Tere, minu nimi on Aivar Zimmermann ja ma esitan teile Evald Tammlaaneloo kummikrae. Eesriide tõusma seni on veel paar minutit aega. Oleme kõikuma fassaadid garderoobis korda seadnud ja fuajeeski heitnud kontrolliva pilgu peeglisse. Esialgu oleme valmis teistele vaatlemiseks ja eesriidetõusul ka vaatamiseks. Valmis kunsti balanguks? Muidugi vastate. Meie kaelasidemed on seotud korrektselt. Soengud korraldatud tualetivoldid nagu peavad olema püksid viigis ja kavagi ostsime 20 sendi eest. Mis siis veel, härrased, näitlejad võiksid juba alata. Kujutlege, ma tõusen istmelt ja hakkan liikuma tooliridade vahel. Armuline proua, kas te olete tänast näidendit enne lugenud? Armuline preili, kas teil on mingi seisukoht klassiliste näidendite suhtes? Lugupeetud härra, mispärast tulite just täna teatrisse vastused. Kui ma oleksin lugenud, siis polekski huvitav, teaksin juba ette ära, mis siin sünnib. Meil ei vaadata üht lavateost, mitu korda jälgitakse näitemängu, mitte loomingut, mis igal etendusel on isepalgeline. Arvustajad on juba ammu ütelnud, et klassika on vananenud ja klassilisi tükke võetakse repertuaari ainult selleks, et näitlejad saaksid mingi raskema kallal treenida. Kuid tualettide ja tantsude kirjeldus peaproovist oli huvitav. Juhtus olema vaba õhtu ja mu daam arvas, et andestage, kui teie isiklikult vastaksite teisiti. Kuid teid on kümneid tuhandeid. Räägitakse ja kirjutatakse, et teie viimasel ajal täidate kõik teatrisaalid seinast seinani ostate esietenduste piletid ära eelmüügil, naerata draamas kohal, kus autori, lavastaja ja näitlejate arvates ei sobi pühiti silmi, kui libiseb mööda sentimentaalne pildike ja kannatate vapralt välja klassilisest repertuaarist naljad millest võib aru saada ainult põhjalike teadmistega ajaloolane. Teid manatakse, teid kiidetakse, te olete elavalt aplodeerinud. Aga te jääte siiski teatriloomingule igavesti vaikivaks suureks tundmatuks. Teie arvamist, teie elamusi ja tundeid, teie soove, kõiki neid lava ja saali kontaktiks, vajalise elemente, neid ei tea ega kuule, lavakirjanikud, lavastajad ega näitlejad. Kõik on nagu loterii, ütleb näitejuht. Vaatad ja loed mõnd lavateost, vangutad pead ja asud tööle. Kahtlus südames, et ei tea, kas läheb. Ja tuleb välja, et lähebki. Aga samas asub lavastaja pihta innu ja julgusega. Teos on löönud läbi mitmetel maailma lavadel, aga teie suur tundmatu järsku ei tunne huvi ja loomingu töö, millega taheti kõnelda teie mõtteile ja südameile haihtub ühes repertuaarist välja langenud lavastusega. Lavastaja seisab teest kaugel, kusagil kaugel nagu soolasammas stratosfääris ja tal pole teha muud, kui küsida. Tõesti ei saa aru, mispärast on, seni. Tahaksin seepärast teele karjuda päris robustselt. Kummikrae. Kuid kõneleme edasi kummikraest mitte neist kitsastest maha keeratud kummikraadidest, mida kannavad proovireisijad kokkuhoiu mõttes, kui nad sõidavad nädalaks Petserimaale vaid vanast ehtsast kummikraest, mis ulatus kõrvalestadeni, hoidis pead nagu pudelikael. Ja andis kõige Logar temalegi isikule korrektse hoiaku. Meie rahvuskultuuri ja ajalugu teab, et need kummikraed tekkisid meile siis, kui võõrad maaisandad kandsid tärgeldatud kraesid kõrvaaukudega. Tsiviliseerub Ale, eestlasele olid tärgeldatud kraed liiga kallide, pealegi määrdused liiga ruttu harjumatuses tekkivast higistamisest. Kummikrae aga andis eemalt sama fassaadi. Nii meie eelkäijaid harjusidki olema ka härrad. Fassaad ühes kadakate ajastu keelega eristas tõusva intelligentsi lahtise või pehme kaelusega tavalisest töötavast kodanikust. Ehk olete ise tähele pannud inimesi enda kõrval. Kui noormehel on esmakordselt seljas fraks, siis ta käitub ikka nii kohutavalt korrektselt, et saab päris lõbusalt naerda. Aga kui ta ise ka juba naerma hakkab oma fraki üle, siis muutub ta juba koduseks. Meie veel oma fassaadi üle naerda ei suuda. Ei suuda fassaadist üle olla, kuigi tundub vahel, et ollakse juba uperpallilaskmise tujus, julgetakse vähemalt spordiplatsil eirata. Teatris valitseb aga praegu kindel ultra, super korrektne kummigrae fassaad. Kas mäletab keegi olevat kuulnud viimaseid aastail mõnd vile piuksu teatrisaalides jalgade trampimise sihistamist, köhimist? Nüüd on kõik nagu tardumas fassaadi taha ja see fassaad hakkab viimasel ajal heitma varjuga teatriloomingule. Teie suur tundmatu suvatsete salapäratseda. Toimite, nagu toimitakse meil praegu kõikjal. Kui on midagi kiita, kasvõi õige natukene, siis kiidate. Aga teie laitust me ei kuule. Lähete hoopis ära koju ja ütlete tusaselt ja vaikselt kaaslasele oli igav tükk või oli halb tükk. Eks selle vaikimise tõttu teater hakkagi kalduma rajale, mis viib kõrvale lava ja saali kollektiivsest kunstiloomingust alates autorist ja lõpetades näitlejate ja publikuga. Kõik tahavad võimalikult mugavalt saavutada ka härra positsiooni. Tahavad olla võrdsed üksteisele, mitte häirida 11, mitte rikkuda fassaadi. Mujal maailmas juba kaheldakse ja see on tunnuseks, et tänapäeva suures ideoloogilises ummikus on tulemas uusi tuuli. Vajatakse värskust ja julgust just altpoolt, suurelt tundmatult on vaja kriitikat, on vaja kontakti eeskätt seal, kus helisevad vasarat. Vaimsel alasil. Teater peab sammuma ideoloogiliselt ees tänapäeva eluvormidest ja tõdedest. Kunst kunsti pärast mõeldav ilutsevas staatilises ühiskonnas, kus julgetakse kinnitada, et on saavutatud elu, väärtuslikkuse maksimum kus elatakse iseenda kultusele ja unustatakse maailm kui ühiskond. Unustatakse, et on lai maailm hoopis väljaspool meie kummigraelist fassaadi. Ja selles laias maailmas leidub inimesi ja rahvaid, kes julgevad olla nii, nagu nad on. Kõige rutem on varisenud ühiskonnad, mis on kartnud süttimist, vaimse loomingu sädemeist. Nüüd ehk teeb keegi juba suured silmad ja ütleb. See jutt pole enam teatrist, vaid poliitikast. Algas peale mingi ebamäärase kummikraega, pildus imelikke võrdlusi ja vaat kuhu jõudis välja. Mis on seal tegu tänase etendusega. Võib-olla ei ole tõesti tegu ja seepärast mu meel ongi nukker. Sest kui Pariisis kant ette mulljääri lavateoseid pidi autor kiires korras pagema ei käinud algul käsi hästi publikulgi, kes julges tulla neid asju jälgima. Seikspirid, raamade analüüsid näitavad, kuidas kaudselt, aga siiski julgelt see suur lavakirjanik lõikas omaaegsesse poliitikasse. Aga nüüd me mängime Moljääri kui süütut klassikut ja šeik spiri tükis. Ei, oskame naerda. Poliitilist nalja. Sukapaelast. Ühesõnaga, teater ja teatripublik on libisemas kõrvale pulbitsevast elust. Vaikiva fassaadi taga ei liigu enam julge loomingulained ei laval ega saalis. Seepärast teeks vist suurimat rõõmu igale teatriinimesele kodanik, kes laseks saalis õige koha peal lahti vägeva pile või kombineeriks garderoobis palitu taskust püksitaskusse muna või hapukurgivõi, võtaks vähemalt vaevaks roppusti sõimata. Kirjateelgi näitlejale, kelles loomingu tuli fassaadi taga veel tulises taktis oleks eesriide vastu potsatav kartul igatahes kergem kanda kui see, et keegi suure tundmatu 10000 päisest perest lausub 10 minutit enne viimase vaatuse lõppu haigutades. Küll oleks praegu isu süüa karbonaadi käenda magama. Egas kummi kraes süüdi ainult publik. Kummikraed kannab igaüks auga, niikaua kui selle üle hakatakse juba heitma nalja. Kuid teater ei heida praegu veel nalja. Kõik etendused on kohutavalt korrektselt fassaadiga ei vihasta ega rõõmusta. Nii et väga raske on kellelgi muutuda. Ebakorrektseks. On mugav minna pärast etendust hammustama karbonaadi ja käenda magama näitlejail kui ka publikul. Ja teatriloomingu laine hõljub järjest unisemalt ja madalamalt. Kuni tuleb kord keegi, kes saalis rebib kaelast kummikrae ja loomingu rõõmulise vihaga lennutab lavale suure hanemuna, nii et pritsivad kollased sädemed. Siis algab meie teatriloomingus uus ajastu. Sest ka luuavarrest võib tulla pauk ja munakollase pritsmed võivad süüdata, kui teatrihuvilised on tulevõtmiseks valmis. 1938.