Minu nimi on Tanel Saar ja ma loen teile, Albert kivikese lühiloo korjus. Kell oli viis, kui kaks maakuulajat välja saadeti. Hommik oli puude ladvus, katuseli aiad, rõivastes kastene ja märg, päike madalas ja punane kui suurtükituli rauasuus. Maakuulajad olid ratsa ja ajasid galopis eeloleval küla poole. Metsa vahele jõudes jätsid nad aga hobused sammu. Võtsid karabinid seljast, lasksid püssilukud kaitsjale ja võtsid tuli riistad laskevalmis kaenlasse. Mets kahel pool teed kuulas hobuse, kapio laulis linnu nakal. Virgumine õitses, paluka varrel. Magus lõhn, hulkus sõdurite sõõrmeisse. Läbi rohelise lehe paistis päike säras karabiini raual ja päitsiate paljail. Hobustatud suur samm ja äsja virgunud hommik rammestasid liikmeid, esimene ratsanik, kes lausus. Kui istuks siia metsa alla tunniks pooleks õue yks lisas teine. Nad peatusid, hobused hüppasid sadulast, viisid loomad metsa, sidusid need päitseid pidi puude külge. Siis ringutasid, haigutasid nad magusalt hommikuõhku hakkasid mätastelt mesilaste pesi otsima, murdsid rohelisi oksi, sõidi jänesekapsaid ja esimene neist vandus. Kuradi kena jah. Lisas teine. Nad sammusid hobustest kaugemale ja tulid siis uuesti välja maanteele, tükk maad eespool sellest kohast, kus nad hobuste seljast maha olid tulnud. Üle kraavi hüpates langes nende pilk korjusele, mis oli kummulikeset maanteed. Laiba kummuli olek äratas neis imestust ja sundis neid enda juurde peatuma. Lontrus ei oska kukudki, lõhub veel enne surma oma nina. Kirus neist üks naerdes ja pöörassaapaninaabil korjuse selili. See oli kange kui puuhalg ja käendus kergesti. Ta pea oli lõhki kuklast tulnud kuulist sassis juuksed, täisvere liimiosa välja löödud ajusid vedeles maanteetolmus. Need olid juba kuivanud ja kleebitud oma üdiga hobuse kabjahaakide jälgedesse. Teine neist võitis õlalt püssi, hakkas täägi abil ajusid pealuust välja urgitsema. Need jäid kergesti täägi otsa ja tulid pealuust, kui kork pudelisuust. Soriale lõi äkki pähe imelik tunne nõnda kooli ajudes sorides. Tal endal olid ju peas samasugused ajud ja pea võisid need niisamuti vedeleda kusagil maanteel künnil või traavis vaenlasel rõõmuks, kes hobukapjade või suurtükirattaga neist ükskõik sealt üle oleks ajanud. Veri oli olnud vankri ratastel hobuste kapiiadel, tääkidel, riikidel, püssipäradel ja nende eneste kätel. Nad olid neid surmanud igal viisil kaugelt ja lähedalt olid neid lihtsalt täägi otsa löönud, püssipäradega neile pähe virutanud, plangu äärde seadnud ja maha lasknud Nende eneste vöörihmadega neid puude otsa poonud, poolsurnutena sealt uuesti alla lasknud ja mitu korda seda sõduri lõbu oma vaenlase kallal korranud. Kuni sellel viimane hinge natuke oli väljas. Seda meenutades ärkas neil näriv piin, mis vahtis neile vastu heledast päikesepaistest. Pures neid nagu nüride kihvadega, et oleks tahtnud karjuda, kui elajas röökida, kui elusalt lõhkigistav. Kui nad oma kurvad silmad jälle korjuse peale lõid, lausus esimene neist nukralt. Tal on ju isa ja ema lisast teine. See puudutas neid nii lähedalt, et nad mõlemad tundsid iseenese olevat seal maas, nende ees selle korjuse asemel pea lõhki ajud hobuse kapjadest tallatud. Nõnda nad seisid seal kurbade au vahtidena inimese korjuse juures kellel oli tapnud võib-olla kuul nende endi püssidest, mis oli lastud vaenlaste peale tormava aheliku. Seistes märkas teine neist surnu lahti jäänud silmi. Need olid valged ja läiget otsekui oleksid nad imbunud täis hangunud rasva. Ta laskus põlvili, vajutas need hoolikalt kinni. Ta silmist kukkus soe tilk tapetu pärisele jääkülmale näole. Nii nad seisid seal lõuga püssipärale toetades ega pannud tähele vaenlase luurajate salkamis metsast. Maanteel oli ilmunud vaenlased nähes teel kaht seisjat, peitsid end kraavi, arvates, et neid on nähtud. Ent nähes seisjaid üha liikumatuna, tõstsid nad pead kraavist ja hakkasid neid hiilima. Need seisid endiselt. Luurajad hakkasid kõhuli nende poole roomama, laskmata neid silmist. Kui seised neid nüüdki veel tähele ei näinud, panevat liginesid nad kraavi mööda paraja laskmise maani, lõid püssid palge ja viis, kuus raksatavat auku, sihtis seisjate pihta. Need langesid surnutena oma püssidelt kummuli, maanteetolmu korjuse kõrvale.