Minu nimi on Hayden, anname ja ma loen Eno Raua loo sipsikut taksosõit. Ükskord läksid ema ja isa tädi juurde sünnipäevale ja võtsid Anu ja Mardi ühes, aga tädil ei olnud lapsi ega mänguasju ja sellepärast võttis Anu sipsiku Kaarel kaasa, et oleks, kellega sünnipäeval mängida. Ema alguses ei tahtnud hästi sipsikut lubada, aga pärast ikkagi lubas. Ja nii nad siis läksid kõik viiekesi isa, ema Mart, Anu ja sipsik. Tädi juures sai igasuguseid võileibu ja kooke ja morssi ja kakaod. Suured inimesed muudkui sõidi, ajasid juttu ja sõid ja ajasid jälle juttu. Anu ja Mart sõit ka, aga juttu nad suurt ei ajanud. Ja kui neil kõht täis oli, siis mängisid nad sipsikuga. Viimaks oli sünnipäev läbi ja ema ütles, et on aeg hakata koju minema. Aga isa ütles. Oodake natuke, ma lähen võtan takso võtta, pealegi ütles ema, võtta ja võtta ja hüüdsid Anu ja Mart, aga sipsik ei öelnud midagi, sest ta polnud veel kordagi elus taksoga sõitnud ja ei teadnudki õieti, misasi see Taksoon. Isa pani riidesse ja läks välja taksot otsima. Ja teised hakkasid ka tasapisi riidesse panema ja jumalaga jätma. Ja kui nad välja läksid, siis isa juba sõitiski taksoga ette. Nad istusid taksosse, juht pani mootori käima, aga taksomeeter juba käis. See taksomeeter oli niisugune masin, mis näitas, kui palju sõidu eest tuleb maksta. Iga kilomeetri eest tuli maksta 20 kopikat ja taksomeeter luges kõik kilomeetrid ära ja kirjutas kõik kopikad üles. Ja ise ta tiksus, just nagu Kell. Takso sõitis väga kiiresti ja kihutas ühest bussist ja kahest veoautost mööda. Ja nii nad olidki varsti oma maja ees. Anu vaatas taksomeetrite, nägi, et see oli 90 kopikat üles kirjutanud. Isa maksis selle ära ja nad tulid taksost välja. Takso sõitis minema. Ning siis onu äkki märkas, et sipsikut ei ole. Ja ta hakkas suure häälega nutma. Sipsik oli jäänud autosse. Vaene sipsik, istus takso tagaistmel, ei oleks samuti tahtnud nutta. Aga ta ei saanud, sest tal polnud pisaraid. Pidage ometi kinni hüüdiste autojuhile, kuid autojuht ei pannud teda tähelegi ja muudkui kihutas edasi. Võõrad majad vilksatas siit mööda, kõnnitee käisid võõrad inimesed ning sipsik tundis end nii hirmus üksi ja mahajäetuna. Viimaks jäi auto seisma. Sipsik piilus aknast välja ja nägi, et nad olid jõudnud valgusfoori ette. See valgusfoor rippus kõrgel tänava kohal ja seal põles punane tuli, aga siis hakkas punase tule asemel põlema kollane ja siis roheline. Kui roheline tuli põlema hakkas, võisid nad edasi sõita ja sõitsid üle risti. Ning jälle kihutasid nad mööda võõrast tänavat. Seal nägi sipsik korraga ühte naist tee ääres seismas ja see naine tõstis käe üles, auto hakkas kohe pidurdama ja peatusnaise juures. Ja nüüd nägi sipsik, et sellel naisel oli väike tüdruk käekõrval. Naine tõmbas autoukse lahti ja tuli koos tüdrukuga taksosse. Palun pirni tänavale, ütles ta juhile, aga tüdruk hüüdis ema laata missugune. Kas siin on? Selle on vist keegi maha unustanud, arvas ema ja tüdruk ütles. Ma tahan seda lakku endale ning ta võttis sipsiku kätte ja keerutas teda käes. Nüüdsest sipsik vihaseks ja hüüdis, kuidas sa tohid mind endale tahta, kui mina olen hoopis mardi tehtud, janu jagu. Tüdruk ei teinud sipsiku jutust väljagi, aga autojuht vaatas tagasi ja ütles. Enne sõitsid siin üks poiss ja väike tüdruk koos isa ja emaga, see on vist nende nukk. Aga võõras tüdruk hakkas jonnima ja karjus ikka. Ma tahan seda noku endale Matuaalseda noku endale. Ära jonni, ütles tüdruku ema ja sipsik ütles väga suure põlgusega. Niisuguse jonnipunni jagu ei taha pükski nukk olla. Tüdruk jooksis ikka edasi, aga Sipsikul polnud sellest enam midagi, sest tüdruku ema võttis ta tüdruku käest ära ja andis juhi kätte ning juht pani ta enda kõrvale istuma. Siis nad jõudsidki varsti pirni tänavale, kus jonnakas tüdruk elas ja tüdruk läks koos emaga autost minema. Varsti pidas keegi kaabuga mees takso kinni ja siis nad sõitsid sinna, kus see kaabuga mees elas. Aga kaabuga mees elas sealsamas lähedal, kus elasid Anu ja Mart. Autojuht sõitis Anu ja Mardi maja ette, võttis sipsiku kaenlasse ja tulid taksost välja. Majahoidja oli parajasti värava juures suitsu tegemas ja taksojuht küsis majahoidja käest. Vabandage, kas siin elab üks väike tüdruk, kellel on natukene suurem vend küll ütles majahoidja teisel korrusel korter number viis. Taksojuht läks teisele korrusele, kõlistas Anu ja Mardi ukse taga. Ning kui isa ukse lahti tegi, andis taksojuht sipsiku isa kätte ja ütles. Väike tütar unustas selle nuku taksosse. Tänan teid väga, ütles isa, meie onu oligi kangesti õnnetu ja nutab praegugi veel. Anu oli tõesti väga-väga õnnetu ja lihtsalt ei saanud nutmist järele jätta. Aga nii kui ta sipsikut nägi, jäidel NUT iseenesest järele, ta kallistas sipsikut kõvasti ja ütles. Armas armas sipsik, ma ei unusta sind enam kunagi kuskile. Ning ka sipsik oli väga rõõmus. Nii rõõmus, et kui ta oleks osanud nutta siis ta oleks nutnud. Rõõmu pärast.