Tere, mina olen Imbi herm ja ma loen Uku Masingu luulet. Siiski ei tea, kas lõbusa tuulagagi? Igal hommikul seisab tuul mu voodi ees ja hingab. Ära mind naera, nägin täna ööl. Sina iial ei mõista, mida nägin. Aga vaata mu silmad pole valusad enam. Ning mu kulmud on metsavärvi metsavärvi. Ja siis ma ei naera enam. Mõistan. Huuled on kiskunud ohakaid, kes teab, kelle põllult tunnen, silmad on näinud vaid inimese tapmist juba mitu täiskuud ja verised käed on kasvanud meile siis, kui ma mõtlesin, et lõunaloob haad ning õhtu ei tule niipea. Puudutan sõrmeotstega tuule rannet, ütlen pühida puhtaks. Sest kuulama ma pole väärt ega tulema valmis sinuga vaatama aedu, mille pärast sa pihu istutad suule. Et hingeõhk ei mainiks ainsatki varju ega nimetaks valgust välgutiks kõledal ööl. Kui ta lahkub, siis panen silmad väga kõvasti kinni. Et ma ei näeks seda lõbusaid kandu astuvat pilverankade pääle. Kui siis nukruse hallata bioogsad mosooni pidi, sunnin ta komistama sinna auku, millest kõik hundid püüavad hüpata üle. Jätan ta lugema nälgimist, tunde, kontideks, näritud sõrmedel. Ning ei usu, et ta iial jaksaks ronida üles kullerkupud juur mööda sest ta on mu lein. Ja kõik, mis minu on väsinud. Kui jõed enne surnuks valgumist kõrda. Nime sellele ei ole. Kas ma jõuan veel kunagi tuulega minna teele? Kõheldes meenova pärast nagu väike on, päikeseketas udupilvede läbi. Nõnda mu maailm, pisikese liblikaga kellest ei tea, kas ta tagasi tuli või läks. Ja mitmendat korda. Seepärast ongi ammusest paarist häbi, mil mu südant petis uskus, muud uudistas teistegi mõtteid polnud kunagi vaga. Üks paar aiateed ja mõni juunis õitsev lill ohja vähem veel, sest on võõrad ka need, kui pole tuttav nendega päike ja tuulehääl. Pean vaatama 1000 korda päevas, kuidas liblikas istub mooni pääl kastma alati sõrmeta tume, lillasse tolmu ning nad on ikkagi kauged. On mummu puude vastu aknaklaasi. Õunapuu roostuma sadanud õite Helve mille südamejumal viis oma vaasi. Ehk roheliste põldude viir. Ning nad on ikkagi kauged. Aga mis teispool seda on tume ja magama ei mina ärata teda heidale, lauldas aega, tereta lehti pidi keegi mind ta teede kõrval. Väike amööb, mu maailm, mõned kahvatud jalad poevata südamest välja. Kaovad nagu ojad liiva, võõraste puude vahele, Paane pragudesse. Ja kaugemal. Ainult suured, tummad ja säravad kalad löövad maa-aluste karide vastu oma nälja. Ja mõned kraaksuvad linnud on murdnud tiiva oleva piirile. Käin iga Taev risti küll tema kehas mitte ei tea, mida leian kunas ja kus. Ehk selle maailma lõpul äärel, enne kui mu huulte siis närib end uss, kuulen kus sünnipaik oli. Mis aastate lõuna. Nüüd nagu väsinud, väike laps, hapukat, õuna. Mõtlen küll, et helgivad tillukesed teed selle maailma südames mu enese ümber. Otsatusse köötlevad, amööb jalad nagu pisikesed lehed päikeses. Arvan küll, et lugeda annavad need tundmata jumala nime. Kui nad keeleks pole tõmmatud pilli pääle kajamaks luu jäime. Aga muud, mida loodan jah. Miks loodan ma muud? Tõesti oh jumal, minul pole targemat suud. Ja iidne ärkamine tuleb meelde. Rohtla Padriku tuulehoos, vihmametsade leitse loos saarel kevade, julge jõe mis silmadelt pühkis, nõme, kiskus südamelt valla kae mõttelt nihutas ränga pae, murdis kerkima pinna päält ruumi tõukas kuulama häält. Kelle jumala, mis ta on siis sõna varjulges, aga mitte ma ise. Mulle võõras ju tähtede viis teiselt rannalt pagenud valgugi kisa ning ma iialgi aimama end poleks jõudnud kiusavaid kaugusid. Sest mu südame värisev lind tiibu siis ei kasvatanud tsoonile kanna. Keegi miski ehk mina ei tea. Aiman ainult üks kord mind kuidagi kästi meelde ja seda ei tea kõikjal ikka põimitud risti ja rästi läbi kartuste kiiskava saa looma hirmu, teeradu, pühkiva halla. Aga kutse ei elades ka surres ennast võimatu rebida valla. Siis esid sinised ilmad, õunu paitas sügise algus. Mul olid endasse kaardunud silmad, sagris juuste mullasesse algus. Loomana hulkusin peatsem veelgi. Lootsin, kartsin, magasin ainult. Ning minu terasem vallali meelgi Aino otsis söödavat Vainult. Rohtla, Padriku tuulehoos, vihmametsade leitse luus. Keegi silmadelt pühkis Nõve lahti, mõtete päästis jõle. Tõstis tehnikust valge kuu nutma, Ervile tõmbas suuliikmed võpuma unest, tõi uimast elusaks, keha lõi, vaatasin, vaevas väsinuks laud, silmi ei suutnud lahti. Põhjatu taeva helendav haud, edelatuul käis vahti, õudsutas oksa riivama tajad. Kõrvad said kuulma juttu tungivalt kauget. Sõnatult haad tulvil täis naeru ja nuttu. Basin taevas tähediapuud metsadel pilverada, enesel lihas toikavad luud. Keegi, kes mõistatada igatseb, istub laugude sees, kohmerdab töödes välja. Ehmusin, leides kulmude sees tundmatut nõudva nalja. Kuulasin mõeldes, keegi vist valgusest kõneleb mulle kangesti ootab kõndimist sõnadeks tõusasse tulla. Ahvatleb, pakub justkui õit nimetut, milles nägi. Oleksid hingel saada võit, saladus, mida nägi, mille ta leidma alles pea vehkis ja temas on juba äkitselt sündi varu teab. Otsida, antud on luba. Endale võõram, võõrast veel on tema lõdise vari. Aga see hõiskab tärkav meel. Madalat mäestikuharironid. Ja ei, alustuksutusk. Rada on lõputu, minna. Ometi sulnis, tõotab usk, peitis end kuur meisse rinna. Et kui ta kätt Te kuu kord saad, siis mõistab, kätkevad sisu, taipab, mis viisi halab, haab samblasse varisenud risu. Tähed, mis on Elailav, tuul, pilvede hääletu oja saladus kõige on ju kuul ehitanud heleda kuja. Otsemaid minna minna vaid järvedest mööda ja soodest meele tuid läbida laanemaid, lahkudes päikese, loodest. Liivikulid, Nõmmi kõrre teed valguse värava poole, ämblikuvõrgust laupäeval keed omaselt Marude loole minna ja minna mõista, et saag, kas köidikud katkeks meelelt, Taisukeseid, pilved, tuntavaks maaks, kõikuvad sõnad keelelt oskaksid hingest lõõtsuda kõik, mida ei tõusnud kätte siis kui see aetav, julgustav hõik vallandas kuulusest. Puru nõlvakul puude salk. Täna polegi tuimalt kalk nagu lootuses laisk laip, millel varase halla vait. Keegi pühkis taas silmist Nõve. Tõkkest päästis vulama jõe. Astun leiguvas tuulehoos vaikselt valguse rõõmsas muus. Tunnen, et und nähes tunnistan rada. Meenutavalt võõrase tuttav, valgete vahtrate kõnelev jada, loodepuhang mõtete sõnut. Tahtmatult pärin. Mis juhtus siis mulle hääd nii hardalt vaadates, taevast langedes veidrasse leebesse tulla? Kauaks vast, sest heldudes vaevast? Jälle mäletan Sinavat tööd tuhandete elude kestadest läbi mil mu südames polnud tööd. Hingest ärkas tukkujas toimusest häbi. Tean, et kõigis mu muldunud täis ikka virgus, nägemus valguse hüüdest. Ehkki tõrkudes siis keha käis, kiites laiskust, lobises tobedast möödest täitis alati vaimu ja verd lummav kutse. Lõppeda pärides taga miskit ikka kui kuud, nagu Meerad. Süda jälle tunneb end saladus vaga. Usun järgmisel rännakul taas tõmbab hüüet argetuist oskusest minu. Olen uuesti igatsev laas, mitte vihmas, mädanev malaka pinu. Uhkuist tahaksin minna küll jälle ränduri soovi tüll jõuda sinna, kus mingi suu ütleb tõe mille mulle kuu andis, pühkides silmist Nõve saarel kevade julge jõe vihmametsade leitse loos Rohtla Padriku tuulehoos.