Tere, minu nimi on Repnar annus ja ma loen teile Juhan Jaiki juttu, Leenu. On need, kui mõtled kadunud aegadele tagasi, siis näib, nagu oleks alati säranud päike pilvi, nagu poleks kunagi olnudki. Needki juhtumised, mis olid kurvad ja valusad, on nüüd nagu pääsenud päikese alla, mis särab üle kogu noorpõlve. Kuidas saatus minuga siis mängis imelikke mänge. Ühel küünlakuupäeval suri mu isa emakas kadunukest pesema, minu saates sugulastele sõna viima. Kui tagasi jõudsin, magas isa juba külmas nurgas valgete palakate vahel ning tuba oli täis kiriku lõhna. Seal mu isa lamas, kõik need päevade õhtud kõrv liikumatult rahva poole, et kuulda veel, mis temast tagantjärele räägitakse. Ema püsis kõik need päevad õhtul jalul, laulis valvajatega koos pühi laule pühkides rätikunurgaga pisaraid. Sõrnu Maiale sõitjat temast enam ei saanud. Tundised polegi enam jõudu, laskis õpetaja randa endale veel jumala armu ja ei koju. Meie surnuaialt tagasi jõudsime, oli emagi läinud ära isale järele. Matuselised sõitsid koju paari päeva pärast uuesti tagasi tulla. Minu meel oli sellest kõigest nii kurb, et ma mõtlesin ka surmale. Mõnikord tahab noor inimene surra. No muidugi mitte vanadusest, mida tal ei ole, vaid rumalusest, mida tal on rohkem kui vedada jõuab. Kuidas elasin tolle talve kevadeni, see oli üsna imelik koer, pulka ühistus, kevadine aiaäärsel angel uludes ööd kui päevad kadunukest järele. No minu südant kinnitati sugulaste ja sõprade poolte tärguma kurvasta, kuuet, isaisad-emad, mõlemad olid üle 70, sai tema mõõdu kuhjakesegagi kätte, mis piiblis määratud, neil läks ju hästi, tee süda kõvaks, vaata nüüd, kuidas oma elupäevadega toime tuled. Ainult seda vaata veel, et nendele pole enam vaja sinu huultega muret. Ma püüdsingi olla, kuid puhka, ulumine lõikas mu südant. Mõtelda ainult, et rumal loom nutab oma truust südamest. Mina tarkusega jumalaloom ei ulu ega muuta. Kuigi ma teadsin, et nutsin alla tasa oma südames. Läksin siis burka tuppa kutsuma burka Purgakene, kas sa siis mind enam ei tunnegi, kas mina ei loe sulle midagi, et see minu arust välja ei tee? Pulkal liputas vaid korrakese sabaotsa, sellest pidi mulle küll olema ning kulus edasi, tõin siis kaugelt vanatädi oma tallu. See oli kurt ning peaaegu võõrdunud rääkimisest. Päevad olid, usuvad, kuid öösel unes ajasen emaga ja isaga pikki jutte. Käo kukkumise ajal suri ka vanatädi. Ning siis olin jälle talus üksi oma Purgaga, kes oli minuga ära leppinud. Otsisin tallu kedagi teiste inimeste abiks ja seltsiks kibedalt töö ajal ei pääsenud keegi kusagilt lahti minu tallu tulema. Eks see olnud kohutav, kui nägin, et kõik töö tuleb üksi ära teha. Nii kodus kui põllul. Kuid lõin raginaga pihta, rühkisin nagu ori, ööd ja päevad läbi. Hiljaks jäi kõik kui jaanipäevaks tahtsin siiski kõigi kevadtöödega järjele jõuda. Jaanilaupäevalgi töötasin, hobused vahutasid kesköösel alades pääsesin sauna, pidasin seal üksi, külvitöö lõpupidu. Mõtlesin, et nii on see minu elu, teised karglevad jaanitulel, mina hõõrun maha alles põllutöötolmu, teistel põllud haljendavad, minul must maa. Võit pole viga, kord haljendab minugi põld. Naisevõtmise mõtted olid muidugi peas. Teadsin ka, et kogu vald ootab kuuma oma sammud seal, kui põllud maas. Endale kiidetudki, et mul olevat hea hing, üksi, teeb viljad maha ja köik tehku keegi seda järele. Ma mõtlesin jaanipäeval juba natuke naise asjus maad kuulama hakata. Üks seisis natuke nagu meeles ka telliks Tiina nimeline. Olin talle kunagi poole sõnaga lausunudki, et kuidas oleks selle asjaga. Tiina oli uhke tüdruk. Mul oli niisugune arvaminetega tossikest maksa kosida. Nendel natuke hirmu, et kas seesugusega saab nii ruttu asja joonde. Naist oli mulle vaja juba heinaajaks. Mõtlesin siis asja ajada nii ettevaatlikult, kui vähegi võib. Tegin asja nagu läheksin niisama natuke hulkuma, mõtlesin püssi selga, et rääkida rebase luuramisest, kes varastas mu kanu. Ja kui jõuan nii üle oruni. Ega siis küll keegi saa ütelda, et kosja lähen kaer rauaga püssiloks seljas. Kas maailm vahib, aga aru ei tohi ta saada. Astun läbi oma lepiku, äkki näen, kes säärane mulle vastu särgid ei taha nagu uskuda, et on susi, aga see ta on püsti, hüppas valges sõjas uisi, oli pikali varistas veel sabamaailmaga jumalaga jätmiseks ja surnud vaenlane oligi. Olin lasknud südame puruks, kui sõelapõhja oli suur ruum nagu lõukoer, mis nüüd teha? Suvine nahk pole küll suurem asi, aga hundinahk hakkas juba haruldaseks jääma. Tuleb ära nülgida, läksin siis verine susi sabapidi seljas, koju tagasi jälle isa naist võtta, susi on nülgida. Oodaku, Tiina, võib-olla saab nahast meile soe jalgealune voodi ette või ilustame sellega oma saaniteki. Nülgisin hunti, süda endal pööritas sees, sest hundiliha haiseb vängelt, pigistasin nina kinni, kiskusin ta naha õrrele kuivama kuid siis oli veel vaevalt päikese veerekest näha. Õhtu oli käes. Aga hundiliha vajamata ei seda või jäta õuele haisema. Dist tuli meelde isa jutt, et vähid on kui hullud hundiliha järele. Kõige suuremad isandad ja emandad ronivad kaldeurkast välja. Kui hundiliha lõhn puutub ninna ja mull oma oja otseussaia taga, suured vähid sees nagu põrgukuradid ja olin poisikesepõlvest suur vähipüüdja vähke püüda, siis mõtlesin, et ei saa ega saa naist võtma. Juba olen otsaga Vähil. Palju maa mõelda ei saanud, lisajutt oli õige. OYO põhis Sibises nagu laadaplats vähkidest väikesist ritsikast jooksid suured Robinaga üle hundiliha neelama. Aga ei saanud need suuredki midagi, sest juba istus kahvale ees mõni kõige suurem hirmutas oma hirmsa sõõraga nõrgemaid kahvast eemale. Aga küll olid ikka elukad, mida ma välja võtsin. Küünla pikkusigi oli vist mõni nii vana, et sammal juba selga kasvanud. Kotitäie otsa sain neil ühe õige suure, kes tahtis mu sõrmeluud katki hammustada. Siis oli küllalt, läksin koju, hommikul keetsin suure pajatäie vähke, olgu neil kiiremaks. Miks nad peaksid piinlema, kuna mina tahtsin kodunt ära minna. Oli ju see teinegi päev juhuslikult nädala püha, mõtlesin, et jagan küla peal suuri vähke ega vähikotiga mind keegi kosilaseks või pidada. Just samal kohal, kus eile lasksin, hundi tuli mulle vastu, Leenu naabriteenija ütles endamine võt lepikusse, maasikaile. Maasikast tühjast kurjutan mina, mul on siin paremat. Tõmbasin kotist suure vähi, surusin Leenule pihku. Ta kartis vähki keedetult. Kuumusele pean viima küsist ära sööma, siis ise ka õige. Lähme, istume siin kuuskede alla. Võsa taga kasvas kolmnurgana kolme suurt kuuske, millede oksad olid kõrgemal nii tihedalt kokku põimunud, et ei lasknud läbi enam ei taevalappi ega päikesekiirt. Karjapoisipõlves oli vihmase ilmaga hea peavari. Istusime sinna, sõime vähke. Rääkisin oma hundilaskmiste vähipüüki. Leino kiitis, et mul olevat õnnelik käsi. Ega ma vastu ei ajanud. Kui vähid olid söödud, märkasin, et Leenu palged olid tõmbunud vähkpunaseks. Ning mina tundsin, et minugi nägu õhetus. Maasikad jäid korjamata. Pärast Leino küsis minult häbelikult. Ütle, on see tõsi, et tahad üle oru Tiinat kosida üle oru diilat, kust see jutt peaks tulema? Tiina ise olevat rääkinud. Mõtlesin, et egas keegi muu, küll seda ole rääkinud. Tütarlaps niisuguse Is asjus lahtise suuga. See pole ilus küll. Otsekohe tundsin oma südames, et oodaku, siis teda ma küll ei võta, Pole veel midagi olnud, juba maailm teab rohkem kui mina ise. Üle oru. Tiina näeb und. Ütlesin mina. Leenu nägu tõmbus rõõmsaks. Ära võta teda ja ta on kurja südamega. Ma tean. Sosistas ta mulle nagu suurt saladust. Las olla igaühel süda, just niisugune, nagu tal juhtub olema, mis minule teise süda ette puutub. Mu pärast koju läksin, mõtlesin jälle, et elu on ikka imelik. Et nagu piir on sul ees, kust üle ei saa, kord tuleb sussi vastu kord see, keda sa mõtled, ei tea kust kaugelt otsima minna. Ja äkki kõiki juttudki räägitud ja plaanid peetud, mured läinud ja rõõmud tulnud, ainult suu pidime pidama kuni laupäevani. Et siis äkki sõidame kiriku juurde ja maailma suu jääb meie taga pärani lahti. Jelena oskab suud pidada, pole ta sellest tänase päevani kellelegi hinganud. Reedel õnnetul päeval, kui mina rõõmustasin sooja äikesevihma pärast, mis minugi orase teistele järele venitab, lõi pikne naabertallu sisse. Ning see, kelle kuri ingel Äraviisori Leenu Siis hakkas küll kogu vald piksevardaid seadma, mina seadsin neid mitugi, et kurjategijad varda otsa ajada. Süda mullus sees. Burkagi näis olevat kurb ja tusane. Silitasin koera, ütlesin, sa näed burka Meli pea. Mitte kellelegi pole meil kaevata. Jõuluks võtsin siiski naise. Ja nagu Leeno soovis, Tiina ei olnud mitte. See oli Leenu ainuke soov mida ma sain täita. Hulk aastaid möödas. Ükskord märkasin, et Bristikene Leenu haual on juba kõdunenud maha langemas. Ja oma mõtteist ringi vaadates leidsin, et pole vist kedagi, kes Leenut mälestaks. Ja tõesti mitte kedagi enam, kes tema kääbakest koheldaks. Mina üksimaid. Otsustasin ta peatsesse uue risti panna. Mõtlesin, et võtan maha ühe neist kolmest kuusest, millede all sõime vähke ja olime teineteisele rõõmuks. Kuid ei saanud minust ristitegijad. Igaüks näeks, igaüks püsiks. Meie aga pidime ju vaikima, kuni tuleb see laupäev, mil sõidame. Kuid modellisin linnast raudristipask plaadil nimi. Õhtuhämaruses püstitasin kellelegi nägemata pead sisse. Ja ma olen kuulnud inimeste imestusi. Kes küll tõi Leenu hauale selle ristikese nüüd kui silmitsemine seda Kristikest, küsisin minagi eneselt. Kas tõesti selle tõin, mina leian eneses oma küsimusele vastuse.