Olen Rudolf valla, Bert ja loen Jaan Lattiku mälestusi. Teater ja muud lõbustused. Teatrit tehti minu kooliajal õige vähe. Eesti teatrist oli vaevalt midagi kuulda. Üliõpilased käisid Vanemuises, tegid seal sagedasti untsu. Aga et koolipoisid seal oleksid külalisteks olnud, seda ei saanud kuulda. See oli aeg, kus meie näitekunst hakkas. Liigutati linnas ja maal. Jõuluvahel mängiti minu koduvallas näitemängu, ma võtsin koolipoisina isaga sellest osa. Istusime kaunis eespool, sest mu isa oli vallavanem. Üks noormees nihutas ennast seinaääri mööda näitelavale lähemale. Vara ja maa peale sai uuristada terava pilguga kõike seda, mis laval sündis. Ja tema oli teinud ühe suure leiduse. Äkki pöörismees minu isa poole ja hüüdis kõvasti alla Vanamplaid, kurat. Kuis raha. Petetus ütles kastist ette. Meie käisime saksa teatris, seal viibisid Eesti üliõpilased, seal võis näha vanemadki akadeemilist peret. Mujale ei olnud minna. Mängisid väljama sakslased, operetijõud olid head, ka ooperi ettekanded olid meile huvitavad. Viimastes klassides käisime nii sagedasti etendustel, kui aga kolin, nõrk koolipoisi rahakott seda vähegi lubas. Kõrvu jäid helisema laulu ja mänguviisid ja isu asus hinges ikka jälle näha veel paremat mängu kuulata ilusamat laulu. Kunagi pärast pool ei ole loengrini nõiduslik viis nii sügavasse hingedesse Tõnginud kui tol korral. Nägin unes luike, kes saladuslikku meest randa juht. Ja kuulsin läbi paksu kooli lapse une lahkumise laulu, mida luigele kaldalt lauldi. Mõni võiks küsimus ette panna, kas meiega kõrtsis käisime? Seda küll väga harva Žiguli kurjasti keelatud ei olnud ka erilist janu, see oli edasi lükatud paremate päevade peale. Üliõpilase põlve eesõigus on janu. Kord talv, õhtul olime Peterburi uunitsus kuskil õllepoes ühemaalt tulnud onuga koos. See oli ikkagi ühe koolipoisi päris onu. Vaevalt saime lauas istet võtta, kui lõi välk sisse. Inspektor oli kardina ääre vahelt heledat mundri palitud näinud ja piiras maja. Hoovi kaudu kadusime üle Emajõe, tahtsime oma elu päästa. Inspektor silmas põgenejaid ja ajas voorimehega meile järele. See ei läinud tal korda. Üks kaaskannataja Karl Pop kaotas jooksupeol teise kalossi ära. See oli terve. Teisel päeval hommikul vara juba revideeris kõrbevõime riiete ruumi, et kindlaks teha, kellel ei ole kalosse kaotatud kummi asjal oli nimede sees. Silmapilk selgus, et bobil ei olnud pealmise jalavarje. Poiss tõmmati ja tema oli sunnitud salgama. Kui ta ülekuulamisest pääsis, seletas ta klassis devalisi kõige suuremat piinategevat etama. Lihase kalossi on ära salanud. Teist pääseteed ei olnud. Koju toodi mõnikord õlut, kui oli mingisugune pidulik sündmus. Jaan Päts ja Karl Sirk vedasid kihla, kumb Sabrutlemini valmis. Kas joob päts pudeli õlut õlekõrre läbi ära. Ehk sööb sirgkee kringli. Ülespuhutud põskedega kiskus üks õlut ja teine näris kuivasitked saia. Kes võitis, seda ei mäleta, aga võidutäheks pidi kaotaja õlut ostma. Tantsu tehti ja selleks võeti tantsutunde. Ei olnud siis inetut maitseta Foxtrot deegoshimmit, rääksu paaritooniline kabaree, viis puudus. See lodevate inimeste jalgade järel vedamine ja enda raputamine põhiseta säärte otsas on väsinud, inimeste leidus. Seda leidus, kutsutakse nüüd tantsuks. Meie tantsu Haan ball kollivals. Sulava viise järele õpetati poogneid tegema. Sellega oli hädas Osfalt lei. Tema käes ei tahtnud asi kuidagiviisi minna. Võttis kole pika kaare ja niitis paari tiiruga üle saali. Ka Artur rohePeel tuli saalist puudu. Tantsimine ei lähe igamehele. See oli õieti ainuke ametlik vabadus, mis meile osaks sai tantsukursusel käia. Meie vastaseid, kellega koos tantsu tegime, olid suuremalt jaolt koolitüdrukud. Neid oli vaja koju saata, mõnega teisel päeval jälle kui saada. Ja see tõi nagu elavust meie ühetaolise teaduse otsimise keskele. Aeg oli igal pool ette mõõdetud, kaalutud Studia piiratud. Varakult lõpes tants. Koolilaps läks koju tuttu. Seal võis unistada, kirju kirjutada ja teiste omasugustega mõtteid vahetada. See oli üks esimestest suurematest sündmustest ja väljaspool kooli mille sisse olid avalikult kistud koolipoisid. Luba kooli Poltan. Järelvalve kaunis nõrk. Ainus kooli ülemus oli saadetud seegi korrapidaja koridorist. Kõik, mis noores hinges vahutab, et see ajasule hingeääre välja vallatus segamini visatud esimese armastusega upsakas näidata, mis üks koolipoiss kõik ei oska. Kirglik tahtmine piduõhtut ilusaks ehtida. Mul juhtus seekord raha olema, see ei olnud muu maaga ajutiselt minu käes. Nimelt kooliraha 27 rubla 50 kopikat. Suure vaevaga oli isa suure summa kokku korjanud. Seda raha peeti kuni viimase võimaluseni oma käes ja tehti tema küljest sisemist laenu. Kamina tegin ja ostsin laenuga ühele koolitüdrukule. Lilli oli hiline sügisroosid, sellepärast tuli kallid. Mitu head rubla tuli lillede eest välja anda, koolirahale sügav auk sisse lõigata. Aga ilma selleta oli võimatu läbi saada. Mu söö, sai selle läbi muidugi pehmemaks. Et roosid nii kõrges hinnas seisid. Oleks suvi olnud, ei oleks vajadust tulnud õppemaksu liigutada. Õhtul imekena, ühelgi tantsijal ei olnud nii palju elavaid roose kui minu vastasrinnal. See tähendab, kes rinnaga mulle vastu seisis. Piduhooajal käisid kaks sõpra mulle naha peale. Ma laenaku neile raha, sest nende arvamuse järele pidin ma olema rahamees. Andsin, olin uhked, võisin teisi hädas aidata. Varsti ilmusid lilled ka nende daamide rinda. Tuled põlesid, muusika mängis koolipoisi jalad, süda ja pea käisid saalis ringi. Tundsin kohe, et jõid elu ja kevadet tolmu suures saalis enda sisse. Alles pimedal sügisesel hommikutunnil, vaikseid, pillihelid ja tantsust läbi pekstud noorus, valgus laiali. Kojusaatmine, see oli õieti pidu, haripunkt. Tee oli pime ja konarlik, pidid alatasa käest kinni hoidma, et teiste inimeste mitte kukkuda lasta. Sammud olid lühikesed, kui oleks neil kõigil tükk otsast ära lõigatud ja juttu nii palju, nii hirmus palju. Hoovivärava ees kulus hulk aega ära, enne kui värava lahti said. Jumalagajätmine nõudis aega. Kui koju saadetud hea inimese lapsesammud õuevärava taha ära surid, kõik vaikseks jäi. Siis läks ka koolipoiss koju, sõidan ikka alles täisviiuleid lootusi, tantsu käes ruumisi. Aga peas hakkas juba selguma läbi löödud kooliraha. Uus sügisene tööpäev. Väsimus panid oma niiske käe õla peale ja tuletasid meelde, et on peale nooruse ja kergemeelsuse veel tähise kohustusi. Ei ole üks mul olnud tuttavat kaupmeest, kes mu vastu palju lahkust üles näidanud. Oleksin ma oma sisemise laenuga pankrotti sattunud, kui rott. See tuttav sirutas oma käe välja ja testis eksija kooli lapse võla seest üles.