Tere, mina olen Tõnu Kilgas ja ma loen teile, Juhan Peegi ood lõõtspillile. Osvald mängib ja kenasti otse rinde alt tõmbab läbi, ütleb Anton ja paneb suitsule tule otsa. Laupäeva õhtu on vaikne ja pillihääl üle abajasoppi kostab selgesti siia. Seal on kena noor kaasik ja sinna noored pärast mitmeaastast vahet jälle kiige ning korraliku tantsupõranda teinud. Otse gaasikud tagant kerkib järsk pank ja selle nukal tehakse igal aastal jaanituld. See on üpris lihtne, paljudel kiige alustel ja palju kordi kuuldud valsi lugu, mida Osvald praegu mängib. Kõik keerud tõusud, langused on teada otse silmsi võib ütelda, millal ta lõõtsa jälle kokku surub või laiali tõmbab. Aga see kõik sobib imevaikse juulikuise laupäeva õhtuga, selle Kadarikuga sele gaasikuga ja selle abaja Zoppiga siin. Ja nähtavasti ka Antoniga, kui valsi lugudel otse rinde alt läbi tõmbab. Me istume vaikides, sest on lihtsalt hea olla. Õhtuni ilus. Pill mängib. Pole raske kujutleda, millest Anton praegu mõtleb. Silmad Kissis mere poole kõrvades vana naiivse meloodiaga külavahe valis oma noorusest muidugi. Kolmeteistaastaselt laevapoisiks. Esimene reis viis Peterburi. Kippar käskis sauna minna. Hea ütelda, mine suur linn. Keelt ei oska. Kus sa selle sauna leiad. Aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Vastu tuli valge habemega vene vanamees, viht kaenlas. Lihaga juba kirikusse või kõrtsi ei minda, selge. Vanamehel on saunatee jalge all. Poiss pööras kannalt ringi ja läks vanamehele järele. Tuli välja, et saun polnudki nii kaugel. Sõidud mitme lipu alla? London, Hamburg, Marssey. Ränk töö, nii et küüned tagurpidi sadama kõrtsidel möll tundmata viinade ränk maitse, kollased, pruunid ja mustad naised. Pootsman uued laevad küll tõrvatud, küll raudselt kõmisev tekk meremehesaabaste all. Abiellumine, lapsed, aga ka jälle meri ning raske töö. Oi sa vaesuse kurat. Sest mitte nalja pärast ei läinud mees merega rinnutsi. Oi sa vaene maa, kes saama poegi juba poisikesena, võõrastele meredele pillutasid. Sest sa ei jaksanud ju neid ise toita. Või oli see kaugete randade romantika? Ja meri võis kutsuda ja kutsuski nagu ta praegugi mehepoegi kutsub, kuid töö ja elu oli kõike muud kui seesamune. Romantika. Anton raputab endamisi oma halli pead. Kui vanadus kuulmatute sammudega ligemale hiilis ostis Anton säästurahadest siia pisikese krundi, rajas aia, ehitas maja mille kambrite kõigist akendest võis merele vaadata. Siinsamas ligilähedases on ta sündinud, siin taga sureb. Siin on algus. Siin on ka lõpp. Olgugi et vahepeal on maailmale mitmeid ringe peale tehtud. Kas oli see siis tõepoolest kõige kenam koht maailmas? Anton raputab pead. Ei, selles pole asi. On maailmas niisuguseidki kohti, mida ära vaadata ei jaksa. Aga see on siiski oma sünnikohta ja kodumaad ei saa valida ega vahetada. See antakse üks kord elus igavesti. Jäädavalt. See on sünniomaselt armas. Sest nii see peabki olema, olgugi, et ta on vaene ning sunnib rasket tööd tegema. Niisugune on selle maa käsk ja seda ei muuda miski. Teda peab armastama. Nii mõtles Anton, silmad mere ja kõrv kaasiku poole ning ma ei seganud teda, sest meil mõlemal oli väga hea nii vaikselt, et olla ja kuulata, kuidas Osvald mängib. Osvald laskis tulla polkal, siis tuli midagi moodsamat, tango siis jälle mais. Eit, tule siia, kuula. Hüüdis Anton üle ukse tuppa. Eit tuli kuules. Siis eristusid korraks mõlemate pilgud ning muie virvendas üle kummagi näo. Vist oli selles vanas valsiloos midagi niisugust, mis oli teada vaid neile kahele. Kui nüüd järele mõelda siis on lõõtspill üks kaval instrument küll. Oksa kurruline, kui paljusid noori oled sa kiigeplatsil, talgutel või külapidudel kokku viinud? Vered ja meeled nii hullusti segi ajanud? Tõsi küll, matslik on sind kiitma hakata, sest sa pole mitte üks intelligentne pill. Sind kuulates on raske magama jääda. Kuule rohmakas rõkkad, sul optimisti, lai joon. Aga sa oled kaval ning sul on terve ning positiivne elufilosoofia. Ning nii kenasti kutsuvalt rõkatse üle abaja soppi üle Kaasiku jääk Kadarbiku otsekui kasvaksid siitsamast kuskilt välja siitsamast ahtrast maast, mida inimene peab armastama. Aia asfalt, ole meheks. Tõmba nüüd veel üks hästi kärts lugu, tõmba niiet kurrud sirgelt, mängin laupäeva õhtuselt lõhnavatest kaskedest, mängi noorusest, armastusest ja ülepea kõigest.