Minu nimi on Garmen Tabor. Ja ma loen Maimu Bergi loo nahkhiir. Ei maksa kisendada, hirmunult kätega vehkida peletada või vannituppa peitu pugeda, kui nahkhiir õhtul tuppa lendab. Ta tuleb mägedest vanast kirikust, mille seinale fresko Surmatantsust. Teda kannustab valgus avatud aknas valgete linade sära ahvatleb teda. Üheks valmis seatud ase sunnib teda lendu, tõmbab oma Helendusega enda poole, kutsub sisse põikama lahtisest aknast ja lummatuna tiirutama voodikohal. Üleni valguses ei teada enam, mida edasi teha. Ta on küll astumas kõikjalt hoovavast heledast kumast. Tal on hea tunne, rahutusi, rahuldatus ühteaegu. Igatsuse täitumus. Aga ärevus ei anna järele, ei vaibu tung millegi veel täiuslikuma poole. Ta tiirutab väsimatult voodikohal nagu kurjast jõust piitsutatud ent midagi ei juhtu. Valgus ei tõtta talle vastu, ei neela teda oma säravasse sülelusse. Kõik on tegelikult niisama tavaline kui pimeduse sky. Valgusest ei kosta salapärase valge nahkhiire armunud kutset. Valgus muutub aina ähvardavamaks ja vaenulikumaks oma osavõtmatus säras mille taha ei näe. Ühtlases Helenduses, mis läbi ei paista ja milles pole tegelikult varjundeid ega salapära, nagu on ööpimeduses. Ning väike heitunud valgusest pimestatud vampiir püüab tagasi pääseda oma maailma tumedasse Ühe mis tema jaoks on tulvil lõhnu, elu, hääli, varje, soojemaid, jahedamaid, hoovusi, kutseid, hoiatusi, ohte, ärevust, hirmu, ainult mitte niisugust pöörasust, nagu see valgus, millest pea ringi käib, rind lõhkema kipub. Päevad läbi ripub nahkhiir kiriku pimeduses. Samal ajal kui üks naine kõnnib mööda kuldpruuni tolmuga kaetud linna otsides oma meest, kes pole mitu päeva jõudnud sellesse tuppa Nende valgete linade vahele, kuhu salapärane helendus meelitas nahkhiire. Ning oma rahutuses usub naine, et nahkhiir ongi tema oodatud mees, kelle hing vampiirina naise juurde lendab, et tema verd imeda ja nõnda temast osa saada. Nii usub naine öösiti. Ta suleb silmad ja ootab liikumatult oma valgel voodil lebades, et nahkhiir tuleks imema. Ta verd ootab erutavat torget kaelal igal õhtul ikka uuesti ja uuesti. Ning hommikul, kui ta vannituppa pesema läheb, silmitseb ta oma kaela, libistab sõrmedega kergelt üle Valendava, näha, mille Albuliseerivad sooned otsides selle puudutusega öise imemise jälgi. Suutmata uskuda, et neid ei olegi. Ühel päeval kuuleb naine taas linnatänavail, hulkudes jama meest, otsides kellelegi laulu. Eemalt pika sirge tänava teisest otsast läheneb läbi kuumuse virvenduse, keegi astub aeglaselt ühtlasel sammul, ise lauldes. Naine tõmbub maja nurga varju ja jääb ootama. Laulja jõuab üha lähemale. Ta hääl paisub kimedaksitkuks. Ta on pikk, sihvakas, üleni mähitud pruunikasse loori. Naine teab, et see on anna Anna, kes laulab. Sireen Anna, kes on nii ilusad, peab kogu aeg kandma näo ees loori, et linnakese rahu mitte rikkuda. Ja laulma, et oma tulekust märku anda. Otsekui oleks ilu mõni paha nakkav haigus, mille eest peab põgenema. Üks armunu kõnnib tänagi Anna järel naise laulust kõnnakust, lehvivast loorist ja salapärasest, ilusti lummatuna. Teda nõnda varjatud kättesaamatut veelgi enam imetledes. Armunugi jõuab lähemale ja maja nurga taha varjunud naine tunneb ära oma mehe. Oliveri. Mees on kõhnunud habetunud lootusetust armastusest piinatud. Naisele meenub öösiti tuppa lendav nahkhiir ja üha enam usub ta, et see on tema mees, kes päeval jälitab armastust. Öösel aga otsib rahu tema oma naise juurest. Oliver, tema mees. Seda lugu annasti Oliverist kuulsin ma siis, kui Oliveri matusest oli möödas 40 päeva. Nüüd tohtis anna tulla oma kallima hauale. Enne oli see lubatud vaid Oliveri kaasale. Ja rahvas kogunes juba varahommikul kalmistu lähedusse, et anna saabumist näha. 100.. Aga keegi ei hoolinud vihmast. Inimesed jalutasid surnuaia märgadele liivastel teedel, silmitsedes surmatantsu kiriku seinal. Vaatasid lähedaste haudu, kõnelesid tasakesi omavahel. Oliveri haud oli värskelt ehitud, nagu oleks mees siia äsja maetud. Kaks tumedates röödes nunna seisid kalmu ääres ja lugesid linti suurtel palmiokstega põimitud päragadel, mis oma tugede najale peaaegu püsti olid asetatud. Keegi kõneles tasakesi Oliveri surmast. Iga kord hukkub äikese ajal mitu inimest, mägedes ei tohiks sõita üldse ei peax äikesega välja minema. Meenutati Oliveri Matust Taleske seal üleni mustas käes tumepunastest peaaegu mustades tulpidest kimp tardunud naeratus näol. Räägiti Oliveri Anna lugu. Jutuhoos ei märgatud, kuidas valge auto surnuaia väravasse seisma jäi. Autojuht avas ukse ja autost väljus üleni valgesse rõivastatud imekena väike tüdruk. Anna ja Oliveri laps. Astus otse roostekarva liiva sisse. Valged kingad ja sokid said märjaks määrdunuks. Inimesed kiirustasid lähemale. Laps silmitses auto ümber kogunenud rahvahulka ja tõstis käed. Kui kaitseks silme ette ning ta suukõverdust nutuks. Siis sirutus autosügavusest valges kindas käsi ja puudutas last rahustavalt õlast. Pealtvaatajad ahetasid. Tüdrukuke, taganes auto uksest kaugemale ja Anna samuti, üleni valges, valge kübar peas, valge loor näo ees astus välja. Loor oli õhuke ja läbipaistev ning lähemal seisjad hüüatasid vaimustusest. Anna ebamaist ilu nähes. Kõigil hakkas ääretult kahju, oli verist, kes niisugusest naisest lahkuma pidi ja mitmeid südameid täitis, lootuseta anna ehk neist endale lohutust võiks leida. Ent Anna ei vaadanud kellelegi otsa. Roosikimp ühes käes toetuste, teisega õrnalt oma lapse õlale. Valge väike kandiline rahakotte sõrmede vahel tagus käimise rütmis vastu tütre abaluid. Nii siirdusid nad otse Oliveri haua juurde. Autojuht nende kannul, müts peos ning nende kolme järel kalmistule kogunenud rahvas ligi sadakond inimest. Inimesi voolas aina juurde, autod ummistasid juba surnuaia poole viivaid teid ja kuskil nurgal pidasid karabinjeeride korda. Anna astus Oliveri pead sisse. Paika, kus pärast 40 päeva omaste seas viibimist pidi täna taevasse lahkuma Oliveri sing. Ja asetas oma roosid otse Oliveri südamele. Siis kummardus ta lugema linte värsketel pärgadel. Need olid linnaelanike Oliveri sõprade pärjad. Aga ta naise oma polnud nende seas. Anna luges valjul näitleja häälel ette kõik tekstid nime klientidelt ning tema lugemist saatis kalmistule kogunenud naiste nutukahin. Pärast lugesin ma veel kaks palvet ja inimesed pomisesid kaasa. Siis seisatas ta puu olla, tõstis loori näo eest kõrvale põimis käe ümber tütrekese õlgade. Laps vaatas oma suurte mustade silmadega kord ema koordi inimeste otsa ja pani käed kombekalt risti. Anna seisis lastes kõigil imetleda oma uskumatut ilu, mille kohta peaks vist ütlema. Taevalik. Inimesed astusid ükshaaval ta ette, langetasid, pea, testisid siis silmad, vaatasid teda kaua ning hardunult otsekui kaunist ja kuulsat maali muuseumis. Imet tegevat pühapilti kirikus ning nende huuled pomisesid palvet. See kestis kaua. Rahvast oli palju ja kõik tahtsid annat imetleda. Seisid järjekorras, et pääseda ta juurde. Ning seisin minagi. Astusin ta vastu. Teda peaaegu puudutades. Libistasin tahtmatult käega üle ta lapse tumeda pea ja vaatasin otse, anna silmadesse. Annab pilk oli liikumatu, elutu, nagu oleks ta tõepoolest maal või pühakuju. Selle protsessiooni lõppu ma ootama ei jäänud, turistil pole kunagi küllalt aega ja midagi huvitavat ilmselt enam ei juhtunudki. Hiljem hotelli väikeses restoranis räägiti sellest sündmusest veel palju. Ühtekokku oli see kestnud mitu tundi, Anne oli lõpuks autosse istunud ja ära sõitnud ning kõik, kes veel surnuaiale olid jäänud, olid samuti oma autodesse istunud ning sõitnud tema järel ise vahetpidamata signaali andes, nagu meil pulmades. Oliveri hing oli samal ajal taevasse lennanud. Aga selles ei olnudki päris kindel, sest Oliveri lesk teadis vanduda, et tema mehest on saanud nahkhiir kes jääb tegelikult oma naise juurde seni, kuni see elab. Nii, et siis igavesti. See lugu juhtus mõned aastad tagasi, kui olin turistina Itaalias ning viibisin juhuslikult selle surnuaia ja surmatantsu fresko kiriku läheduses. Kui Oliveri hinge taevasse lendu ja tema armsama esimest haual käiku nii omapärasel viisil tähistati Hiljem tagasi linnas kohtasin Oliveri leske kena noorepoolset naist, kes oma poegadega pidas seal kohvikut ja aiaga veinirestorani, kus me kaaslastega Amaretot jäime. Teatrikooli lõpetanud Anna aga sõitis juba järgmisel päeval Naapolisse sest seal oli tal ühe teatriga leping.