Minu nimi on Tõnu Tamm. 1980. aastal kirjutasin ma Impressiooni Velda otsusest. Väike naine, pikad sammud, liiga pikad, nii väikese naise jaoks. Tõttamas ettepoole kaldu, üks külg ees, käed vehkimas, jalad uljalt paremale-vasemale, nagu oleks ta kuhugi hiljaks jäämas. Tean, et ta pole kunagi ega kuhugi hiljaks jäänud. Ikka edasi kasvõi maailma otsa. Ja samas märkamatult nurgas istuv vaikiv ainult vardad krõbisevad, enesesse tõmbunud kinnine, tundmatu, mõistetamatu aga võib-olla hoopiski. Kuulab kumisevaid Kelly rinda lapselikult helli viise varub. Meenusid Betti Alveri värsid. Kaks põletavat silm. Tunnen jah, nimelt tunnen, kuidas nad mind puurivad. Silmad, milledest lahti saa. Nad jäävad meelde, neid ei unusta elu lõpuni. Puurivad, kui puurid sädelevad, kui allikas päikesekiirtes tungivad su hingepõhja viimse salasopini. Samas kui hommikukaste äkki teravad, kui nõelad, soojad, kui lapse kallistus vallatud, kui kevadeveed põletavad, kui tuli võluri silmad, nõiasilmad, silmad, mis võivad su ära teha. Ta silmi näeb kohe kõigepealt. Alveri naaber vaatab mulle nii vastikult otsa ja küsib õigede või. Halveris ja otsuses on midagi ühist. Alverit lugedes meenub tema teda vaadates-kuulates, meenub Alver. Ühe looming teeb mõistetavaks teise oma ja nii kerge on öelda uunikum, ainulaadne, kordumatu, eriline, sarmikas, nakatav sõnad, sõnad, paljad sõnad. Tema ei mahu nendesse, ta lipsab sealt välja. Nad ei ole tema jaoks õiged. Usun, arvan, et usun ehk Alveri poeesia kaudu teda mõistvat. Ja nüüd kuulen, kuidas sa selle peale naerma hakkab. Mitte drillerina, mitte herneste kõrinal, mitte kurenukat laginal rinnast kuskilt, see naer tuleb plugina läbi kurgu laginal suust õhku, tšellohäälselt heledat kõrgel õhus lahvatades nagu tulevärgi lahvatus. Laps naerab imoodi laginal meloodiliselt. Ootamatult tuleb ja ootamatult lõppev. Soe hakkab lausa kuum nagu lõkke ääres. Kaks põlevad tõllaratast vaatavad mulle otsa. Paugus nii pikk, kui tema tahab. Kuidas parasjagu tuju on. Siis ära jama ja metsahäälel, miks? Ainus intervjuu temaga algas ja lõppes nii. Aga tehke mulle selgeks, milleks intervjuu vajalik on. Milline on Velda otsus? Ta on Velda otsus, nimi, ütleb kõik otsusloojate varjatud võlu vahel säilib kõiki elavaks. Palju sädinate äranilt, palu. Just niisama kui sinul ja mul on hamba ja südamevalu igal sündinud laulikul. Ning ikka on ise mahti neil hoopis hullemat hoolt. Nende uksed käivad kõik lahti, ainult hingede poolt. Sündinud laulik, looja, tuju on ta kaaslane, tuju, see loomingu allikas. Öeldakse, et ta on mõistatus. Teda on raske tabada, seletada aga peab kerge olema. Looja isik peabki mõistatus olema. Looja on tema loomingus. Sealt otsige, tähtis on ju looming. Mõistatage seda. Loomingu kaudu avaneb looja, kes oskab ja tahab seda näha, see näeb. Kui see on tähtis, vajalik on ju mõtetu targutada, oli seis piir või ei olnud. Milline ta oli, kes ta oli. Tähtis on vaid, et on 37 näidendit ja soneetid on siis vaja teada, kes või milline on Velda otsus. Kes neid näha tahavad, tulgu draamateatrisse. Ma mänginud seal, kuulsin teda ütlevat, endast rääkida oma tööst. Tehku seda need, kes leiavad, et see vajalik on, kehitab ta õlgu. Käsi lööb selja taha ja kaob proovisaali koju lavale. Ja ometi. Ta on metsalill põllulill, aasalill kasvanud omal jõul päikese poole. Sinilill ja kibuvits koos kanarbik ja õrn lemmmalts. Ära puutu mind, lilleks kutsutu. Nõmmeliivatee ja Sõnajalg. Püüa leida muid, ei iial kasvuhoonelill ega uhke aretatud õis ei oma pead kasvanud, ise õiteni jõudnud. Ja vahel, kui viinapuuväät valusalt keerdus. Või pajuoja kohal lookas. Suhu mändtutid, vaevu samblast väljas. Juured, varred, oksad, keerdus, sõlmes sambla sees eluvõitlust pidamas. Ja samas varblane, turuvarblane kindlasti jultunud, tujukas, elav uljalt, vilistan, ülemeelikult kargab terav pilk, lendab kapsatünni otsa, jääb ootamatult mõttesse, pea nagu nukralt viltu. Silmadki lammas. Ta on tšello ja viiuliristsugutis. Teda peab oskama häälestada. Sellise pilliga peab oskama mängida. Muidu vihastab ainult plärin, viskab keeled pealt plaksatusega, lõhub pillikasti ja kaob. Ja ometi, kuidas teda kirjeldada? Ta on teistmoodi. Ja siis kuulen teda ütlevat. Tähtis on õigesti mängida, mitte hästi mängida. Vist ainuke lause, mis üle ta huulte on trükilipsanud oma loomingu kohta. Aga selles on kõik. Ja nüüd olgu töö, see peab näitama, mis masti on inimene. Sõnu oskavad paljud teha. Kuidas veel? Tegu on tähtis? Mis mõte on intervjuudel fotodel eest tagant külje pealt, milleks on vaja rääkida, kuidas sünnib osa, et kuulake, kui huvitavalt ma olen mõelnud. Eneseõigustus, millest enese imetluseni samm kehva tööd sõnadega heaks ei räägi. Tähtis on töö. Et sünniks ime, sünniks kunst igal õhtul laval. Täpselt nagu Wiiralti graafiline leht. Nagu selge karge allikas metsasügavuses. Üksik päikeselaik sillerdamas põhjatus vees. Nagu laanelill, valge õis kumamas nagu hüplev oja ikka edasi, omamoodi isepäiselt tujukalt ballatult. Aga teades täpselt, et kuskil on jõgi, et kuskil on järv, et kuskil on meri olgu esimene või viimane etendus ikka täie jõuga, ikka kõiki andes ei mingit hinnaalandust, ei mingit seisakut. Enne on mõte siis tulevad tunded, kujuneb roll, ütles ta ükskord. Ja närib vist siiamaani huultelt, ütles. Suured sündmused valmivad varjus, mis varjus ei valmi, on tühine. Ja siis seisad lava äärel, peaff käed nagu kallistuseks publikut haaramas ja ütleb. Ma armastan teid. Mu mälust, vaatab Kuslap ja ütleb silmadega. Mitte alla jääda, mitte murduda. Ja korraga on tuba neid täis. Tulebki itel Alveri sõnad suus ja mood kaenlas, õieti moodi jalad, sest mood seisab ju pidevalt pea peal. Ka ilusama inimsuse imel on inimlikud piirid sest ei ole pühadusi, mille nimel võid mõnitada inimest. Tuleb rota, koosileenega tuleb Orbani proua käe alt kinni, Kerovaajaga ja parvest draamat antosid ja pahinal operetidaame. Ja poisse ja ei tekkesi. Kui erinevaid Issak. Ja ometi midagi on neis kõigis ühist. Mingi seletamatu igatsus nukrusega, sigi kuskil vaates pilgus poosis, vaikuses, kas või hetkeks. Silmad läigatavad, kumavad, kuumavad igatsusi inimese järele. Et oleks keegi su kõrval kas või hetkekski soojust. Vaatori korrakski maju armastan. Kust võtavad nad aga üksinduses oma jõu? Tahtimis ütleb, piitsutab kasvõi üksi, aga mitte murduda, mitte alla anda. Et jälle ennast säästmata, hinges käsk, jää iseendaks, vihka valet, enesele mõtlemata kõik anda. Enim rõõmu hingehärmi tunnen, taban läbi tuule. Oli see Alver või otsus, kes hüüdis. On olnud lihtsalt inimesed, keda on tulnud mängida, et nad oleksid elusad inimesed. Kõik muud midagi. Ja ometi tundub nii, õhtul lambi valgel, kui nad on toas. Äkki puurita mind oma pilguga korraks, silmad lõigahtavad, Brow püsti, mõõdab kahemeetriseid üle toa. Uksel pöördub mina polentsed, hobude, tolvan, mina, polendise põnnide põnn, mina polence loodud lollmann ja iseõppinud õnn. Parem uks lendab kinni ja läinud, ta on suitsetama nii huvist. Ja vist poristab üle õla madalalt ja tumedalt. Nahalt Endlistas maol, Mainz rai. Kuid. Üks on kindel, päris kindel. Luhmate ja lummasite.