Olen Eero Spriit ja loen teile, Valmar Adamsi 1938. aasta Loomingus ilmunud essee teater ja kino. Kas kino või teater? Seda alternatiivi ei saa lahendada ratsionalismi näpitsprillide abil. Teisejärguline teater ja teisejärguline kino võib koguni peletada nii sellest kui teisest ja talutada kõvasti oma lihas, istuvaid inimesi poksivõistluste ja kaardimängu juurde. Sest inimeses on ülitugev tarve ära karata teisejärgulist elust mõnda paremasse maailma. Kui kidur teater ajab meid kinno, kus me näeme vähemalt maid ja rahvaid lavaruumi piiramatut vahelduvust, kõnelemata esmajärgulistest näitlejatest siis des illusioneeri pilk selle populaarsete unelmate vabriku tagalasse sunnib süvenejat kas hingelisele taganemisel, kõigist neist lapsikustest või aga edasi esmajärgulise teatri juurde. Teater elab edasi olgugi, et ta juba ammu pidanud loovutama vahenditelt rikkamale kinole suurema osa oma tähtsusest, ajaviitena ja õppevahendina. Kuid teatril on täita teisigi ülesandeid, kus ta on ja jääb asendamatuks kasvõi pärast televisiooniga levimist. Miks me käime teatris? Ratsionalismi näpitsprillide lühinägelik kandja arvas, seal käivad enesetäiendamiseks des ja muutus aina tühisemaks hingeliselt, kuni saalitäis publikut kokku kurtsus mingisuguseks kriitiliseks ribunaaliks vaeste come antide üle kohtumõistmiseks. Kas kõik on ka täitsa nõnda, nagu elus eneses? Kultuuritahteline Jaan Igapäevaste hakkas käima diaatrised näha Jaan Igapäevaste fotokopeerimist laval. Näitleja hakkas järele tegema neid, kes ise elus on ainult järeletegijad. Muidugi pidi teatris käimine nõnda muutuma tülikavõitu kohustuseks ja näitlemine halliks ametis olemiseks. Kõik, mis polnud hall, polnud elu. Aga teatri õigeks ülesandeks on võimaldada inimesele kohtumist oma hingega. Inimene ihkab ennast näha argipäeva konventsioonidest, vabastatuna Lumastatuna. Iga tõelise kunsti mõju põhineb samastumise seadusel. Kes ei suuda end samastada kõrgemaga peab astuma alla kuni poksivõistlusteni, kus ta ehk suudab end samastada näkku, kargama, rusikaga. Siin saab taanduda omamoodi rahustavale illusioonile. Ta polegi inimene, loom, tugev loom suuteline murdma oma sarnaseid. Teine aga läädiaatrisse oma hingele külla. Argipäevas näid võib-olla temagi enesele loomakesena väikese loomakese, kellele terve elu pole muud kui toidunatukese kokkukorjamine enesele ja oma pesa kaitsmine. Nüüd aga tõuseb eesriie ja algab midagi teist. Diaatri võluolemise metamorfoos. Andumis võimelisele algab iga Iisride kerkimisega uus elu. Postiametnike seltsilise igapäevaste, kes äsja teadis üksnes eluvõitlusest tunneb korraga selgesti täpselt sama kuraatlik nagu too oivaline kelm seal laval. Täpselt sama üllas ja suuremeelne nagu too kangelane südamest hea ja lahti Minastunud, nagu ta unistaja. Nii linnu kergelt mõnus nagu suvilas naljategija seal üleval oleksin. Minagi oleksin minagi kui nuia kui ma poleks just igapäevast. Sest iga mees on ainult elust tagasi tõrjutud unistaja. Ja kunstisse minnakse, et näha tagasi tõrjumata inimest. Varjatud tõeiva kooritakse kunstis välja vale gurukestest, mis valitsevad elus ja inimene tõuseb oma algses lapselikust Oreduses. Ning nähes laval õiget inimest, õilistub iga mees. Kunsti nautimise võime on võime mitte tardud oma lubjastuvasse Minasse vaid vabalt vahetada seda iga teise, mina vastu. Just nõnda nagu ka teatri ürgrakukeses lapse mängus pole sundivat vajadust püsida alati mina isena vaid see veel Enostiline, mina võib iga hetk muutuda Indiaallaseks röövliks Salaks, isaks, emaks, jumalaks, jäneseks. Identifitseerimisvõime enese muundumis võime, mis veel murdumatuna elab lapses primitiivsuses ja geeniuses see on iga näitekunsti olemus. Teatrierinevus kinost on kõigepealt elava inimese ilmumises meie ette loomis Dio kordasaatmises publiku silme ees. Ja hellitab meid, film kui palju tahes lavastuse ja näitlejate suurepärasusega. Ikkagi jääb diaatori pärisosaks etenduse igakordne ühekordsus sest ei saa olla kahte ühesugust teatrietendust. Ja luksusliku mingi kino jääb ühes suhtes ikkagi ainult pildi putkaks. Seal pakutakse meile juba sündinut mineviku varjude mängu, mis on sorteeritud maastikute ja paikade järgi. Selle vastu peab enam näitleja laval iga kord välja panema kogu oma moraalse ja kunstniku julguse tükk võiks sündida uuesti publiku silme ees. Siin võib tekkida elav kontaktlava ja vaatleja vahel sest mäng on ju elav tõelus, seiklus, riisiku ja hädaohtude võitmine. Iga etendus on otsekui langevarjuhüppe teadmatusse. Valmis. Hop välja. Ja näitlejatari õrnavõitu tütarlapse keha peab tosin korda riskima, seda hüpet. Tosin korda peabki olema ärgas Tihustatud kõigis oma hinge rakukestest lihaste töö, hääle kumavusi, muidu klatsiooni, hingamise dünamism, mälu välkkiirus, iga riidehilbu sobivus, iga kehara langemine, suu ja silmade kuulekas õitseng peavad songarlikult kokku mängima, et kõiki erinevaid Minasid tumendatud saalis ühte köita laval produtseeruva minaga. See tütarlapse keha peab kiirgama publikusse paari tunniga rohkem jõudu, kui seda kulutab keskmine mullatööline. Terve päevaga. Lapse ja täis ja teeristil asub lavakunst, teeb laia kaare ümber realiteedikindluse, et sisse tungida elu südamesse loova illusiooni rohtunud raja kaudu. Näitleja on sillaks lapse ja kaotatud paradiisi ja üle targutatud tänapäeva vahel. Näitekunst hullüürikagi eeldab meelde lahtiolekuta rõõmuks ja valuks üle tavalise määra. Inimese hingelise reservide janu, mida siledaks kammitud argipäev ei suuda rahuldada, on nii näitleja kui ka vaatleja ajuriks. Teatris käijat kisub tema iga päev kontavast minast eemale sellesse ninasse, mida ta endale igatseb. Nagu luulegi on näitekunst unemelust nagu see olema peaks unelma särkame tunnetuseks, et ärkvelolekus oleme ainult tukkujad. Paariks tunniks saanud puhkuse eluvõitluse puruks hõõruvast pala kannist saab inimene kunstis jälle elu sõbraks. Näitelava illusioneerivas valguses avab silmata õige inimese pale ja vaatab talle otsa. Hing vaatab oma mõistusele ja see lööb silmad maha. Kui teater on esmajärguline, siis enesest tavaliselt nii kenakese sarvamises oleval mõistusel hakkab häbi halva teatri pärast, mida ta lavastab oma tegevelus. Sest juba neist päikse kuldseist päevist peale, kui pidime loobuma lapse east ja normeerima end täisealiseks kodanikeks eil, hakkame kõik tegemast enam või vähem halba diaatrit, ütleme, mida ei mõtle. Vaikime, kui peaksime kõnelema. Irvitame, kui peaksime vaikima. Hea, ajame rinna ette, kus võiksime lihtsalt aidata oma elus rusude all. Hingeldaval inimesel on eriti kunst ja näitekunst kangiks mis aitab teda välja vabaõhu kätte. Aga kodanik nende unustate ju, et teater on sotsiaalne tegur, et teatriülesandeks ühiskonnas on. Hüüab meile vahel. Teise ismi prillikandja Hei, unusta sugugi vastane, vaid teame koguni, et iga ühiskond väärib seda teatrit, mis tal on. Näitekunst on eluliste väärtuste kandja, kinnitaja ja kuulutaja. Alati elulähedaseks peab ta jääma selles mõttes, et lavastatud väärtused peavad sisse murdma tegevellu ja seal läbi tegema realiseerumise tuleproovi. Selle pärast just tegevelu ja aja aktuaalne elu asetab näitekunstile küsimusi, millele ta peab vastama. Ilmasele tiheda vastastikuse mõjuta ei saa teater edeneda. Elab ta ju oma aja väärtustest ja sihtidest ja leiab mõtestamise oma keskkonnast, millesse on paigutatud tundliku baromeetrina näidates alati oma ajast natuke ette. Roiskunud valesti vajunud loomastuv maailm ei saa esile manada ehtsat kunsti, sest hävingujõud on võimetud loomiseks. Kes on kaasa elaval, tseerunud eel esitatud mõttekäiku, see ühines vist ka väitega, et teatrikriis nagu ka luulekriis, on meie eetuseid riis, hingekriis, keda püütakse asendada mehhanismiga. Luule- ja teatri häving ühtuksid inimese inimlikkuse hävinguga. Identifitseerimisvõime inimese imeline anne oma mina avardada ka väga erinevate sinade vastuvõtmiseni on tema hingejõu küsimus. Kvaliteetteater ja kvaliteet. Luule on hinge avardavad maailmas üks viimaseid tagatisi sellele, et pealetungi vaist, hukatus, jõududest ümbritsetud inimene pääseb õnnelikult kõigist jala püüniseist, kuhu teda püüavad aja barbaristumist, tendentsid, et ai tordu sipelgahunniku mehhanismiks vaid kunagi ning oma lapse paradiisist kõrgemal astmel koduned kõige inimliku kodumaal, mille nimi on psüühe. Selles usalduses looduse loovasse jõududesse. Vaatame julgelt vastu mis tahes õhtu- ja hommikumaade looja minekuile teades, et igale mõõnale järgneb elurütmi vastavas kohas tõus. Kui praegu tungib masin peale, siis ükskord pöördub inimene taas masinlikku mant orgaanilise hingelise poole. Siis voolavad Kadiaaterja luule taas lahti puhkevaisse südameisse. Aga vahepeal masinlikku ajastu hegemoonia all lohutan end sellega, et kui teatrid peaksid ühel päeval kasvõi uksed sulgema siis mängivad asjaarmastajad edasi ja kui ajavaimu ja sundijate sundus normeerib konflektsiooniliseks propagandajuhtkirjaks isikupärase, mina julgen üürikagi, siis tõstab see varsti oma peened katsesarved romaani essee ja kasvõi erakirjaridade vahelt. Sest surematu on igavene inimese hing ja selle lille pungad, kunstid, mis ikka uuesti löövad õitsema maailma rütmiliselt korduvaid sünnipäevadele.