Minu nimi on Katrin karisma ja ma loen teile, Silvia Airik priouhka loo pöördlava. Isa närvid on nii pingul, et iga pisemgi krõps paneb teda reageerima, nagu oleks see maavärisemine temaga rääkida pole just nüüd üldse võimalik tagasi, hüppab toolilt ja kaob toast või hüüab sulle vastuse, mis mingil moel ei kata su küsimust. Põhjuseks on pöördlava Estonia sügishooajaks lubatud ja sendimisel olev pöördlava lava ise. Õigemini küll need kaks ringi, mis lava keskel pöörlema saavad. Üks sisemine, väike ja teine veidi suurem selle ümber ehitatakse muidugi teatris ja kohapeal, aga lülituskilbid, mis kogusele toreduse keerlema paneb, ehitatakse meie töökojas. Pool aastat on kõik muu jooksev töö olnud tõstetud vaeslapse osasse, kuhugi töökoja nurka ja Estonia laval lülituskilbid laiutavad endid üle kahe hiigelruumi põranda. Nad on nii tohutult suured, et uste kõrgusest ei jätku nende laiuseks. Ja kui neid kord valmis saanuna hakatakse kohale viima, tuleb seda teha akende kaudu. Diagonaalis ehk ja aknad on suured, moodsad ja kõrged. Tähtaeg, mis isale lepingut sõlmides anti, tuleb iga päevaga järjest lähemale ja kindel on, et jõutakse, kui vaid midagi vahele ei tule. See midagi, aga mis võiks vahele tulla, on tegelikult üks väga reaalne faktor ja põhjus, mis isa öösiti enam magada ei lase. See faktor on meie värk meister või õigemini tema reast väljalangemise oht. Tema, kes on töökoja A ja O, kes lahendab alati kõik probleemid kas või vasaku käega ja on võimeline lugema millist joonist tahes tänu oma kaasasündinud tehnilisele taibukusele ja talendile on saatuse poolt saanud ka ühe kummalise koorma. Paar korda aastas peab ta pummeldama ja seda vähemalt kuu aega korraga ja siis ei tee ta üldse tööd. Ei jaksa, ei saa ega oska. Ta kaob kodustega Ta nägugi, isegi ta perekond ei tea, kus ta on, ega punaste tuleb. Enne sellist perioodi on meister alati rahutu. Ta käed hakkavad värisema ja ta kui ilmuvad punased plekid. Isa, kes teda juba palju aastaid tunneb, teab, et see õnnetus võib juhtuda juba täna-homme agaga viibida paar nädalat. Mingil kombel peab see viibima lihtsalt peab. Isa on kindluse mõttes lubanud kogu meistri perekonnale hüvitusi, meistrile enesele korm viina kui lava pöörleb pojale fotoaparaadi ja abikaasale midagi tema enese vabal valikul 50 krooni väärtuses. See päev, mil kaks suurt veoautot valmis kilpidele järele tulevad viibiv isa kojutulekuga. Kell 10 õhtul saadab ema minu vaatama, mis on juhtunud. Midagi pole juhtunud. Maja peremees ja isa seisavad hoovis ja vaatavad, kuidas töölised akende välisraame tagasi seina panevad. Kõik läks üle ootuste hästi, ütleb isa, kui me koos need mõnisada sammu töökojast koju läheme. Ja vana Melifer maja peremees oli ka täitsamees, kes virisema ei hakanud, kui aknad koos välisraamidega välja tõsteti. Nüüd on kõik tip-top Mawindale homme ühe pudeli head konjakit ja karbi sigareid. Prouale peaks ka midagi kinkima. Kema lillepeenraid, Talleggi sodiks. Ma lubasin muidugi ka uued lilled kinni maksta, aga sa, Aiki, ole hea, vaata midagi linnast, mis võiks sobida, kas lõhnaõli või mõni siidsall. Ma mõtlen midagi, mis ühele naisele võiks meeldida, ilma et see oleks perekondlikult intiimne. Peale tee joomist langeb isa voodisse ja magab järgmise päeva lõunani. Esimene kõige suurem pinge on seega õnnelikult möödas. Nüüd on pea vastutus Estonial. Päev, mil kõik otsad omavahel lõplikult ühendatakse, istuvad kõik asjaosalised härrad projekteerijad, ehitajad hinge värisedes tühjas teatrisaalis ja ootavad hetke, mil lava taga pannakse tööle lülituskangid, andes seega lavale käsu pöörle ja lava pöörleb, pöörleb sisemine ring, välimine ring pöörlevad kumbki eraldi ja mõlemad koos. Isa arvates küll liialt suure nagin, aga, aga sellest ei keegi. Rõõm on üldine ja suur. Isa ei malda seda oma suurt uudist kojutulekuni vaid endale hoida ja helistab koju. Laava tiirled. Hüüab ta juubeldades mulle kõrva häälega, mis võinuks teatada, et tema on see, kes riigi suurel loteriil on võitnud peavõidu. 80000 krooni. Õhtul hilja, veidi enne kümmet heliseb telefon Põldmäe, Volli meistri parem käsi ja järgmine mees teatab, et nüüd on vanasaks lennus. Hommikul rippusid tunked ja müts mahajäetuna, konksu otsas on rippunud kogu päeva. Küllap ripuvad Kuujumal temaga, ütleb isa. Tehku või seekord kaks kuud Saloogad, tal on ju ka, mida pühitseda.