Olen Terje Pennie. Loen Tõnis Lehtmetsaloo kingitus õpetajale. Kolga metsakooli õpetaja Kristiina Paulsen pikk kõhetu neiu, astus klassi ja ütles kõrge ebaleva häälega. Tere, lapsed. Sagistamisest ja mõnest üksikust vastu kõikuvast Terest mõistis ta jalamaid, et täna ei kuulata teda jälle kirstunael arvet. Tuntud traktoristi poeg oli oma mutreid ja mutikat muidugi pingile välja kraaminud. Poistekari oli ta ümber kobarasse kogunenud ja Kristiina ilmumist võeti nagu vastikut paratamatust, millele õige mees alludeski jõudumööda vastu seisab. Demonstratiivsed aeglusega valgusid poisid laiali ning niisama vastumeelselt asus arvet koli sahtlisse koristama. Kas kiiremini ei saa? Küsis Kristiina karmilt. Selle asemel, et siin tööstusnäitust korraldada, oleksid võinud vahetunnil parem juukseid kammida ja nina puhtaks kasida. Kristiina võis seda öelda. Ta eneselinakarva juuksed kõrvanibud eni järsult lühikeseks lõigatud, olid kesk pealage piinliku korralikkusega piirdesse kammitud, oimukohtadelt mitmeklambriga kinni pandud. Ta kitsas näoki oli niisama puhas kui kaame ja tema pikkade käistega nunnakleidi valgekrae lausa hiilgas puhtusest. Arvet ei teinud märkusest teist nägugi. Selle eest ütles keegi tagumistest poistest. Tasa, eesti keel, räägib. Kostis naeru turtsatusi. Ta üle arveti ümmarguse tõmmu näo valgus, muie. Ent avalikku naeruni poiss ei lasknud. Tema oli selleks liiga auväärne kuju. Mootorite spetsialist. Eesti keel, lapsed on ilus keel ütles Kristiina ja märkis puudujat päevikusse. Naerda võib selle üle vaid rumal. Ei ütleks just, et ilus torkas keegi Bobinal. Õpetaja pealegi hoidvad kõrvad leid kuumama, ent ta pidas ennast vaos. Kristiina teadis, et ta pole just nägus neiu ja ütles naeru kihistajatele. Lapsed. Neid asju, mis pole inimesi oma teha, me ei naera. Ent lapsesuu ja mõtlemised mõistes olid Kristiinat siiski valusasti torganud. Noor õpetaja uskus kindlasti, et just tema ebanaiseliku välimuse pärast jättis kolhoosi autojuht Lembit temaga käimise katki. Oli osatatud värsket haava. Ja kui keegi poistest teiste selja tagant peaaegu puhtsüdamlikult küsis, mida siis üldse naerda võib? Võttis Kristiina prillisanga kahe näpu vahele, et nägemisriistad nina lüpsilt maha ei pudeneks ja käratas vait. Kes veel sõna lauset sele saadan direktori juurde. Tal oli kogemusi, et direktorit ainukest meesõpetajat Kolga metsakoolis siiski natuke kardeti. Kristiina astus tahvli juurde ja kirjutas sinna kriips, korraliku lause. Eesti keel on Kreutzwaldi, Koidula, Liivi ja Tammsaare keel. Taeva arm, ütles ta. Millal nad ometi eesti keelest midagi taipama hakkavad? Peas on neil ainult mutrid ja poldid. Arvet ütle, kus on siin alus, kus öeldis pöörduda klassi poole. Ruttu. Aga arvet kirstunael vaidles parajasti pinginaabriga. Ei olnud Jaava, see oli vanaissi tõestada püha ägedusega, minu kõrv ei peta küsimust, poiss ei kuulnud. Kui pinginaabri talle küünarnukiga ribidesse tonkas, tõusis ta pika mehe moodi, kui tuli ise pisike, nagu käbi juukse kahludes filmilt kõrvale heitnud, vaata staabi otsivat ringi. Halus öeldist, sosistad visiiti sealt. Kristiina kordas küsimust ja kahetses kõiki neid kolmi miinuseid, mis ta arvetile klassi õppeedukuse nimel ta omaeneseõpetaja autoriteedi huvides seni välja oli venitanud. Ma ei tea, ütles arvet ilma, et oleks näitelauset õieti lugenudki. Tal oli niisugune nägu, et ükskõik kuidas, aga olgu see küsimine ja lolli piinamine juba möödas. Kristiina ohkas. Ta teadis, et matemaatikas, geograafias, ajaloos ja veel mõneski teises ained olid kirstunaela sulaselged, iied. See mitteteadmine siin sarnanes lolli mängimisega isikliku kiusukiskumisega. Kristiina oli seda tehnikahuvilise marakratiolekust varemgi tajunud, kuid polnud suutnud põhjust ära arvata. Üks ütles Kristiina, ma panen sulle ühe teesklemise ja valetamise eest. Täna ei maksaks panna pobises arvet. Täna on nisuke päev. Ühe päev, ironiseeris Kristiina ja tõmbas arveti nime taha klassipäevikusse sirge kriipsu. Polnud tal isu teada, mis päev see täna oli? Ta teeks sellele lollitamiseli armu pärast kolme ta paneme selle lõppu. Sa igavene mutakas, virutas arvet pinginaarile vopsu ribidesse. Mitte motakas, vaid mootorratas. Sähvas Kristiina. Peaasi, et aru saab. Lohises poiss. Kristiina läks enesest välja. Vasturääkimist ei sallinud ta silmaotsaski. Mitte midagi, said aru. Plaksestatailikuga vastu lauanurka, kui sa eesti keelt ei oska, ei oska sellega midagi muud. Küllap on raha lugeda, oskan, ütles arvet. Kogu klass pahvatasin naerma. Poiss tantsis Kristiina prilliklaaside ees, pooldus kaheks arvetiks. Ja siis veel mitmeks klassiruum oli äkki väikeseid arveteid täis. Nad kõik on minu vastu. Kristiinal kole mõte läbi diaNad söövad, musid Kolga metsast välja. Kahvatuna lööduna pöördus ta tahvli poole kirjutas sinna uusi lauseid ja kui klass oli veidi rahunenud, küsis paari tüdrukut, kes vastasid enam-vähem viie peale. Ta oli kaotanud hulga kalleid minuteid, mis tunnis pudenevad peost nagu vaskraha. Nüüd tõttas ta nagu inimene, keda ähvardab tõsine hädaoht. Kõrvad sosistamist ja abistamist täis, seletas ta uusi grammatikareegleid esitas ainet kinnistavaid küsimusi ikka sinna tüdrukute poolele ja andis üles kodused harjutused. Seejuures oli tal kogu aeg tunne, et niisama kiiresti palavikuliselt valmistub klass mingiks vandenõuks. Sellest andsid märku sosin ärevad näod, välkkiired, korraldused, mida üksteisele jagati ja arvetele suunatud pilgud. Mõtles Kristiina eritise arvet, kes tahab elus ainult raha lugeda. Nad rikuvad mul tunni lõppu ära. Nad kõik on väikesed masinad, mitte inimesed ja mis ma neile teinud olen. Ma pole neist kedagi direktori juurde saatnud, kuigi luban. Ma olen püüdnud nende vastu igati õiglane olla. Jäi veel viis minutit vaheaja kellani. Ärevusklassis oli kasvanud viimse piirini. Kristiina mõtles nagu lunastaja ristil, et rabab oma piinajaid, halastuse ja headusega. Tal oli portfellis kõige värskem luuletuskogu, mille ta eile alevi poest oli ostnud ning ta otsustas sealt lastele tunni lõpetuseks paar kõige südamlikumad laulu ette lugeda. Ta kummardus portfelli kohale ja siis see juhtuski. Klass jäi äkki surmvaikseks. Arveti pingijal algas kummaline pirin mööda pingerida, kiiresti lähenes õpetaja, laua alt kargas välja palli suurune mehike ning toksas Kristiinale vastu sääri. Mehikese pea peal tiirles väike propeller, ta suured klaassilmad särasid kelmikalt. Ta suur veinipunane suuli meeletust naerust kõrvuni lahti veninud. Ta eksles noogutas ja ründa sagedasti Kristiina sääri. Kirjeldas õpetaja kargas toolile püsti. Kahe käega prille hoides seisis ta seal ja värises. Mehike tiirutas tooli ümber. Samal ajal reisis kogu klassi kiigati ja naerdi ja keegi hõikas hoolitsevalt arved, pane oma Karlsson seisma, ta kardab tõepoolest kuskilt sigineksid Kristiina kätelilled, puhkes käteplagin ning keegi kuulutas. Palju õnne õpetaja sünnipäevaks. Päris segasena tuli Kristiina toolilt maha. Tõepoolest täna sai ta 22 aastaseks. Aga kuidas need marakratid, seda võisid teada? Bumisedest tänusõnu portfell, päevike, lilled süles, väljus ta klassist enne veel, kui kell helises. Arvet jooksis talle propelleri poisiga järele, pistis selleri talle sülle. Õpetajate toas langes Kristiina pilk propelleri poisi seljale kuhu oli ilma ainsa veata kirjutatud kallis kasvataja, naeratari üksainus kordki. Kristiina luges vaatas ehmunult ringi, kas kolleegid pole veel tundidest tulnud ja peitis mehikese sügavale lauas? Sahtlisse siis avasta klassipäeviku ettegi arveti ühest, nelja.