Minu nimi on Margo Teder ja loen Jaan Rannapi loo, kuidas me soodustasime gripiviiruse levikut. Agu Sihvka seletuskiri kooliarstile. Et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, pean ma alustama sellest, kui meie rühma koondusele tuli seltsimees vanempioneerijuht ja ütles. Varsti tuleb meie kooli ajalehe korrespondent, kes tahab kirjutada tööst oktoobri lastega. Rühma nõukogu esimehel Silvi Kullerkupu lakkasid käed värisema. Vanempioneerijuht tundis kullerkupu murele kaasa. Ta ütles. Elu on niisugune õnnetused, ei käi mööda kive ega kände, aga kunagi ei maksa meelt heita, kui kontrollib või ajalehe esindajad. Tulemas võib ka lühikese ajaga imet teha ning patsutanud kullerkupu julgustavalt õlale soovitas vanempioneerijuht panna ajutiselt kogu rühma oktoobri lastega tegelema. Ka meiegi likesega saime ülesande, mis seisnes oktoobrilaste uisutama õpetamises. Et uisutamise õpetamiseks on vaja libedat jääd, läksime kohe vaatama, kuidas on olukord saunatiigil. Olukord oli täiesti normaalne, mis lähtub sellest, et kui Kiilikke läks hooga liugu laskma, kukkustab rõmdi pikali. Mina sõbra õnnetuse üle ei naernud, ma ütlesin. Nagu paistab, ei saa libisemise üle kurta. Uisutamise seisukohalt on see väga hea, kuid Kiilikked riikis istumiskohta ega olnud nii kindel. Ja küll, aga paha ka see, kes alles õpib, võib nii libedal jääl end sandiks kukkuda. Siis me hakkasime arutama, et kuidas oktoobrilapsi vigastuste eest hoida. Mina ütlesin, võib-olla tasuks nad ära paljastada ühes vanas ajakirjas nimega laste rõõm, nägime kord pilti, kus poisil, kes õppis uisutamist, oli üks padi kõhule, teine tagakehale seotud. Kiilikke tegi kahtleva näo ja ütles. Ei tea, kust me igaühe jaoks padja võtame. Pealegi võib padjaga kukkudes samuti haiget saada. Me peame midagi niisugust välja mõtlema, et nad kukkumiseta uisutamise selgeks saaksid. Et asi andnud, oodata hakkasime samal õhtul väljamõtlemisega peale, nagu matemaatikaõpetaja kinnitab, ütles Kiilikke. Paberilehte võttes aitab väike joonis igasuguste lahenduste leidmisele kaasa. Seesin, oled sina see siin, olen mina, aga joon, millega meid ühendan, tähendab, et meil on ühine ülesanne. Mulle Kilikese joonise ei meeldinud, ma ütlesin. Minul igatahes nii suuri kõrvu ei ole. Kena küll, Mullede suured kõrvad aga endale harilikud ja kus on oktoobrilapsed, kes on selles asjas kõige tähtsamad. Kiilikke võttis kriitika omaks ja ütles. Hea küll, ma parandan su kõrvad ära, aga mis oktoobri lastesse puutub, siis Teeennad kiiremas korras meie vahele. Et pärast parandamist paistsid minu kõrvad isegi ilusamad kui Kiilikese omad, ei olnud ma enam pahane maa, ütlesin. Asume siis joonist analüüsima, nagu tehakse matemaatika tunnis. Ütle mulle, miks sellel joonisel on ainult üks sirge, kui sirgeid oleks kaks, võiksid oktoobrilapsed ka teise käega kinni hoida. Kuigi iilikke teise sirge Kaavel tõmmas omandas joonis uue näo. Ja Kiilik ütles, kas näe, ongi leitud, mis tarvis oli. Parim õppevahend liuväljal on lakaredel. Tervis on kõige kallim vara, ütleb vanasõna ja kui me seda silmas pidades ise hoidsime redeli otstest, aga oktoobrilapsed paigutasime ühekaupa redeli pulkade vahele. Ei kukkunud neist üksikult keegi vaid ainult koos minu Kiilikese ja kaaslastega. Kui oktoobrilapsed juba natukene oskasid jalgadel seista, jooksis Kiilikke pioneeri, dub Paia tõi kapi pealt hundimaski, misjärel mängisime, et saunatiigil sõidab hundibuss, mis käis Kiilikese ulgumise saatel. Oktoobrilastele meeldis hundibuss väga ja ulgumine veel rohkem. Ja kui nad järgmisel päeval tiigile tulid, oli igaühel juba isiklik mask. Täpsemalt jänese oma, sest muid kooperatiivi kaupluses ei müüdud. Varsti ei läinud hundi bussi enam vaja, kuna oktoobrilapsed suutsid ise jalgadel püsida. Ja kui rühmanõukogu esimees Kullerkupp tuli sauna tiigi äärde minu ja Kiilikese tööd kontrollima sõitsid kõik, kes parajasti pikali ei olnud siia ning sinna. Kullerkupp jäi oktoobrilaste uisutamisoskusega rahule ja ütles. Hästi sihvka. Hästi Kiilikke. Kuid teie töö ei ole veel lõppenud. Kuna ajalehe korrespondendi tulek viibib, peate tegevust saunatiigil jätkama. Et teil maskid juba on, võiksime järgmisena mõne etenduse uiskudel selgeks õppida? Ei karda raskusi, pioneer lauldakse laulus ning öeldakse kõnedes. Ning kui rühmanõukogu esimees Kullerkupp ära läks, asusime mõtlema, mida etendada. Kiilikke ütles, nagu möödunud nädalal raadios räägiti, ei ole meie vabariigis lugu näitekirjandusega suurem asi. Seepärast pole mõtet raamatukogus aega raisata, vaid tuleb oma loomingut teha. Ja Kiilikke lubas järgmiseks päevaks näidendi kirjutada, KUS esimeses vaatuses kitseema läheb tööle, jättes koju seitse väikest poega. Aga teises vaatuses hunt sööb nad ära, välja arvatud ühe, kes poeb riidekappi. Mina ütlesin, see ei ole sul kellegi omalooming, kitse emast ja tema tallede ära söömisest loeti mulle juba siis, kui ma viieaastane olin. Akatiilika ajasid oma, sinule loeti jutt, aga mina kirjutan, näidendi Need on kaks ise asja mida näitab seegi, et minu mitte ära söödav kitsetall ei poemite kella, vaid riidekapi. Nüüd sai mina päris pahaseks, ma ütlesin küll, sina, Kiilikke võid ikka vahel rumalat juttu ajada. Kitsetall ja riidekapp. Aga kuidas seda lavastada, kes selle riidekapi tiigijääle tirib. Ja mis puutub kitse talledesse siis oktoobrilastel on jänesemaskid, sinul hundimask, minul rebasemask, meil tuleb niisugune näidend lavastada, mida võimalused lubavad? Siis me hakkasimegi arutama, mida meie võimalused lubavad. Ja muidugi tulime otsusele, et ainult vabaõhunäidendit, mis ei nõua tubasidega kappe ning kus pole muid tegelasi kui hunt, rebane ja jänesed. Maa, ütlesin, kas sa mäletad seda lugemistüki, mille jutustamise eest viiendas klassis kinni jäid? Mina hakkan rebaseks, kes Talumehe kalad varastab, sina hakkad hundiks, kes kalu tahab ja Rebase soovitusel saba nende püüdmiseks jääauku pistab. Aga oktoobrilapsed hakkavad jänesteks, kes siis, kui hundil saba kinni külmub, tantsivad ta ümber uisupassi, näidates seega kõigile, mida nad on õppinud oma vanemate, sõprade, Yasse, vide sihvka ja Kiilikese abiga. Hea lavastus sünnib suurte valudega, kirjutatakse ajalehes ja täitsa tõsi, sest kellele ei külmetanud sõrmed, külmetasid varbad ning mulle lendas augu raiumisel koguni jäägil silma kipitades seal seni kuni ära sulas. Aga kui me olime juba mitu proovi teinud, tekkis mul äkki tunne, et midagi jääb siiski puudu. Ja võib juhtuda nii nagu vahel teatrites, et etendus on, aga kunsti ei ole. Ja muidugi hakkasin ma mõtlema, et missis puudu jääb. Ja kuna ma mõtlesin nii ja naa, meenus mulle, kuidas eesti keele õpetaja ükskord jutustas suurtest näitekirjanikest, kellel mängib kaasa iga asi, mis laval on. Ja kui meie ei saanud aru, tõi niisuguse näite, et kui püsse ripub esimeses vaatuses seinal, siis heas etenduses peata enne lõppu paugutama. Ja ma ütlesin, kuule, Kiilikke. Me oleme draamakunsti reegleid rikkunud. Kui laval on jääauk, peab etenduse käigus sinna ometi keegi sisse sulpsatama. Ja siis tuli korrespondent ajalehest. Algul läks etendus plaani kohaselt, saunatiigil oli ära visatud näärikuuskedest mets ja hobukakk, kes teeb hästi igasuguseid hääli järele. Dirnus kuuskede taga, et talumees sõidab ja mina kui rebane uisutasin vaatama ja tulin siis tagasi kalaga, milleks olid külmsuitsu notateemia. Aga kui siis hunt Kiilikke tuli küsimusega, kust ma kala sain ja mina ütlesin, et jääaugust ja hunt Kiilikke läks ka püüdma. Juhtus nii, et Kiilikese vase muisk jäi parema taha kinni ja vastupidi, meiega kavatsusele ei saanud ta üldse sabapüüki proovida, vaid Plartsatas kohe täies koosseisus vette. Tõtt tõtt, ainult tõtt, ütles üks kuulus mees, kelle nime ma ei mäleta, ning pioneeri ausõna, et meie keegi ei osanud ajalehe korrespondendi poolt arvatagi üles kargamist ning Kiilikesele appi jooksmist sest Kiilikesel ei olnud häda midagi, kura jalad ulatusid põhja ja vastavalt draamakunsti reeglitele oleks ta mõni minut hiljem nagunii vette hüpanud, olles selleks otstarbeks hundikostüümi alla aegsasti varunud villase pesu hobukaku venna kummiülikonna. Kui me milleski süüdi oleme, siis ainult selles, et jääauk sai liiga suur raiutud, võimaldades appi rutanud seltsimees korrespondendil päästetööde käigus samuti vette kukkuda. Päris teatrites bussitatakse Jackiftitatakse peategelasi ilmast ilma ning mis sellest välja tuleks, kui kõik hakkaksid neile saalist appi jooksma. Kui ajalehe korrespondent oleks seda silmas pidanud, poleks taga märjaks saanud. Mis nüüd tõi kaasa gripi haigestumise. Kui püsson etendusel peata paukuma, ütles eesti keele õpetaja, millest meie järeldasime, et kui on jääauk, siis sinna peabki kukkuma. Kahte kukkumist kunst ei nõua ja meil polnud seda mõtteski. Rühma nõukogu esimees Kullerkupp ütles, et tehke etendus.