Tere, mina olen Janek Sarapson ja loendile Uno, leia see loo tipp ja täpp on kosmonaudid. Tipp ja täpp on mänginud igasuguseid mänge, kuid tänast kosmonaudi mängu mängisid nad küll esimest korda. Võib-olla sellepärast nad olidki nii hasardis, et polnud aega isegi tuppa sööma minna. Küll oleks vahva, kui meie rakett kohe päriselt lendu tõuseks. Rääkistip, kui ta endale liivakasti ääres värvilisest kilekotist meisterdatud kosmoseülikonda selga tõmbas. Täpp sattus hoogu. Oleks see nii, et vajutad punasele nupule, mootorid käivituksid rohelisele start kollasele ja pidurid hakkaksid tööle. Ja maanduksime kuule. Rõõmustas tipp. Või koguni veenusele. Hüüatas täpp tipp, tahtis hea meelepärast keksima hakata, kuid suur kosmoseülikond segas ja ta prantsatas täies pikkuses liivakasti. Selili. Täpp hakkas naerma. Sina juba maandusidki, kuule. Ka tipphakkas heledalt kilkama, sikutades oma käsi jalgu nagu mõni selili kukkunud põrnikas. Kui mõlemal olid skafandrid korralikult seljas, hakkasid nukud endale kosmosekiivreid pähe panema. Need olid valmistatud lõhkisest kummipallist, nii et senisest palli poolest sai tore kiiver täpile ja punasest palli poolest tipile. Oi kui naljakas sa nüüd oled, turtsatas tipp. Sama naljakas kui sina, naeris tapp. Isu täis naernud, otsustasid kosmonaudid mängul jätkata raketi sees. Ettevaatlikult avas täpp ukse ja piilus sisse. Just nagu päris, lausus ta erutatult. Tipp noogutas nõusolevalt ning põksuva südamega järgnes täpile. Kosmoseraketis oli põnev olla. Ruumi oli küll vähe, aga nuppe ja aparaate oli seal nii palju, et mängime nädal aega ühtejutti. Aga mis toimus samal ajal väljas? Sellest polnud nukulastel aimugi. Nad muudkui mängisid, mängisid, kuni järsku tundsid, et nende rakett hakkas kuidagi imelikult rappuma. Mida see tähendab? Ehmustip küünitades tillukesest aknast välja vaatama. Täpi hääl oli korraga väga tähtsaks muutunud. See tähendab seda, et meie rakett alustas sõitu Veenuse suunas. Tõepoolest, ümmargusest aknast pea kohal ei paistnud enam nukumaja punane katus, vaid helevalged pilved, mis pealegi veel väga kiiresti liikusid. Äkki tegi kosmoseraketti järsul nõksaku, paisates väikesed kosmonaudid selili. Appi. Appi. Mis see on? Kostis stipi, väriseb hääleke. See on kaaluta olek, oli täpp endiselt asjalik, kuigi ka tema süda põksub lausa kuuldavalt. Tükk aega ei vahetanud kosmonaudid ühtki sõna. Nad kükitasid seljad vastakuti, mõeldes oma mõtteid. Tapp arutles endamisi, et kuhu nad küll praegu lendavad, kas kuule, Veenusele või koguni mõnele tundmatule planeedile. Tipi mõtlen, nii kaugele ei küündinud, sest temal oli vahepeal kõht tühjaks läinud ning kõige parema meelega oleks ta praegu istunud oma kodus tippi tüüpilise laudlinaga kaetud söögilaua taga. Kosmoserakett jätkas jätkas teekonda ning ümmargusest aknast illuminaatorist ei paistnud enam midagi muud kui päikseloojangust punetav taevalaotus. Äkki ilmusid illuminaatori ette mingisugused rohelised oksad, mis nii kangesti maal kasvavaid kuuski meelde tuletasid. Memaandume kuhugi, hüüatas tapp nii valjult, et kindlasti oli see ka väljaspoole raketti selgesti kuulda. Nüüd raputas kosmoseraketi väikseid kosmonaute nii tugevasti, nagu ta veel enne polnud raputanud ning jäi siis seisma. Tipp ja täpp oli nii erutatud, et tükk aega ei osanud nad enam suudki lahti teha. Sama erutatud oli aga ka hunt kriimsilm, kes paari pika hüppega raketi juures tihedasse lepavõssa kadus. Oh oh, oh, oh ma igavene tobu. Oh, oh ma igavene jõehobu. Hakkas ta seal ennast kiruma, polnud tal aimugi olnud, et selles raketis ka kosmonaudid sees olid. Kui tipp ja täpp olid kosmoseraketist väljunud, pöördus tipp sosinal täpi poole. Ütle, kus me olene. Täpp laskis uudishimulikult pilgul ringi käia. Koht on täiesti võõras. Ma arvan, me oleme mõnel tundmatul planeedil. Tundmatul planeedil, kordas Tip sikutades täpi varrukast. Aga kuidas me siit koju tagasi saame? Täpp mõtles hetke, siis ütles. Täpselt nii, nagu me siia saime. Tip ilme läks pisut rõõmsamaks. Lähme kohe, mul on kõht kangesti tühi. Sama mure vaevas ka täppi, sellepärast jäi ta otsekohe nõusse. Sööme kodus kõhud täis ja lendame siis jälle mõnele planeedile. Ja, ja võtame tingimata süüa kaasa rõhutastip, muidu läheb meil seal jälle kõht tühjaks. Nende sõnadega ronisid nad teineteise järel kosmoseraketti, kus ta hakkas kohe seda õiget nuppu otsima millele vajutades oli raketi ennis nii sujuvalt õhku tõusnud. Samal ajal oli kriimsilma tuju sandimaks sandina. Ta ei teadnud, mida ette võtta, kas lasta lihtsalt jalga, jätta sinnapaika või minna siiski väikestele kosmonautide appi. Kuidas sa lähed, kui oled ise süüdlane kogu loos. Niiviisi arutlenud, otsustas ta lõpuks. Koju tagasi tassida siis ei saa keegi ütelda, et hunt on jälle ühe pahandusega hakkama saanud. Täpselt sel hetkel, kui täpp vajutas sõrmeotsa rohelisele nupule, kahmas kriimsilm oma raske kandami uuesti käppade vahele ja vantsis ähkedes Puhkides tuldud teed tagasi. Kui tipp ja täpp kosmoseraketist välja astusid, oli nende rõõm piiritu. Sest mis saab olla veel toredam, kui maanduda Kenda meisterdatud kosmoseraketiga täpselt ettenähtud paigas.