Olen Tõnu Lensment ja loen katkendi Karl August Hindrey romaanist au, valged aknad. Haridus on haridus, emakeel on emakeel. Põrutas äkki Roger oma sügava häälega. Ei hakka ükski sakslane oma koolis õppima prantsuse või inglise keeles. Mitte ükski prantsuse kohtunik ei aruta asja saksa keeles. Mitte ükski ametnik Inglismaal ei räägi rahvaga itaalia keelt. Isegi üle lahe ei tule soomlasele meie vennasrahvale meeldigi omal maal asju ajada muus keeles kui emakeeles. Ja soome ja teised rahvad punnis Veldemal. Neil on seda tarkust, kust meie teda saame mujalt, kui sakstelt. Palun, ütelge mulle õige meister veel temal, kust võttis oma tarkuse, meie kõige suurem lina kontori omanik Pärnus. Kas nimetama nimesid? Saksa keelt ega vene keelt ega muid keeli ta ei mõistagi. Kust võttis oma tarkuse, meie parem õllevabrik Viljandis. Kas Rosenberg on kuskil koolis käinud? Kas õppis meie sakslastelt midagi? Suurärimees Rotermann Tallinnas? Tuli maalt ja kauples maarahvaga ning ajas oma äri suureks. Ma võiksin teile ette lugeda poolsada nime, vähemalt, kus mõisnik ei mõista, muudkui maakeelt. Aga mõistab mõisat pidada ilma saksa keeleta naaber mõistnikest aadlimeestest paremini. Aga muidugi, pojad on juba saksad ja hauguvad koos teiste samasugustega, keda must murd minu pääle, kui ma tahan kõnelda igalpool oma kodumaal, kas kuulete oma kodumaal igal pool ka Bürgermuses ja ülikoolis Raatuse keldris? Oma emakeelt kurat ja põrgu. Ta lõi rusikaga veskikivile ja käsi sai haiget, naeris. Laske mind ka kord vanduda. Kirikuõpetajat minust niikuinii ei saa. Ja kui oleks saanud, oleksime endale pidanud otsima koguduse Venemaal. Siil ometi mõisnikud, patroon mulle kohta ei anna. Ja Venemaale pean ma minema niikuinii või Poolasse Krimmi. Sest ega siin saksa keele kooli õpetaja ka kohta ei saa, et siis olgu, et salgab maha oma vanemad jäiniitsatagi enam Vanemuise katlas keedetud jumala enda keeles. Nii on need lood. Lööper vaatas vaikselt oma õllekannu, jäi märganud Veldemanni abi otsivat pilku, mis nagu tahtis ütelda, et see on ju päris mässu mees. Küll oleks ikka lugu, kui ta nii viisakuseta ja kallale kippuvalt hakkaks kõnelema ka bürger muses või pritsimeestepeol. Kuid siin olid nad jumaal eemal kaugel kõigist, kes seda oleks võinud pahaks panna ja viimaks veel temale endale vaatama hakata, viltu pilguga, et missuguses mürgli mehe ja poliitikat ajava kihutaja seltskonnas õige meister veel temal on hakanud liikuma. Ta ei olnud tal abi lõõtherist ja nagu märgata, ka teistelt midagi loota. Ta tundis enda veidi üksi olevat. Püüdis oma seisukohta päästa seedet, näitas tahtlikult Veldemanni kirjule õlle kapale ja lausus. See sinder hakkab ikka pähe ka.