Tere, mina olen Peeter Raudsepp ja loen teile Juhan Jaiki jutu suurte kuuskedemann. Jakob ruttas sooteel, sest hakkas pimenema ning musti pilvi ta kadus, sügisõhtu lõikav kollane taevaäär. Ühe pilvelõhest paistsid juba kaks tähte, teravad oma poolsinised pool kollase läikega kui nõelapisted. Ent pilved leida raudu raskusega ja hullu hooga kokku ning matsid needki kaks tähte ja iga silmapilguga muutus ilm sammu pimedamaks. Aga valgevaluga peab saama veel üle mustjõe. Selleks ruttaski Jakob ja kui ta sai jõe veerde, oligi veel kõigest nii palju jahtuvat valgust, et vaevalt võis näha jalgrada ja kahest kõrvutisest pedaja barrest purret, mis viis üle pimeda ja mädase mustjõe. Ohtrasti andnud, oli iga sügispäev külma vihma ja preisi Sirtsus madalal sooheinamaal pastelde all, kui laulaks klik ahju koldel. Jakobi jalad olid juba ammu märjad, aga ei sellest hoolinud tema alati soe küttiveri. Jakob oli ju kirglik jahimees, kui palju käin siia üle jõe suurde metsa tapma. Metsloomi ei mahtunud ta mälestusse, tapetud metskitsede, samuti rebaste arv. Põdulugi arv tõusis üle 100, keda ta tapnud siin ja seal. Siia niidule käis Jacob kevadel terve laulu ajal punakulmulisi Detri varitsemas kui tõusvale augumal lendas nuid metsadest niidule mustavate parvedena. Mängisid niidul, lahutasid laiali tiibu ja kaklesid, et suled lendasid siinsamas lähedal luuraste suuri raskeid meid sisse ehid. Siin varitses ta kevadel niidu kaeladel metskitsi, kui need õhtu vaikides julgesid tulla lagedale sööma värsket rohtu alatiste hirmutamise pärast, aeg-ajalt, tõstes kõrgele peenikese päev ja kiirendades hirmutavalt. Siin jooksis Jacob talvel suuskadel, panevad rebastele pille ja peaaegu alati leidis järgmisel päeval mõnekümne sammu kauguses surnud ehk poolsurnud rebase. Siin ajasta jäneseid hagijaga ja tappis nooridetri ja parte mustjõel. Siin külvasta lindudele piilituses leoted, kuremarju, mida sõid juurde juhtunud tedreparved, jäid purjus päega lumele, sellilikust Jakob nad elusalt kotti toppis. Siin saatis ta isa põdrale kuuli südamesse nülgistasiinsamas, puistas põõsasse sisikonna ja liha kandis jupikaupa koju. Siin laskis ta kuusest viimase selle metsa nugise ja siin see oli küll väga ammu, tappis ta nende metsade, viimase uba, kirjanahkse kiskja ilves, kes siin paarituna mitu aega juba üksi elas kisendades omasuguste järele ja kellega kadus ilveste sugu siit igaveseks. Halastamatu oli Jakob metsloomade vastu. Väikesi süütuid oravaid laskis ta niisama põhjuseta maha, jäi korjanud neid maast üleski, ei andnud armu mängivatele, jänesepoegadele, kitse tallekestele ega põdravasikat. Tele tappis poegivaid, emasloomi ja väikesi triip, seelelisi tedrepoegi tallas jalgadega, kui ta nende ema oli maha lasknud. Kes sind haavatuks maskeerides katsus meelitada, kütti pojakese juurest ära lohistades põõsastes tiibadega. Sellepärast tundiski siin Jakob igat põõsast ja puud ning jalgrada, mis viis keskmetsa suurte kuuskede manu kus täna pidi Jacobit ootamas suurepärasem jahinumber. Aga vihane oli täna mets, laastaja kütti vastu. Kuuseoksad peksid vastu ta nägu ja oksakonksud, hakkasid rutaja püssi paele ja riidesse kinni peksid oksad vastu silmi ja Jacob pidi hoidma kätt kaugel ees. Jakob oli metsas luusides juba ammu märganud liukaru jälgi ja see oli pannud ta kütti vere kihama. Ta kandis mitmele poole metsa raipe liha ja neid üle vaadates tegi ta karu asupaiga kindlaks. Jakob määris suurte kuuskede tüvedel mett ja vedas sinna vana hobuse raipe. Sinna pidi karu tulema ö, jõudes. Selleks ruttaski Jakopetappa metsast viimast karu. See oleks vägitükk, mida Jacob enne ei ole läbi teinud ega saa selleks kindlasti ka teinekord enam juhust olema. See pidi olema lõbu, mis tasuks kõik mitme nädalalised ettevalmistused ja raipekandmised kaugele metsa pidi olema kangelastöö, millest maksab jutustada külameestele. Mida jutustada oma poegadele, et jääks Jakopi järeltulijatest perekonnalegend suurest karutapjast. Jacobs seisahtas põõsas, kust püünis raipeni vaid mõnikümmend sammu. Jäi ärevalt ootama, suurt Mesikäpa aga maha istuda kartis, sest karujaht ei ole naljaasi. Sest kui palju on esivanemaid julgeid surma saanud karu käppade vahel ja kui palju pääl luid on purustanud karu, terav kihv, hammas. Jakob kogus külma verd, et käsi ei päriseks esimesel paugul, et esimene kuul oleks surmav, et ei tuleks sülitsi kokku minna, vihastunud hiiglajõulise metsloomaga. Aga karu ei tulnud pea. Ja Jakob ootas pidi olema vaikija kuulatama tasaselt. Vaikuses hakkasid tungima ta südamesse. Mets, puude sosin kõned. Viimaks kuuldusid põõsas karu kohmakad hüpped. Jacob hoidis püssi valmis, aga süda lõi kõvemini kui kunagi enne. Ja juba oli karu suurkogu raipehunniku juures püstistus tagujalgadele esimesi tõstes üles kui õnnistades õhturooga. Jacob palgestas püssi ja lasi. Aga ei kukkunud, karu jäi seisma endiselt ega liigutanud. Silmad aga lõid särama kui sootuled, kui need kaks tähte, mida Jacob nägi äsja, aga suured need silmad vihased kui nõial. Jakob lasi veel korra ja veel korra. Ka karu ei liigutanud välkus, vaid silm vihaleegina. Metsik hirm halvas Jakopi ta sihtinud karule südamesse, kuid see seisab kindlalt kahel jalal. Oleks ta haavat, oleks ta rabelenud või kisendanud. Ja kui kuul oleks mööda lennanud, oleks karu vihastanud ja tormanud kallale. Aga ta oli paigal. Jakob laadis ja lasi ühte lugu. Juuksed tõusid hirmuga püsti ja varsti leidis ta, et on välja lasknud viimase padruni. Ja siis tundis Jacob midagi libedat kaela ümber. Haarates käega leidis ta, et kaela ümber on siug. Karu liikus paigast, haaras Jakopi oma käppade vahele ning ta küüned tungisid Jakopi selg krooni. Siis hammustas karu Jakopi pääluu puruks kui pähkli ja viskas käest. Jakobi pääst nõrgus kännu samblane veri. Sügav on too mets ja vähe käib seal inimesi. Veel vähem on kellelgi asja suurte kuuskede manu. Ja sellepärast läkski väga palju aega, seni, kui leiti metsast mitmest kuulist läbi lastud Suur Karu ja tema kõrval surnud mees, keda riiete järele tunda võis, et ta oli Jakob kes teinud lõpmata kurja ja ülekohut metsale ja kelle suured jahilood lõppesid karujahiga suurte kuuskede all.