Mina olen Helgi Ilo ja ma loen teile Rein Põdra juttu kahekesi maailmas. Laskuv päike, mis soojenes kauge ja nähtamatu ojamaa poole paistis neile otse silma. Ei olnud tarvis selle eest enam silmi sulgeda. Rippus hällis soojas udu Winas ega sätendanud enam. Mis kohiseb, küsis Kerdruta. Seal on teine kaljusein vee all, seletas laes. Sinna peab õlut ja viina valama, muidu pole kalaõnne. Nad istusid mõlemad rannakünkal küllastatud maasikast ja kumbki ei küsinud, mis nüüd tuleb. Nende all oli järsk 100 jala kõrgune paekalju. Aino Kallas, novell Kerd, ruuta Karponey, kirjutatud 1921. aasta kevadel kui Oskar jalgrattale istusi aeglaselt pedaale sõtkub, hakkas, mäletan, jäin lühikeseks ajaks sinna pangaservale maha. Õieti olin teda ise palunud minema sõita ning mind üksi jätta. Jalad sügaviku kohal, teravad paenukid, sääri kriipimas, meri kusagil all ja sügavuses ometi nii lähedal, üksnes mingi läbipaistva klaaskate taga. Niimoodi ma seal istusin, aga äsja olin paljajalu seal all meres käinud, tundnud jala taldadega läbi madala veekihi, kuumenenud paepõhja nagu päris põranda soojust näinud neid valgeid, kristalli kobaraid, justkui pisikesi linnupesi pahe müüritistes. Ma polnud sellel pangal kunagi varem viibinud, ehkeeerrsandike jää karmast suvituskohast eriti kaugele polnud Oskar sellest sõnakestki maininud. Ent mitte too järsak ise ei jätnud minusse sügavaimat muljet. Ta uhke kõrgumine mere kohal ja tuuline tunne seal serval vaid too pidulik suursuguselt lohisev murdlaine öö all. Õieti selle poolkaares lainetuse põhjus, leealune järsak, mille siiapoole meri nägu kohkudes madalaks heitub. Mäletan, kuidas ka kalurite hääled, nagu too lainevööst seespoolne merigi veealusest pangast rääkides tasaseks tõmbusid. Mõistsin, et neile hetkeks välja nende paljude esivanemate püha uskumus. Ehkki neilt ei nõudnud praegu keegi selle järgimist. Veealuse pangaservalt avanev must sügavik. Kas see pole meie sisemise mina võrdpilt tihti ka meile endile tundmatu ja hirmutav, mõtlesin ma seal summutatud kohine kuuldeulatuses istudes. Päike loojus just sel hetkel. Ta suur tulekera vajus pikkamisi merepinna kohale. See nagu avanes ala äärest ja kullavärviline lõõgus voolas mööda merepinda laiali. Suures poolkaares pahisev meri ei vaibunud sellest viivust alates üldsegi. Kohin nagu tugevnes veidi ja ma taipasin, et teda ei suuda päriselt vaigistada isegi mittetäielik tuulevaikus vaid ainult talvised jääd. Ja veel leidsin ma, et see polegi õieti tavaline pangaserv. Ainult üks piir maa katkemise joon veelgi rohkem. Mulle näis, et see on kogu mulle teadaoleva maa viimane serv, omamoodi tuulepiir, kust enam edasi ei saa astuda, kui sind ka sunnitaks, taga aetaks või meelitatakse. Sest edasi algab unustuse suur meri. Ning ma tahtsin äkki antiikse kõnemehe demosteenese kombel sellesse kohinesse sõnu ja lauseid karjuda, et tualeti kestnud ühetooniline müha ja voogamine hetkekski vaikiks või hetkekski katkeks. Samas aga häbenesin oma soovi niisamuti nagu enne seda üht-teist oma sööstu minna läbi madala vee sinna veealuse järsaku servani ja heita end kõigi oma praeguste ning järgnevate piinavate mõtetega sinna sügavusse. Just nagu tundmatule eestlaste vetejumalale ennast ohvriks tuua tahtes, et ta seda rannikut siin ikka ja alati õnnistaks. Päike oli loojunud, aga ma olin nii üksi, ehkki siin seisis ümberringi nõnda palju ehtsat loodust, millest mu hing kunagi küllastub. Sest igal kevadel õitsev puu jääb kogu aeg nooreks ja meri jääb alati nooruslikult rahutuks ning mäslevaks. Ükskõik palju vahepeal ka aegu ei mööduks. Jah, see leegiline loojak oli teinud mind kurvemaks, kui ma oskasin arvata. See nagu kinnitas, et oleme tihti määratud hingelt üksi siin maailmas ringi liikuma. Ja mulle tuli millegipärast meelde päev hundva neemel. Selsamal suvel, kus valged kividki näisid, kaebavad oma üksiolekut. Aga ometi oli ka täna olnud ilus päev nagu Anseküla rahvariideseelik keerles paljude muljete karusse Elmu kinni pigistatud, silme ees. Jah, ma teadsin juba selle istumise ajal oma teadvuse tagamail, et ma sellest päevast kord kirjutan. Kirjanik ei oska muidugi iial otsekohe öelda, millal mõni läbielamus või üksikasi ta sisemuses uuesti ärkab ning millises just seoses isegi laastu vedena lähised mainingid paar aastat hiljem kirja pannes, mis tolle veealuse astangu tunnet ju üksnes edasi arendas ei teadnud ma veel, et vajan kogu seda muljet, seda merd ja panka ja murdlainetus vööd ning vaba teatud üksildust hoopis teise arenduse tarvis. Hiljem olen vist paljud uued mõtted ja ka läbielamised tollesse päeva juhtusse üle kandnud toda suvist rahulikku visiooni järgnenud päevade mõtetega täiendanud isegi järgnevate aastate tooduga. Olen mahutanud neisse sõja-aastate tühjustunde täitnud need rohkema ja sügavam, aga kui mulle tookord panga serval metsiku õunapuu naabruses istudes võis ühe korraga pähe turgatada kõik meenutused nagu üldiselt ju kogu vaimne vahuvein sedalaadi kui iga teinegi vein, mis muutub seismisel ainult paremaks. Kandsin seda igavese suve võrdpilti endas, nii kaua ta häirimatus kauniduses seejuures tühja ja inimesed tuna, kui mind ennast sellelt pildilt välja arvata, kuni põrmu poeg Sulev pärast üht vestlust meie esivanemaist oma Hilaritas loomuse kogu sädeluses äkitselt lausus. Kui kõik inimesed maailmas tapetakse, jääks ainult kaks järele, siis neist saaks uus maailm. See mu lapse juhuslik lause kujunes nagu sädemeks, mis mu mõte uuesti süütas. Ja ma hakkasin toda suve nägemust aeglaselt täitma, andma sellele ta paradiisi ilmet, et lõpuks neil kahel Gerd Ruta Karpoona Ilja Kadarbiku lae sil see tühi maailm elustada lasta. Aga enne oli vaja otsida veel too põhjus, mis muudaks järsku selle maailma tühjaks, jätaks sinna järele vaid kaks inimest. Nii sattusin vana Martin kõrberi kroonikale, kus on muuhulgas räägitud, kuidas 1710. aasta kevadel seega üle 200 aasta tagasi must surm, katk Saaremaale jõudis. Jah, alles tagantjärele, 13 aastat pärast seda õhtut panga serval leidsin, et ma poleks tõesti mitte pidanud Oscariga sinna pangale sattuma. Ja võib-olla seda juba siis alateadvuses, teades saatsingi ta varem minema. Kuid kellega. Ma pidin juba siiski Truuta kombel leidma tühjalt rannalt inimese jalajälje sellise inimese oma, kes oleks mulle hingelt määratud. Ei, mitte lausa üksi polnud ma seal pangaserval, ma nagu aimasin juba kaugelt varem või hiljem ilmnevad hingesugulust. Nüüd oskaksin seda öelda nüüd pärast Kerdruuta valmis kirjutamist, kui keegi mõõde jaune näiteks küsiks mult küsiks usalduslikult tungivalt, millise mõtte ma veel olen selle jutukangasse sisse kudunud? Ma ei oskaks tema ees salata jah, peaksin ütlema. Gertrude, see olen muidugi mina, mina ise mõttes ning ilmsi, nagu ma seal pangaserval istusin, all meri üle kõige suvine laatus ma ise selle mere ning üksilduse ees ja minuga koos kõik mu alateadlikud püüdlused olla vabama füüsilisest, mine astumata perekonnast soov olla ilma väärtuse vaheseisuse klassideta, nägugi Truutagi üksnes oma hingesoovidest täidetud. Niisiis ma olen sinna kirjutanud iseenda ning sellesse teise Kadarbiku lae sisse. Ma tean seda nüüd täpselt. Eino Leino. Just tema. Olla vaba nagu armastajapaar eedenis, see vist ongi mu salajasem mõte, mida ma veidi kardan niimoodi alaste välja öelda. Ning Mustjala pank, see on piir, kust enam kuhugi pole minna ei Musta surma katku eest ega armastuse käest mis mõlemad oma lõplikus tähenduses on samased. Jääb vaid oodata keset seda igavest suve. Kas sind säästetakse või mitte. Ja ometigi mõistan praegu tavaline inimene ei saa igavesti elada alatises suves, lõputult jääda ühe sinise merepiirile. Kunagi peate sealt lahkuma. Ma ei jõudnudki tookord teel Oskarile järele. Nii nagu ma jõudnud ausalt öeldes temaga elus enam kunagi päris kohakuti. Öö oli, aga pärast toda päeva soe tuuletu valvab Saaremaa südasuveöö. Magasime meritsi talu aidalakka hinges, ma uinusin hinges hämar ja suur tänulikkuse tunne looduse vastu. Ning ma magasin sügavasti. Õde Aunel on õigus. Meie kroonid võime ühevõrra hästi magada nii udusulgedel kui õlgadel. Muide, kas pole Gerd ruut Karpoonaigi mul just samasugune?