Möödusid päevad. Susan muutus tujutukse närviliseks. Teda rõhus üksindustunne, teda mahajäetud. Elu oli tühi nagu pärast lähedase sõbra surma. Ta ei leidnud enam kusagil, asumaja tundus korraga suur ja kõle uni muutus aina kehvemaks. Ühel ööl ärkas ta karjatades. Ta oli näinud daami valges. Daam seisis keset imekaunist, aase kutsus teda. Susanit. Ta oli tahtnud minna tahtnud nii väga. Kuid läbipaistev sein, nende vahele ei lasknud tal sammugi astuda. Suusam puhkes nutma. Mingi seletamatu jõu sunnil tõusis, süütas küünla, astus peegli ette. Tolmunud klaaspeegelduste, õnnetud kuju, juuksed sassis, valge öösärk seljas pisarat tilkumas peeglilauale. Daam valges. Kohutava selgusega advusta, mida see tähendab? Nüüd oli temast saanud daam valges. Nüüd oli tema kord oodata kedagi, kes lõpetaks selle paine ja aitaks teda. Nii seisis ta igal ööl küünal käes.