Mina olen Maarja Jakobson ja ma loen katkendi August Gailiti romaanist Ekke Moor. Eke poisike sind vihkab kogu rannik. Pole mees, kes ei sajataksin ning emad hirmutavad lapsi, sinu nimega. On nõnda, et isegi koerad jooksevad põrnintsede seke moori järele ega jäta temale haukumist. Nad tõstavad oma koonud ja viha süttib nende silmis. Ja siis mõtlesin, mina ei ole võimalik, et kogu rannikul ei leidu ainustki inimest, kes sind pisutki armastaks. Isegi memm varitseb sind puu all ja nutan ta õndsamad hetked, kui saab sulle roobikuga pähe valada. Mul hakkas sinust kahju. Tahtsin saada tolleks ainsaks, kes vaid kordki sind kallistaks puhtast südamest ja siiralt. Kes vihatud Logardile viskaks käed ümber kaela, olles ise süütu ning ütleks Eke poisike, sellist inimest polegi maailmas, keda kõik vihkavad. Mõni rumal leidub ikkagi, anna andeks, see rumal on Enekenüüve. Sinna ei saa midagi parata. Ma kartsin sind väga. Tol ööl, kui tulid kõlvatute mõtetega ma akna alla. Suli olid ometi kõlvatuid, mõtteid, eks ole. Vihkasin kibedasti ja nutsin. Kuidas tohib üks logard tulla tütarlapse akna alla ja sosistada sisse rumalusi sellal kui ta on oma puhtamat mõtetega enesega üksi ja häbeneb. Ta ei tea ise, mida just häbeneb. Aga siis ma mõtlesin, kuhu mujale pidi minema, vaene Eke poisike, kas jälle nonde kõlvatute tüdrukute juurde, kes teda järgmisel päeval naeravad ja pilkavad. Kas tema ihka hellust, mõnd kübekübetki? Kas roojan ei saa puhtaks vaid puhta vee juures? Juba tol ööl tundsin, ma pole midagi paremat. Eneke hüve on armunud sinna parata. Küll, tegin südame kõvaks, salgasin. Too ongi siis sinu armastus ennekenüüve kes kukub seal puuladvas. Ütlen praegu enesele ja tahan häbi pärast nutta. Aga mu nutust ei tule midagi välja, sest kuidas sa nutad, kui süda naerab sees ja ise ei tahakski muudkui hõisata ja ütelda sellele hullule, et kuku, Eke poisike kukub kõvemini. Küllap ma tean, milline linnukene seal kõrgel oksal häälitseb. Kukku mullogardist, kallim, sa oled siiski võitnud, kuigi kiigub puu ladvas. Kui kaua võib süda püsida kõvana, kui ta on kootud vaid hellusest? Hingelandi laadal, kui seisin kaubaleti juures ja ihkasin omale midagi ilusat, kas või pisemat pisemast, olin omadest unustatud. Ja sealt sa tulidki monopol, logard, küüberdi, kaaberdi sammusid läbi rahvamurru oleksid metsas vastu tulnud. Ma oleksin arvanud, et oled öökull. Ja ma teesklesin, et nagu ma ei näegi sind. Katsusin seista nii hiirvaikselt silma laudki ei liikunud. Hingasin vaid kopsuveerandiga. Sa peatusid mu kõrval. Tundsin oma õlal Sukuuma hingamist. Tol hetkel taipasin, et pole tarvis enam teeselda ega salata. Olen armunud jäävalt ja päästmatult. Ning oli lausa ime, et Moskva hingamisest sinna kokku ei varisenud. Sa olid uhke ja praalil, su peos oli raha, saab, hüppasid kauba letile ja küsisid, mida võid osta mulle. Ma teadsin küll, et ostad mulle emalt näpatud rahaga, kuid see ei tähendanud imelikult midagi. Ma koguni rõõmustasin, et oled nii julge ja tapad või inimese taga oma tütarlapsele rõõmu teha. Kuidas võisin ma selle üle pahandada? Ma valisin paberist inglikese sellise väikese ja tühise, mis maksis vaid kaks senti, kuid hinnas ei olnud küsimus. Tundsin, et nüüd on sõlmitud sinuga leping terveks eluks. Juhtugu mis tahes. Sa olid mu otsekui jänesele ostnud ja mina pidin ainult alistuma. Muud võimalust polnud. Nüüd on asi sedamoodi, ütlesin siis enesele. Tehku Ekke Moor minuga mis tahes, olen oma eluks ja kannatusteks küps, pole enam salgamistega enesepetmist. Toogu need Eke poisike kaasavaraks õnne või üha ja üha kannatust. Kuule, talles, käärimas, toores ja hapu. Siin pole veel võimalik köitekoja ja ranna manu, sest sa oled nagu hulkuv koer. Nuusutad siin ja tuhninud seal ega kodune kusagil. Oled nagu rajuilm, torm ja päike ja lumi ja vihm. Kõik segamini ühel ja samal hetkel. Ja mitte selleks ei hakanud ma sind armastama, et sinult midagi saada. Vaided sulle anda ja anda kuni sinust nurgerisest teravast kivikillust. On hõõrutud hõlvuline tarbeese mu kotta ja mu kõrvale. Vaadake vaadake kõik. Seal hobukastanil ladvas kiigub mu mees ja mu armsam seal seal vaata pisut vasemale, seal, kus on nood suured õied. Seal kiigub ja kukub käo-na Logarteke. Kelle naiseks. Ma sain just äsja