Kolenekin priiks ja loen valiku. Friedebert Tuglase marginaaliast. Suur osa inimesi mõtleb laiguliselt kokku traageldatud lappide kaupa. Nagu ühelt jääb arvelt teisele hüpates. Ja paljuks Minaginisteerinen. Haarad juhusliku katke ajast ja ruumist. Kuid ühes sellega on su mõttel juba raam. Näed seda selgemini seoses ümbruse olustikuga. Kunagi teinekord pole ta enam seal kohal. Ei sina ega su ühiskond. Igaüks meist näeb ise maailma heas raamatus tarvis ainult süveneda sellesse maailma, saada hetkekski ta täisõiguslikuks kodanikuks, et tunda end suuremana täiusliku mana õnnelikumana. Ma ei või unustada seda üksinda suve üheseid üllilisest saarestikus, kus peaaegu mu ainsaks raamatuks ja üldse ainsaks seltsiks oli säratustra. Võib-olla pole nüüd aeg kõnelda nüüdsest, mil individualismi lained on kõrgelt käinud ja jälle madalaid ummikuks laskunud. Ning üliinimese päike näib olevat kauaks looja läinud. Kuid ma pole niitset mõistnudki filosoofina, vaid luuletajana. Mitu korda lugesin tol kaunil päikeserikkal suvel säratustra läbi? Mu elu oli nähtusilt äärmiselt ühekülgne, mul polnud kuhugi ruttu ja mul oli ääretult aega tunda ning mõtelda. Siis avanes mulle säratustra maailm hõõguva kalju rinnakuil ja varal merel kuulates laine lokset vene paadel. Ning see, mis mind selles raamatus tookord paelus, polnud mitte Nietzsche Prometi juhuslik energia pingutusega üliinimeseõpetus vaid traagilist, kaunis maastikuluule. Üksikuis sõnadest tähele pandamata varjundeist, koguni rütmi õõtsumisest hakkasid mu teadvuses kujunema mingid pildid täis päeva helendus ning õhtu Vialeti. Ma lugesin ja tundsin, et polnud veel iial tajunud elujoovastust nii täielikult kui nüüd. Kui ilus neis maailm, päike, meri, kaljude kontuur, iga rohuhelbed väljal, iga lainejoont rannal nägin nüüd selle raamatu valgusel uuena otsekui esimest korda. Ja seda avastamisõnne ei kogenud ma hiljem isegi siis, kui rändasin reisikepp käes neid samu teeradu geeno lähedal Rapallo lahe rannal, kus äratust rautor oli koordise oma nägemusi õhtustel jalutuskäikudel läbi elanud. Neid samu maailma ja eneseavastamise hetki on mulle võimaldanud uned teisedki kirjanduslikud suurteosed. Kalevalast pagavadki, Ittani kord suuremas, kord vähemas ulatuses mu enese vastuvõtujõukohaselt. Vaja oli vaid anduda täielikult kogu oma olemusega neile inimliku tunde ja mõtteülevaile avaldusele. Ja jälle tundus neis midagi täitsa oma kohast isiklikku, teiste sugessioonest erinevat. Praegu trükitakse liiga palju paberit ja me loeme liiga palju raamatuid. Kuid me peaksime lugema palju raamatut. Me ruttame, kihutame, meil pole aega ega kannatust. Me ajame kiirrongil läbi kunstinäituse ja lennukil kaudu raamatukogu. Kuid suurt võib omandada ainult aegamööda, nagu ta on. Loodudki. Varandust ei tudu, ker ühe söömisega merepõhjast. Kord leidsin budistlikus kirjanduses võrdluse. Tabamatu nagu kala jälg vees. See üllatas, kuid tegi ka miskipärast kurvaks. Absoluutne jäljetus, kõigi rajajoonte umbe vajumine ilma mingit mälestust jätmata. Sel määral üllatuslik mõte, et sellele võis sattuda vaid budist, kes on sügavamalt kui keegi teine mõlgutlenud absoluutsest kadumisest. Nirvana kõigi jäljeta kalade lõplik õndsus. Miks peetakse surma salapärasemaks kui sündimist? Kas sellepärast, et surres ei teata, kuhu minnakse. Aga ega keegi ei tea, kust on tuldudki. Jääb üle rõõmud seda olemasolemisest, kuna olematuse tunnet niikuinii kogeda ei saa. Kui inimene sureb, siis läheb ta hääl tulle. Ta hingamine, vete ta nägemine päikesesse ta mõttekuusse. Ta kuulmine kõrgemasse sfääridesse. Ta ihukarvad rohtu, ta juuksed puudesse vees leiab enesele kohada veri ning seeme. Kuid kuhu jääb inimene ise, tema hing, tema, mina. Nõnda küsitleb kurvalt india tark. Kuid see on lõpuks kõigi usundiliste otsingute päramine, impulsse, hirm, eneseisikud kaotada, tahe säilida isikuna, kartus surra, mitte nii palju kehana kui teadvusena. Ja hinge surematuse illusioon on seda hirmu vähendanud. Ainult et idamaine unistus on olnud loogilisem kui läänemaine. Eeldades hinge surematust pärast maise olevuse surma on ta pidanud eeldama ka selle olemasolu enne maise olevuse sündi. Ta avastas hinge igavese tagasituleku uuestisünni Rein karnatsiooni idee. Kuid see näis lõpuks olevat veelgi kohutavam kui ühekordne surm. Ja nõnda tekkis budismis igatsus lõpliku kustumise nirvaana järele. Meie aegsel eurooplasel on paremad eeldused mõtlemiseks kui noil unistajail. Selle aluseks on teaduslikud tõsiasjad minevikust ja ümbrusest. Eurooplase teaduses leidub küll mõndagi, millest juba budist unistas ja see on omast kohast huvitav. Kuid igatahes on ta pidanud oma isiku tähtsust ja nõudlikkust suurel määral kärpima. Nii pole tal ka mingit põhjust oletada nii eel kui ka järel elulistki surematust. Tal pole mingit tõendust maisest olemusest eraldatud hinge olemasolu kohta. Ta elu on piiratud mõnekümne aastaga, mille ees ja taga on ainult olematus. Tema igavik on suletud üksnes ta isikliku elu kestusse. Ning surres saavutab ta oma Nirvana. Kui on mingit lohutavat evangeeliumi mõtlevale olendile, siis just see, kõik, mis meil on siin ja pärast seda, pole enam midagi. See mõte võib olla suureks optimismi allikaks kõlbeliseks tõukejõuks täiusliku elutunde äratajaks. Ainult selle veendumuse juhituna võib areneda sel planeedil kord. Üliinimene kes võtab elult kõik, mis sisaldab ja annab sellele kõik, mis ise sisaldab ning lõpetab oma päevad rahuliku teadmisega milles ei leidu kahtlusi Tucci verestis saelans.