Minu nimi on Leida Rammo ja ma loen teile leelo tungla jutukese telefon. Üks, mis kindel, nüüd oli siis annal telefon sees. Juba kolm nädalat oli anna telefoni saamise tähe all elanud sammalt. Päeval, kui telefonivõrgu teade kohale jõudis, käis Anna nööbi poes ära ja ei koju. Heledas puust lilleriiuli, mis seal juba ammu telefoni jaoks valmis oli vaadatud. Niisama polnud seda ju mõtet osta, jääteni jalgu vedelema ja korjab tolmu. Tõotatud kelletoni. Päeva eelõhtul tuli Elmeris lendelektil puurigana juurde ja kinnitas uue riiuli esiku seinale. Täpselt välja arvestatud kohale. Ka telefoniraamatul ei anna olemas kõmidesse kõige uuem, kuid sees jälle ilusas hallis kalingurist. Parajalt paks köide. Anna ostis selle pruugitud raamatute osakonnast, sealt, kus seisab loosung hea raamat odava hinnaga. Ega anna tüde odavuse pärast sealt ostnud. Tema elas ikka vana hea inglise reegli järgi. Ma pole nii rikas, et odavat asja osta. Mujalt lihtsalt telefoniraamatut müügil ei näinud. Arvatavasti olid põlised telefoniomanikud need raamatud lettidelt ära haaranud. Kõik sõbrannad elasid vanades majades kilde Kadriorus, Meeta nõmmel, Veera suisa kesklinnas Karja tänavas. Neil köigil olid telefonid ammuilma korterites sees. Aga mis sest kasu. Anna elasime mustamäel ja seal olid putka telefonid ikka enamasti rikkis ja kui mõni neist töötaski ei saanud ikka putka suud puhtaks rääkida. Nagu oled viis minutit rääkinud, teise inimese tervise kohta küsinud ja ende rõõma üle kurtnud. Nii koputab mõni kahekopikalise vastu klaasust ja ajab su jutul lõnga sassi. Seepärast otsustas Anna iga hinna eest oma koju telefoni muretseda sisimes kahtlustust ega pensionäril see kõnetraadi saamine nii lihtne olegi. Võidakse öelda, et mis asju sel vanainimesel ikka telefoni teel vaja ajada. Kuid viimasel ajal olid annad hakanud surmamõtteid piirama. Ta seisis pärastlõunati pikka aega õhtule sabas ja uuris õhtul muusi vett juues surmakuulutuste aasta arve. Õnnetu juhuse läbi hukkunud meeste ja laste nimesid lugedes vangutas ta pead ja tundis kaasa. Ent kui oli kadunud mõni sajandi esimesel kümnendil sündinu, siis arvutas ikka mitu aastat kadunuke, temal sarnast noorem või vanem oli. Viimasel ajal oli hakanud kangesti palju nooremaid surema. Ta üksik naisterahvas, teinekord läheb nädal mööda, kui keegi teda annad, vaatama tuled. Vanem vend Robert, ütled küllaltki lese põldu, harib see taevariigi, pärib, aga ise ei käi, paar korda aastas toob maalt kartuleid või klase mahla, võtad pitsi viina ja kaob, nagu oleks tulnud tuld tooma. Õde ja käib iga nädal, aga mis sest kasu, kui tema, anna ühel päeval pikali jääiga teist nägugi. Sellist asja küll juhtunud, et vanainimese hing väljas aimu pole sellest kellelgi. Tema Anna oli küll kõbus ja andis võhma poolest noortelegi silmad ette. Aga eks need tugevad inimesed lähegi jala pealt enile ante varem midagi teada. Seepärast kujutas Anna oma minekut ette ilusana. Ta seisab telefonitoru käes ja valib mõne noore sugulase numbri. Ütled tädi Anna siin ja vajub kokku, puhas tikanditega pesu seljas. Ning pärast vaikset mütsi ei kuule noor sugulane telefonist enam midagi. Muidugi sõidavad kõik siis anne juurde kokku. Uks murtakse maha. Eks nad siis ei tea, mis edasi teevad, peaasi on see, et ema Anna on oma kohustuse täitnud. Ah, kuidas sellest telefonipanijatele rääkida? Ei, see ei tule kõne allagi. Kuid asi osutus lihtsamaks, kui ta oli oletanud suvel, kui ta oma vanas töökohas kahte kuut selgus, et üks alalisi kliente oli mingi suure side asjamehe naine. Naise nimi oli ahven ja ta juuksed olid nii karmid. Ükski juuksur ei tahtnud Talle keemilisi lokke teha. Ikka läks nii, et juuksed kas põlesid läbi või ei jäänud loksisse. Tuli hädalise näoga anna jutule, et kas kuidagi ikka ei saaks. Päris kena naine oli, ainult kõrvalestad olid suured ja õhukesed. Valgus paistis teistest läbi. Anna tegi, mis oskas, oli alati teinud. 35 aastaga oli ta käte all tuhandeid päid läbi käinud, igaühele isemoodi karvad küljes ja iga naine tahtis ta peakarvad kenasti hoidma, jääksid. Tegigi naisele poisi pea pani londestraali peale ja käis küll. Pärast kui kõrbenud juuksed olid välja kasvanud, tegid talle koll kilo giid. Nüüd oli siis ahven juba viiendat aastat, tema klient ei rääkinud enam oma juustest haigi sama maast ja ilmast. Annakurtis jutusesed, näe lokkineid naisi, nii et jalad paistes, aga telefoni sisse saaks, seda ei ole. Siis lubas ahven seda asja vaadata ja näe, sõna pidas. Jumal tänatud. Ei teagi seda poisikest praegu Untuleerib noored ei taha enam poldiloki teha. Käib vist jälle polümpiaga ringi, kõrvad kordsus, mõtles Anna. Telefonimeest oli ta ootama hakanud juba varahommikust peale. Ta võttis põrandad üle, pühkis mööblit tolmu, telefoniaparaati igatsevad lilleriiulit erilise hoolega. Muuris loomaliha ja kooris kartulid ära. Kohvi, jahvatus valmis, pärast poleks nii sammas haperdamist. Aga telefonimees ainult tänas ja ütles, et on juba söönud. Õige noor poisike oli võib-olla häbenes vanainimese käest toitu võtta, arvas, et altkäemaks paistis lahtiste kätega, poiss olevat telefon sai ennem võrku lülitatud, kui anna suudki lahti teha jõudis. Miskipärast oli Anna arvanud, et saab punase telefoni, kuid tegelikult sai peesi aparaadi. Anna leidis nüüd, et pees ongi soliidsem tagasihoidlik värv alati moes. Poiss valis null, null viis ja ulatas toru Annale. Kell oli üks ja 32 minutit, teatas Tuinnina hääl. Hea telefon tunnuste Sanna ja püüdis poissi siiski kööki ajada, kuid see ainult naeratas, langetas plaksti, oma pikad ripsmed oligi läinud. Sedamaid helises telefon. Esimese rabinaga tahtis anna minna, hustavama ta polnud veel uue harjunud. Kohe taipas ta oma eksitus ja tõstis väärika uudishimuga toru hargilt. Magulen ütles ta selgelt ja soliidselt. Kohe räägib teiega Kuiboshevis, teatas neiuhääl. Kesse? Guedossed kordes neiu, mina ei tunne ühtki, kui buss oli, vastas Anna. Aga ei tellinud Kuiboshevis kõnet, imestas neiu. Jumala ausõna, ei tellinud õienda. Sanna, mul oleks, praegu pandi telefon sisse, see tee kui buss ei või seda teada. Vabandage, pomises neiu ja siis kostis torust ainult lühikesi piiksatusi radisuma. Guybosseliga Dorise Sanna. Nüüd helises küll uksekell. No kui suur sõbra maja või Guntu porise Sanna. Kuigi tall midagi külaliste vastu polnud, see oli nooremaid emalta. Noh, kas mees käis? Küsis Marta mantlid naerma, ütles. No mis sa räägi, telefon ja siin tehtud ka või nagu kellavärk juba Guybos helistas. Kes esitus oli, ütleb, et räägib Kuibusel, mis asja, mina võõra inimesega räägin muud kui tere ja head aega. Hakkad veel telefoniga külameerima narris Marta seadusesaiu laulatamata inimene. Kino, sihkla näidatakse sihukesi telefoni-romaane nüüd tobu ei anna käega, minu pehmes on Liiva-Annus ja teises ilmas ootab voolanud. Süüa tahad ja noore looma rinnatükk läksid kööki, anna, panin kartulid keema ja Marta võttis Ridi külis suitsupakki. Piduliku päeva puhul ei hakanud, anna teda hurjutamagi. Kas sa ei ole ise veel ehitada proovinudki, küsis Marta ja puus suitsujoa narki. Kellaaega küsisin, kus ma praegu helistan, päevane aeg kõik linna peal laiali. Heliste töö juurde panin nooremaid ette. See oli mõõte. Anna pühkis käed põlle sisse kuivaks ja läks esikusse. Pikkamisi valis ta juuksuritöökoja numbri. Kinni oli, lasen, mina valin, ütles Malta. Seda peab kaua ketrama. Ma ei saanud enne, mõtlesin kunagi ühe ropsuga kätte. Marta jäi telefoni piinama, aga ega anna köögiski rahu saanud. Otsin ikka sellist tegemist, et Marta ja telefon silma all oleksid. Tule. Hõiskas Marta, vastab Anna võttis kuuldetoru kätte. Kassapidaja viu hääl oli telefonis plekist. Kui päriselt juur kuuleb kasvaja kriisanna erutatult. Mis madal püsin, otsis ta sosinal õelt abi. Küsiga ta, anna kingason tööl, õpetas Marta. Kas sa annad Hinglasson tööl? Küsis Anna ja pidaski naeru. Annad. Hiinas on pensionil, vaatas Viiu kuivalt ja pani toru hargile. Mis ta ütles, mis ta ütles, annad, hingas pensionini, ütles, mis tal siis veel ütelda oli? Kartulid olid keenud, anna valas vee ära ja laskis kartulitele kaane all kuivaks tõmbuda. Marda võitis uue sigareti. Tossad siin nagu meierei korsten, vana inimene aru peas, pooleli põrutas anna õele peale, pärast seinad kleebivad mustusest. Issand vihastad, tühja asja pärast. Mõtle, palju koledam oleks olnud, kui kassa oleks vastandit, jah. Oodake natuke, kui kutsuna annad kingad, toon praegu pesuruumis. Muudkui võtta kätte ja räägi iseendaga little, mis häält sa siis teeksid?