Mina olen Merle Talvik ja loen katkendi Betti Alveri romaanist tuulearmuke. Saali on midagi näitelava taolist üleslöödud mille juures Aksel Hans Freddie kojamis askeldavad. Hinge õmbleb suurt eesriiet kokku. Ohakas istub kõrgel redelil juutuubi, pöidlad kõrvus oma osa. Ahhaa hüüatab neid silmates, säält tulevadki meie tiivad, tervis, tervis. Loodame, et on Alma peagi oma prae likvideerib ja siis on kuninglik trupp koos noore härra võistleja parem alla tulla ja tsipake toda köit sikutada, arvab kojamees muiates. Hingetuju on halb. Aeg-ajalt heidab ta vennale ja kriitile vihaseid pilke. Aksel olevat huvitava ülikonna võtnud, ära peitnud ja ei andvat nüüd enam tagasi ning Hanskriti toodud räbalad kõlbavad ainult mõnele vaimuhaigele või Hanskritel enesele. Narrid niisugused usuvad siis tõesti, et mängin selles musta joonelises kotis, mille all veel päälekauba suur meriheinast küür. See pole ülikond, vaid madrats. Ütlesin juba madrats, siis ma ei mängi. Ja mis parukas on millegi pähe panema. Kaks sorakil juust palle, pää naha küljes. Ei, tänan. Idioodid ara uuris midagi, õeke, kostub hääl. Südameline, värvitu Aksel lähemale, et iga näitleja peab alluma lavastaja nõudeile. Pea oma tarkus endale, Janamu riided siia, tola. Palun austatud, jõudu, mitte sõnavahetusse astuda ja lavalt lahkuda. Kell on veerand kaheksa ja seega ülim aeg iseäranis staamel garderoobi mõtlema hakata. Viis minutit enne kaheksat annan esimese signaali. Palun siis kõiki kohal olla. Jajah, tüdrikladze riivile panema ronib ohakas redelilt alla. Aksel läheb esimesile võõraile vastu kritlased eesriide alla ja süütab laval elektriohakas, lõikab eesriidesse augu. See peab olema, seletab ta mulle tähtsa ilmega auk ees, riides on sama paratamatu kui see flööri kast. Leian Oxley tuvastama kleidi ja valge paruka. Ümber riietudes vaatlen ükskõikselt lühikest sajakordset seelikut, mis on kohev ja kerge kui pilv ning hõljub vähemagi liigutuse juures. Uuesti valdamid, kahetsus. Miks ei loobunud ma kohe alguses tervest sellest naeruväärsest kavatsusest, mis nii vähe mu praegust meeleolu vastab. Kuna see lõpeb tänane jant. Kuna jään üksi ja käin suru, tabati päev andudes täiesti igatsetud kujutelmile. Sülitan masinlikku kleidi pihta, millel läigib kui hõbevalge kala saamas. Kohtan teda homme. Astun asemega valgesse kinga ja mõtlen mina, ütlen talle siis. Uksele koputatakse ohvrit, teie olete juba kroonise sametmantlis. Taevas näete, aga veider. Krit vaatab küsivalt parukale, mis lebab veel peegli ees. Haaran selle ja surun pähe. Mitte nii, esikülg on neid taga, kannatage liha, nii. Nii. Näidake hoov, ekstra peenike. Oodake veidi, Leo, ta jookseb kõrvaltuppa, kus riietub Alma ja tuleb tagasi, käes karbikesed, pintslid ja huule Pumat. Istuge, eks minut päris vagusi, laske mind toimida. Natukese aja pärast vaatab peeglist vastu võõras veripunase suuga tüdruk, kelle päädkata kõrbeb valge lokki, küll. Pikantet tore hõõrukrit imestades käsi. Silmist pole jälle muud jäänud kui nõelpeenike pilu. Suurepärane, näete ses parukas? Huvitav, pööraselt huvitav. Aga kuidas oleks, kui veidi naerataksite? Teengi seda vaadeldes ennast? Hetkeks tõrjub meel kõik nukruse. Ei teadnudki, et nii ilus võin leida. Kus muudakil parukas ja millise väljakutse, julge ilme annab suu, verine värv. Midagi pole ses näos enam endisest orast, least sügavad varjud silmi all muudavad pilkugi võõraks. Kui kaks tumedat sametnööpi vaatavad silmad puuder valgest näost. Jaa, Agrit meeldin täna teile. Tean väga hästi, et talle meeldid, Tian enamgi. Ent on naljakas vaadata, kuidas muidu nii kõnekas krit nüüd korraga sõnu ei leia ja kätega abituid liigutusi teeb. Lea mina, miks? Uskuge mind, miks te naerate, kroon, kroon krit, kaotasite, krooni ette, sinna laua alla veeres. Hanskritestab krooni üles, paneb jälle pähe. Papp on liiga kerge. Pean ütlema teile Lea, ammu juba pärast pärast ütlete krit. Ärge tehke nii tõsist nägu. Lähme, nüüd vaatame kaugele, teised on Eeva ja hinge seisavad eesriide juures ning vahivad saali. Ei, ta pole veel tulnud, ohkab hinge. Aga kui ta viimaks ei tulegi? Ära räägi rumalusi, enne kui 10-ni jõuan lugeda, on ta siin. HooLea silmaga tore, näita. Teadmis. Lea ütleb viimaks hinge. Kui nad on mind oma Hoode Johaadega üle külvanud. Pole põrmugi seltsimehelik nii ilusaks teha. Meie Nad pole nähtavasti ümber riietumisel mõelnudki. Britavate kella. Kulver kaheksa viimane aeg. Minge kohe veerandtunnist, jätkub teile vaevalt jajajajaja oleva rahul, poen kahe sekundiga oma madrats sisse. Imelik, miks ta siis ükskord ometi ei tule, mis kellaks Axl teda kutsus, Aksel. Aksel on võõraste juures ohakas, pistab oma kremeeritud kantsleri ukse vahelt välja, kes on valmis nagu keegi kohe omale appi, muidu poob seent oma kleidis ära. Hands. Kuule sina, see hirmutis seal punases mantlis. Südame võite järele ei näe sa küll välja, kallis võit. A Princess juba täies relvas. Kui kaunis te olete, võtke ta pealegi, mu liimitud süda oma hoolele. Avameelsem imetlusohakas astub uksest välja ja tantsutunnilise kummarduse. Aga Harri, oled sa hulluks läinud, karjutakse eesriide juures. Vaata, milline sa ise oled. Ahah, vabandust. Kantsler kaob hinge ja Eeva ei suuda lavad lahkuda, ikka uuesti. Usuvad nad ammu oodatud nägevat. Seal hinge seisab ta. Ei, sa siis ei näe seal rei särab. Aga nüüd? Ah jumal, jälle mitte, miks ta ometi tule? Saalis paisub kõne ikka, uusi toole kantakse juurde, uued hääled liituvad elavasse suvilasse. Sageli kostab lavani Nimicryt. Mis neil vaja? Kortsutab kulme ja najatub mõtte Targo rahuga ukse piidale. Võtab siis taskust väikese peegli ja silmitseb end piinliku hoolega. Eks ole, Julius sarnaneb selja tagant väga Orvikuga ahoi. Kas nägid, milline kole kleit on täna Natal? Pruul helesinisega, kes kannab nüüd veel sääraseid Polange? Skandaal? Selja taga need laiad paelad Ma ei tea, mis tal peaks ometi olema kogu aja naerab. Kas eliia säärases sileda soengus näib ta palju huvitavam. Täna võiks öelda, et on peaaegu ilus taevas küll, kuidas ta selle Anderseni kogukoteerib? Poleks uskunudki sellest vabast neitsist. Vaata, kuidas ta räägib nagu sulavõi ja teine istub kui paar parajaid. Jumal tänatud, ometi kord ei vaja, ma vaatan neid silmi. Ürikene Ormas. Jumal hingede vaatas siia ja nägi mind. Oh taevas, kuidas ta käib. Nagu mõni kreeka Leipnad, jeerum küll. Kreekas polnud leitnanti. Ütleb Hanskrit halvas tujus. Ole vait, Hans, mis sina sellest tead? Lähme nüüd muidu sööbisanud pahurmid ära. Nägemiseni, Görikene, nägemiseni. Naerdes jooksevad nad minema. Kuis asetas Eeva? Nata kogeteeribanderseniga, tähendab Andersen on siin. Tõmban kriti, kes kramplikult maha vahib. Tasa, teisest. Kutsusid Ripstokid täna doktor Anderseni. Krit vaatab segaselt üles. Ei tea, võib-olla miks, huvitab see teid. Jooksen eesriide juurde ja vaatan lärmikasse saali. Vanahärra rüüstab proua pärl, preli Riccikene Nata. Sulen silmad ja surun käed rinnale. Taktorandersed.