Olen Tiina Rebane ja loen Nikolai batuurini võlumetsad vaikus, vaigus. Kui kõik oleks möödas valiks ta veel kord vaeva. Aastaaegadest valistas sügise. Nii mõtles puhv habe, kui ta läbi pilk vaikse võra varingus, laane peaaegu et kikivarvul rändas silmis salatuline valgus, just nagu süte hõõg. Nagu süsi, söövista pilk silmast aina sügavamale, kuni kõrvetas hinge. See pani puhv habeme karjatama. Otsekohe oli tohtranitsusta seljas kuulda rübelemist ja uneRambe hääl küsis. Kas said haiget. Väga ütles puh, habe. Kas puhun peale? Pärast vastas puhmabe. Siis, kui valu läheb üle. Ma palun, et ei läheks, ütles puhv habe, aga ta hääl oli sõnade kauge. Ta hääl oli enese ligi ja sellesse toht ranitsa sisu solvus. Veidi aega oli vaikus, siis kostis kiljatus. Vaatamissu peas on, mis asi, peatus, puh, habe, jalg õhku, tugemas u väärkastis Killerdavad naeru, otsekui külvaks keegi klaashelmeid. Udu oli tõepoolest tüved Ühemikes varingu lehtedes. Värvilaik läheb udu, põlismetsa sügishingus. Kõrged kerged tuulitsevad leht, männid varistasid okkaid, värvilisi nõelu, millele ämmeldas ajas silma värvilist niiti. Terasulm härmatis välistas vaikuse jalgu. Puhthabe arvas kuulvat, tasast tihkumist, talitsetud nuttu, itku ilu kohal. Võlumetsad võisid olla vaid valumetsad. Oli see saatus või südame sund. Ent puh, habe peatus korraga, kõrgeid lehi sees. Mees suri sõnadeta. Häime leiu ette. Kõrge Corelise puuhiiu silmast setis see ime mitusada aastat veeres vaigu pisar vaigu pisara peale kihtis kõvaks laatus, vaigulavaks vihm, tuuled ja metsloomaküljed lihvissid vaigu kompu. Andsid talle kummalise kuju. Lummalises tujus lähenes puh, habe kuldsele, nõrg vaigutornile nimetu imele, mis kasvas lihtsa Corelise põlispuu küljes. Paigu torn paistis vastupäeva läbi nagu noor, mesi oli seest soe, kollane nagu õlilambi, tuli vaigutorni kuldses sügavuses silmas puht habet tundmatu kujuga liikumatult Mardikat. Just nagu kulda ja vaikus, müüritud nõrgeldajat. Veel silmas puhmabe, et koldsesse vaigutorni jooksis sügavuti mõra, mis laienes lõhex õlg ees, surus metsa meelas end sellest sisse. Sees oli väga vaikne just nagu võis olla vaikus, vaigus, ent täiesti lõhnatu. Suures meelekaos pani puhthabe toht ranitsa maha ja otsekohe see küsis. Kus me arene. Ime sees, vastas puhl habe ja küsis. Miks sai imesta. Ime sees ei imestada. Sai ta üleoleva vastuse. Narva lusti ja seadis end tohtranitsale istuma ja hakkas kollases peegel seinas soengut sättima. Ja enne kuldses seinapeeglis en vaadanud, muutusid ta leherohelised juuksed sedamaid vaigu kollaseks. Lähme edasi, tiris võra Rillukas metsa, uitajad käest ära, kuldsete peegelseinte eest kollast habet ei, jätkumull-mull läkski. Kuldsest keerdtrepist, tõusin ta torni, et kohata Murrni mutukat. Kõrges kuldses saalis, kus laed, seinad ja põrandad olid kõik pinna tasa. Et polnud just teada, kus nad parajasti seisid lael põrandal või seinal. Troonis muheleb mutukas. Ta liigutas vurre üht sinimiilavad tiiba ja küsis. Kohude tulite. Ime sisse. Ütles puhmabe õhinal. Ime sisse, pole inimesel asja. Pomises pime must põrnikas ja küsis. Kuhu sina tulid. Seenele. Kilkas puu peierlustjalt. Aeglaselt ja ähvardavalt hakkas mutukas põbisena oma raudsiniste kate tiibadega Nõgistama kuid kukkus hoopis naeru nagistama. Sellest sai nalja kõigile. Kõik kolm hoidsid 11 kõvasti kinni, lõid õlale ja kukutasid naerda. Kuni vaigu turm lõi võnkuma ja vajus lõhe kohalt lõhki. Puhmade Puubeier põlvitasid mutuka kohal, kes täna just sel hetkel sai 500 aastaseks. Ladvalaps oli lohutu. Kahju ime katki läks. Sauleksita viinud inimestele.