Olen meeli sööke ja loen teile Valev Uibopuu loo aeg. Nad ütlesid, et ta oli väga noor. Ometi tundis ta hulk asju, nälga, jäänu külma ja sooja hirmu ning heaolu kui ta oli näljane või jänu vallas. Ta karjus, kui ta tundis ja olu täna äratas mitte ainult huulte, vaid kogu näoga. Ta tajus, et seal oli midagi kahe pimeduse vahel. Valgus päev. See oli lõputu pikk. Sellesse mahtus palju nuttu ja palju naeru. Pimeduse pikkust ei saanud mõõta, sest see oli kaetud teise pimedusega unega. Aga ta ta ei oska, et seal oli midagi, mis oli üle pimeduse ja valguse. Selle juuresolek lõpetas hirmu ja nälja andis soojuse ning heaolu, muutis olemasolu turvaliseks ja kindlaks. Ilma selleta oleksid nii hästi pimedus kui valgus olnud tühjad, mõlemad. See miski oli ema aeg, aga jah, see oli selles, et ta oli olemas. Nad ütlesid, et ta oli juba suur juba nii ja nii mitu sünnipäeva selja taga. Tõsi küll, nad ütlesid talle seda enamasti siis, kui tahtsid midagi keelata. Sellega ühenduses leiutas ta oma elu esimese vale. Ta nuttis ja kurtis olematu häda üle, kuni sai, mida soovis. See oli kasulik leiutis ning sellest oli talle hiljem abi koguda pika eluea jooksul. Pärastpoole ta märkas, et seda kasutasid niisama edukalt teisedki tema ümber. Tihti veel kõige edukamalt need, kes olid seadnud oma eesmärgiks vale vastu võitlemisel. Nüüd aga ei teadnud ta veel isegi seda, mis tähendas sünnipäev, mida talle järjest sagedamini hakati meelde tuletama. Väliselt oli see ju päev nagu teisedki. Valgus kahe pimeduse vahel. Ning pimedust ei saanud endiselt mõõta, sest see oli kaetud teise pimedusega. Ometi oli selles päevas midagi erilist. See tegi temast kogu päeva keskpunkti. Ta sai hommikul kaunilt seotud kingitus pakikesi. Laual oli magus kringel ja selle õlarustes põlesid küünlad. Nii mitu tükki, kui mitmes sünnipäev öeldi olevat. See oli nii meeldiv, et ta lõi uue vale. Ta hakkas ka ise uskuma, et päev oli tõesti midagi muud kui ainult valgus kahe pimeduse vahel. Jah, see oli isegi nii meeldiv, et ta lõi enesele ka uue tunde ootuse. Selle abil purustas ta esimest korda tolle teise pimeduse valvates kogu öö enne oma sünnipäeva. Seejuures ta avastas, et pimedus kahe valguse vahel oli samuti pikk isegi pikem kui valgus kahe pimeduse vahel. Istudes järgmisel hommikul küünaldega ehitud lauda, oli ta särapäraselt tõsine. Ta uskus need tõesti, et ta oli juba suur. Ent järgmine päev oli kummaliselt tühi. Kõigest hoolimata ei võinud ta veel hakata ootama järgmist sünnipäeva, sest see näis talle niikaugel, et võis tema meelest jääda tulematagi. Ja ikka nad ütlesid, et ta oli juba suur vist sellepärast, et ahvatleda teda kooli minema. Temaga ootas seda niikuinii, sest ta oli juba õppinud igatsema vaheldust. Ootamine polnud aga hea, sest ta nägi, et see tegi päevad ja ööd mõlemad pikaks. Ootamine purustas selle teise pimeduse, mis muidu oli lühike, kaetud peaaegu olematu. Ootamisest ei saanud aga enam lahti. Sellest tuli nüüd pikaks ajaks elu sisu, mis kiskus ootajat nähtamatu jõuga edasi pidades teda aga ka samaaegselt ja samasuguse jõuga paigal. See aga sünnitas valu. Kõige uudsuse kõrval oli kuulgi lõpuks ainult ootamine sügisest jõuludeni, jõuludest, lihavõtteni, lihavõttest kevadeni. Suvi oli ainus aeg, mil ta ei oodanud. Ja seepärast sellist mööduski nii kiiresti. Ning koolist ei pääsenud enam lahti. Ootamisega oli ta köitnud end orjusse ja tal oli tunne, et ta nüüd viimaks tõesti oli suur. Ent koolis õppis ta palju uusi asju. Ta ümber oli hulk teisi, kes enamasti tundsid ja tahtsid täpselt samuti nagu tema. Seepärast õppis ta uskuma, et temal oli alati õigus ka siis, kui see polnudki nii. Seda õigust oli vaja kaitsta ning selleks vajati kindlat usku. See oli ülimalt kasulik tarkus. Ning hiljem ta rajas sellele oma elu, nagu kõik teisedki ta ümber. Ja ikka veel, nad ütlesid, et ta oli juba suur. Nüüd, kus ta oli lõpetanud kooli oli õppinud kristlikku elutarkus kaleeri koolis tundus talle peaaegu haavamisena. Sellega koos õpista Haabumises, Alavee klust, toda kummalist, mina nukrust, mis talle lõpuks andiski tõelise täiskasvanutunde. Kuid samas oli omandanud ka tunnete enesele pidamise raske kunsti. Tal oli juba palju asju, mida teiste eest varjata. Seal oli esimene armastus, kogemus, mis tükiks ajaks purustas tema jaoks maailma. Kui too armastus selgus olevat vaid teise egoistlik soov, et sind armastataks. Ta oli selle avastanud esimesena ja tal oli õigus olla kurb, sest kellel oli vaja teada, et see tema juures oli olnud samuti. Seda kõike ei osanud näha ei ema ega isa, ei Õedega vennad. Esimest korda nägi ta täiesti selgesti, kui üks inimene õieti on. Talle tundus, et need ajad olid kaugel minevikus, kus ta puges õhtuti ema selja taha ning seal oli hea ja turvaline olla. Tal oli vahel häbi oma vanemate mõistmatuse pärast ning kui ta nägi esimesi halle juukseid ema peas, mõtles ta. Tan vana, ta ei saa mind enam kunagi mõistma. Esimest korda uskus ta, et ta ei oota enam midagi. Ning vaata, palju asju tuli kiiremini ta elus kui kunagi enne. Nad olid lakanud ütlemast, et ta on juba suur. Nüüd oli see kahtlane märk. Tõenäoliselt ta oligi täiskasvanu. Selleks oli mitmeid tunnuseid. Ta ei uskunud enam armastusse ning abiellus hariduse, seisuse ja varanduse kohaselt. Armastus tuleb õigete eelduste puhul hiljem iseenesest teadsid elutargad. Hiljem ta ise ei kinnitanud kunagi vastupidist. Ta oli õppinud küllalt palju ta endale elule just need välised raamid, mille järgi oletati sisu. Nõnda ka abielus. Ta koolid ja neis õpitud teadmised olid olnud head. Sest nendest piisas, et kindlustada endale ja oma perekonnale ei julgeolekut ja välist heaolu. Ta teadis üsna hästi, mida mõtlesid ja tundsid kõik teised. Sellepärast ei suutnud elu teda paljugi ega halvasti üllatada. Ta elu läks hästi, nagu ütlesid enda kohta need kirjade kirjutajad kes ei tahtnud paljastada oma sisemust. Ainus, mis teda nüüd üllatas, oli aeg. See libises ta eel niisama kiirelt nagu ta enese vari sellest kiirusest ta nägi, et ta neid tõesti oli lõpetanud ootamise ja selle asemele oli astunud midagi mida võiska kartuseks nimetada. Ta oli üllatunud, et elu ei lakanud õpetamast ka siis, kui seal enam palju õppimisväärset ei näinud olevat. Ning esimest korda istus ta salaja peegli ees ja otsis vananemise märke oma näos. Keegi öelnud talle veel, et ta oleks vana. Aga ta nägi enese vananemist laste sirgumises ja kasvamises. Ta vaatas neid nagu peeglit ning mõistetas endamisi, kas neilgi peaks olema nii kummaline ning kartust äratav hingeluu, nagu temal oli olnud oma nooruses. Ta silm tabas mõnegi rahutuks tegeva märgi. Ning siis asetas ta kogu oma armastuse sellesse, et istutada neisse seda elutarkust, mida elu jooksul ise oli kogunud. Kes võib öelda, et see oleks tehtud halvasti või halvas mõttes. Ta elas nüüd juba oma elu oma laste elus. Ning nende väikesed ja suured mured ähvardasid murdada südame. Eriti siis, kui nägi, et kõikide hoolitsust Te juba sama usinusega ehitati teiselt poolt kõrgeid kaitsemüüre. Kokkupõrgetel tekkinud valust nägi ta nende paksust ning asjatuid katseis näha nende üle selle aja pikkust, mis oli juba jäänud selja taha. Tema ja ta laste vahele. Päevijaga lisandus järjest kiirenevas taktis hommik õhtu, suvi Tai. Ja siis tuli aeg, kus kõik hakkasid talle kinnitama, et ta õieti on veel noor. Selles teadis ta, et on juba päris vana. Ent oli veel muidki märke. Elu tasandus selle algeliste osade märkamiseks tähelepanekuteks, mille tähtsus järjest enam kasvas ja hakkas vähehaaval tuuma olemasolu sisuks valgus kahe pimeduse vahel ning valgus enamasti pikem kui pimedus. Pimeduse pikkust ei saanud aga mõõta, sest see oli kaetud teise pimedusega unega. Viimast suutis murda ainult ootamine, mida ta neid uuesti oli õppinud tundma. Ning siis nägi ta, et pimedus kahe valguse vahel oli tõesti pikem kui valgus kahe pimeduse vahel. Ning uuesti õpitud ootamise sisu. Hommik mõni väike sündmus, sünnipäev. Ta ümber oli endiselt elu ja inimesi. Kõik need nähtusid, need nagu mingi loori tagant. Vahel võpatas ta, kus olid sõbrad ja tuttavad ja kus olid nad. Ning lapsed. Jah, tõepoolest, nad olid ju olemas tema ümber ja lähedal ent siiski kauged, peaaegu nagu olematud. Kui nad temaga rääkisid, siis oli see, nagu oleksid nad temaga kõnelnud üle tõelise nööri. Selle nööri taha liugusid ka kaduvad päevad ja ööd. Hallide sügis pilvedena, märgituina samade korduvate tunnetega. Nälg, janu, külm, väsimus. Väsimus, mis korvas tunde tollest turvalisuse allikast, mis kord oli olnud üle valguse ja pimeduse mida nüüd aga enam polnud. Ning aeg see oli selles, et ta oli olemas. Veel.