Mina olen Malle Pärn ja ma loen teile oma kirjutatud loo. Katrin ja siil. Katrin istus aknalaual ja kõlgutas jalgu, soe uduvihm pesida pisikesi paljaid varbaid. Tore oli nõnda istuda ja õue vaadata ja omaette mõtiskleda. Vihma oli sadanud juba hommikust saadik, sellepärast oli aed just nagu puhtaks pestud. Katrin vaatas alla aknaaluse lillepeenra, nii oli ainult natuke maad umbes sama palju kui tema varvastest ninani. Niiske muld ja sätendavate vihma piiskadega uhkustavad lilled lausa kutsusid. Ärge jälitage mind, ma ei tohi teie juurde hüpata. Ema ei luba mind õue, kui ma üksinda kodus olen. Aga siis tuli kusagilt kiuslik mõte. Ema ei ole ju kodus, ta on hoopis kaugel, Kema ei näe, ja kui ma praegu siit alla hüppan ja Katrin tahtis nii väga hüpata, rohkem ei jõudnute mõeldagi. Sest korraga seisis ta peenral lillede keskel. Ja siis lippas ta juba mööda aia muru, mis oli pikast vihmasajust märg ja libe. Katrin kukkus paaril korral, see tegi talle nalja. Ta oli täiesti unustanud, et on pisike tüdruk, kes peab ema sõna kuulama. Ta oli nagu lind, kes oli äsja lendamise selgeks saanud. Korraga kuulis ta kusagilt mingit tasast pubinat. Ta jäi seisma ja vaatas ringi. Kõrge rohi sirelipõõsa kõrval liikus tasakesi. Katrin hoidis hinge kinni. Keegi pidi seal rohu sees olema, kes, kas ta pidi seda kedagi kartma ja ära jooksma. Või oli see hoopis keegi, kellega ta oleks koguni mängida tohtinud. Tüdruk astus tasakesi kaks sammu tagasi ja peitis end karusmarjapõõsa varju. Bobina sekka kostis veel paar solvunut Ultsatust. Siis ilmus rohust välja väike must nina, seejärel pisikesed läikivad silmad, tots siis pikad ja teravad kad uss, see siil. Hüüatas Katrin rõõmsalt ja hüppas põõsa tagant välja. Siili ei ole ju tarvis kõrt Ta. Ehkki temaga tuleb olla ettevaatlik, sest okkad võivad haiget teha. Siil vaatas talle ülima imestusega otsa. Temagi ilmselt arvas, et seda tüdrukut polnud vaja karta. Ninad vaatasid natuke aega teineteist Väike-peenikeste patsidega, tüdruk ja okkaline siil. Miks sa nii okkaline oledki siis Katrin. Aga miks sina okkaline ei ole, küsis siil vastu. Mõnikord olen, vastas Katrin. Kui mul väga paha tuju on, siis Kema ütleb, et ära ole nii okkaline. Kas sinu okkad on riiete all peidus, küsis siil edasi. Ega moderiselt okkaline ei ole, hakkas tüdruk naerma. See on niisugune ütlemine. Tegelikult tähendab, et ma olen turris ja pahur, tige ja kuri. Mida hüüatas Siil. Kas sa tahad öelda, et mina olen turris ja pahur ja tige ja kuri? Ma olen hoopis ja rõõmus ja ilus lahke. Siil hakkas turtsuma ning kott tõusid turri. Kuidas sa rõõmus ja hea oled, kui sa muudkui turtsud ja okkad püsti ajad? Sa oled ju niimoodi turris ja pahur. Ja ega inimestelt muidugi midagi head loota ei ole, torises siil. Seepeale turtsatas ta veel paar korda, keeras ringi ja sibast tagasi rohu sisse. Kuidas Katrin teda sealt ei otsinud, ei hõiganud, ei vabandanud. Ometi jäi siil kadunuks, isegi rohi ei sahisenud kusagil läheduses nagu oleks loomake õhku hajunud või maa sisse peitu dub pugenud. Aga siil ei ole ometi varblane õhku tõuseb. Ega olega mutt mulla sisse kaevub. Katrin pidi äärepealt nutma hakkama, ent siis meenus talle, et varsti võib ema koju tulla. Kiiresti jooksis ta maja juurde ning jäi seisma akna alla. Ja siis ta ehmus. Aken tundus olevat natuke liiga kõrgel, et selle kaudu uuesti tuppa ronida. Ta sirutas käed aknalauale ja püüdis end üles tõmmata. See ei õnnestunud. Mis teed, küsis ta endalt mure ja hirmuga südames. Ema tuleb koju ja näeb, et ma ei kuulanud tema sõda. Ta istus lillede keskele maha ja vaatas ringi. Kui leiaks kusagilt mingi redeli või kasvõi tabureti või pingi, siis saaks ta selle pealt küll aknalauale tagasi ronida. Ent sel hetkel käexus aiavärav. Tere, Katrin, miks sa õues oled? Hõikas koju jõudnud ema. Maaelu polnud sul üksinda õue tulla. Ma ütlesin sulle, oota mind toas, kui ma koju tulen, siis lähen koos õue. Kas sul on see meeles ja ema on küll meeles, vastas tüdruk süüdlaslikult. Ent siis tuli talle teine kiuslik mõte. D ema ei olnud ju siin. Ta ei näinud, et ma aknast välja basin. Ja kohe kuulis ta ennast ütlevat. Ema. Ega ma ei tulnudki õue, ma tahtsin neid ilusaid lilli natuke lähemalt vaadata. Kui siin aknast välja. Tõesti. Küsis ema pisut ehmunud häälega. Kullake, kas sa said haiget? Ei tohi niimoodi akna peal turnida, sealt välja kukud. Mõtle ometi, kui sa oleksid olnud teisel korrusel või veel kõrgemal, siis oleksid sa võinud koguni surma saada. Aga ma ei olnud ju, ei saanud surmaga. Ma ei saanud isegi haiget. Ainult natuke kriimustasin seda, küünarnukk, ehkki see pole üldse valus ja saab ruttu terveks. Ema vaatas küünarnuki, ei näinud seal aga mingit kriimustust. Egas ometi luud ei murdnud, kas siit on valus? Ta puudutas tüdruku kätt ja proovis seda küünarnukist liigutada, teda ei ole valuse ainult natuke siit. Ja katrin näitas mingit kohta oma küünarnukil. Ema silitas seda kohta ja puhus sellele peale. Noh, see oli sul siis õnnelik õnnetus, ütles ema. Ent tema nägu jäi endiselt murelikuks. Ema tõsist muret nähes tundis Katrin, kuidas kusagil tema sees tekkis mingi väike Kaline kera ja paisus pikkamööda suuremaks, nii et see talle haiget tegi. Just nagu oleks ta siili alla neelanud. Ena. Kuidas saab õnnetus õnnelik olla, küsis ta, püüdes jutu teisele teemale viia. Ükski õnnetus ei ole muidugi õnnelik. Niimoodi öeldakse siis, kui oleks võinud juhtuda palju hullem õnnet, kus see on niisugune õnnetus, millest inimene tervena või vähemalt elusana pääseb. Kas õnn võib ka õnnetu olla, küsis Katrin edasi. Ma ei tea, vastas ema. Õnn võib ehk õnnetult lõppeda. Siis öeldakse, pill tuleb pika ilu peale. Õnn võib ehk olla õnnetu siis, kui me midagi niisugust õnneks peame, mis tegelikult meie jaoks hoopis õnnetus on. Kas see on õnnetu õnn, kui ma midagi pahasti teen ja seda üles ei tunnista? Võib küll olla, vastas ema. Siil Katrini sees oli nüüd päris suureks paisunud. Tüdruk vaatas sirelipõõsa poole kassi kodus sellepärast ära. Ta läks minu sisse ja oli alguses peidus. Ja nüüd tahab välja tulla ja sellepärast torkab mind oma okastega, mõtles väike tüdruk. Ta ei suutnud aru saada, mis temaga toimub. Ema, kallis ema, sosistas ta siis emal kaelast kinni võtta, kes mul on siil ja see torkab mind. Siil, imestas ema, kus on sihil minu sees, sosistas tüdruk ja tundis korraga, et ta silmad olid pisaraid täis. Ema võttis Katrini sülle ja riista tuppa. Mis sul ometi viga on, miks saanud daat, küsis ta murelikult. Kas sa ehmusid, kui sa aknast välja kukkusid? Maigu kulud aknast välja, sosistas tüdruk õige tasakesi. Mida, mida, räägi kõvemini. Maikuule, ütles ema. Katrin hakkas veel rohkem nutma tibuke, kallike, lohutas teda. Ema àra nüüd ometi nutta, kui sul kusagil valus ei ole. Sa ütlesid, et sa ei saanud haiget, mis sul on? Räägi, me oleme ju sõbrad. Ema istus diivanile, võttis Katrini sülle ja kuivatas ta pisarad. Mäletad seda, kui vanaisa väga haige oli ja mina nutsin ja sina mind lohutasid? Mina ju rääkisin sulle siis, miks ma nutsin. Räägi nüüd sina mulle ka. Keegi pole haige, mul ei olnud õnnelik õnnetus, hoopis õnnetu õnn, sosistas ta. Ma tean, ütles ema naeratades, ära enam nii tee. Kas sa annad mulle andeks, sosistas Katrin. Muidugi annan, vastas ema. Aga sina, katsu ikka mu sõna kuulata. Kas valetamine on väga paha? Küsis tüdruk. Valetamine on väga paha, mõnikord võib elus ette tulla niisuguseid olukordi, kus me ei saa tõtt rääkida. Mõnikord on koguni vaja valetada, et näiteks kedagi kaitsta. Aga meil sinuga ei saa niisuguseid olukordi ette tulla, sest me oleme sõbrad. Me armastame ja hoiame teineteist. Kui me teineteist armastame ja hoiame, siis me võime teineteist ka usaldada. Kui me oleme sõbrad, siis me saame igasugustest raskustest üle ja meil pole vaja teineteisele valetada. Aga millal tohib valetada? Noh näiteks ütleme, et on keegi paha inimene, kes peksab oma koera ja see koer jookseb tema juurest ära ja tuleb sinu juurde. Aga siis tuleb see paha peremees ja küsib sinu käest, kas sa oled tema koera näinud ja ise ähvardab, et kui ta koera kätte saab, siis annab talle veel rohkem peksa. Ja siis sa tohid valetada temale, et sa ei ole tema koera üldse näinud. Siis oleks rumal mõelda, nii et valetamine on paha ja öelda, et jah, sinu koer on siin, võta ta tagasi, siis me ju aitame tal seda vaest koera piinata. Sosistas Katrin. Ta kallistas ema ja pani pea tema õlale. Ta vaatas aknast välja, sinnapoole, kust ta enne siili oli näinud. Rohi liikus vaevumärgatavalt Katrinile, tundus koguni, et ta kuulis sealt vaikset tortsumist. Ema, ma nägin aias siili. Tõesti, me peaksime talle sinna siis midagi süüa panema. Ema, see siil tuli minu sisse siis, kui ma sulle valetasin. Aga nüüd on ta jälle seal sirelipõõsas. Siis on kõik hästi, lausus ema. Ma ei istu enam aknalaua peale, ütles Katrin. Need lilled seal peenral meelitasid mind alla hüppama üle annetud lilled, ütles ema naeratades. Ära neid teinekord kuula.