Tere, mina olen Toomas Tross ja loen teile, Raimond Kolga loo trammipilet. Tänapäeval on televisioon, mis suureks ja kuulsaks teeb. Omal ajal proovis seda raadio natuke nõdra omal moel. Nõnda veeres 50.-te aastate algul üle rootsima imeline kuulsaks saamise laine, mis koolitamata lauluhäältele häältele rahva hulgast suurt tulevikku tõotas kleenuke parvepoiss ja bändimängija jesta kuskilt ülevalt lappima piirilt muutuse raadiokarusselli saates esinemise läbi üleöö kõikide armastatud Snotaseks kelle lapsepõlve mänguasjadest kui kallistest reliitvatest Stockholmi peatänaval väljanäitust peeti. Jalgpalliennustuse kõrval muutus oletatava laulu talendi avastamine paljudele unistavatele südametele kõige kindlamaks teeks, mis kuulsusele jaga haljale oksale juhatas. Teiste hulgas nakatas see mõte raua treial Panbergi vennapoja Kristeri. Kui vana Palmer puhkusele läks, siis rääkis ta juba mitu nädalat ette, kuidas Krister pidi Stockholmi tulema, et oma häält raadiole ette laulda. Nõnda Krister Palnberg, siis tuli puhkuserahad puugil taskus ja onu tühjas korteris sai ta üürita elada. Ta sõi ja jõi ja valmistas ennast hingeliselt ette. Kui oleks õnne, oli ta ainus küsimus. Muidu oli ta endas nii kindel. Ta oli ametiühingu koosviibimistel juba küllalt laulnud ja nii lilli kui aplausi saanud. Seepärast teadis ta, mis ta väärt oli. Kõik olenes sellest, kas tal Neljandal päeval läks ta siiski ringhäälingusse. Ma tahaksin nii meeleldi raadios laulda, ütles ta. Holgini lahkede, vastati, teine uks vasakule. Mees teise vasaku ukse taga oli ühel hoobil sõbralikke, vaenulik, tuttav ja eemale ehmatav. Vaata, vaata, ütles mees. Vaataja, vaata ja kas sa kuuled? Tal oli igatahes viisakus nime ja aadressi küsida, aga mitte ka rohkem. Sest ta lubas, kas kõlistada või kirjutada. Kindlam on kirjutada, ütles Krister ei ole ju alati toas, siis me kirjutame, lubas mees. Ja see on ka ükskõik, kas karusselli või kõlisema mängutoosi programmis, täiendas Krister. Jah, me kõlistame. All oli tunne, nagu oleks pool õnnest pool kuulsusest ja poolrahadest juba käes, kui ringhäälingu raske uks ta selja taga kinni langes. Seepärast alustas ta nüüd peenemate ja paremate söökide ja jookidega. Ta pühitses oma poolikut võitu ühte ja teisipidi, päevad läksid reede, laupäev, pühapäev. Kiri ainult ei tulnud. Teine ja viimane puhkusenädal oli juba käes juba poole peal, kui ta rahakoti välja võttis, selle sisu uuris. Ja selgusele jõudis, et rahad olid otsas. Pagan võtaks seda raadiot, ma sõidan koju tagasi. Pilet oli tal iseenesest olemas. Tagasisõidu pileti oli ta juba tulles ostnud. Aga kui talle meenusid õnne esimesed võimalused terve möödunud nädal siis otsustas ta lõpuni vastu pidada. Kolm päeva oli veel alles ja Ringhääling peaks ometi teadma, et pole võimalik enam viivitada, et kolme päeva pärast on puhkused üle terve, rootsima igavesti otsas, seal läbi. Taistos nüüd terved päevad toas aina kirja oodates ka telefonihelinat kuulatades kõige viimaseks, koguni telegrammi oodates. Sest et tal oli nii kiire oma ootusega. Ja iga päev hommikul ja õhtul ka lõunaks sõida kaerahelbeputru sest ei olnud varandust rohkema jaoks. Nüüd olen ma tõeline kunstnik, lohutas ta ennast, muutus iga päevaga näljase maksja näljasemaks Tootsis toitu tühjast korterist unustatud toitu, olgu siis külmetuskapist või köögikapist, olgu pealt kas või väe hallitamegi löönud, kuid ei leidnud mitte midagi. Kustki ei tulnud, ei ilmunud toidupalaga järgmiseks päevaks, mitte ei kerkinud leivakannikas riiuli paberi alt ei lihakild külmetuskapi, pragude ja seinte vahelt. Seinad ja riiulid olid nii meeletult puhtaks küüritud, nii alasti ja külmad, nii osavõtmatud, et see oli peaaegu arusaamatu. Nõnda jõudis kätte laupäev alla voolava üliküllase vihmaga. Ja pühapäeva hommikul vara pidi kiirrong ta tagasi põhja sõidutama. See oli Justi Wism, mis meelde tuletas, et tal ei olnud enam küllaldaselt raha trammipileti jaoks. Kas siis tõesti jala kaugelt eeslinnast, kaugele südalinna jaama. Juba ta nägi oma vaimusilmas, kuidas ta jalgsi kõndides jaama jõuab läbimärg, vihmast ja näljane, ära kurnatud, viimase raasuni. Aga et ta oli tõeline kunstnik nende päevade jooksul selleks saanud, siis tuli talle äkiline idee. Ma müün ühe tühja piimapudeli, mõtles ta. Mida soovite, küsis tütarlaps piimapoes pudeli eest raha? Ei, see pole võimalik, ütles tüdruk. Mu härra võib saada kaupa selle summa ulatuses maid taha. Kaupa ma tahan raha, nõudis ta jonnakalt edasi. Pudel maksab 30 üüri ja ma ei tahagi rohkem kui 15 ööri, ainult et ma saaksin trammiga sõita. See on nii hullusti, et 15 ööri trammipileti hinnas puudub. Kui ma teile kaupade asemel raha annan, siis puudub 15 üüri, meie kassast. Vastas ometi tütarlaps ja vaatas talle vastu oma sügavate tumedate silmadega. Ta läks tagasi oma onukese tuppa, piimapudel kaenlas. Panin äratuskella varasele tunnile mängima ja otsustas oma saatusele alistuda. Ta jäi magama. Aga, ja siit õieti algabki jutustus. Lugu jätkus, läks edasi unenäos argnes mitmele poole laiali nagu mitmejuurega, puu. Unepimendus läks valgeks nagu kinos ja juba istus ta trammide ooteruumis. Väljas akna taga langes vihku kohutavates jugades ja ise tundis ta, et oli hirmunud nagu hiir või väike rott. Kell ligines äraarvamatult kindluse ja häbematusega seitsme 15-le ja see tähendas, et jalgsi jõuaks ta enam ühelgi juhul rongile. Trammist pühkisid üle vihma suured kaskaadid. Konduktor vaatas käekellad iga hetk minema sõita ilma temata sõita. Kuid siis kummardus ta natuke maha ja vaata, vaatan nääpsukest ta jalgade ees põrandal oli trammipilet mõne reisija poolt siia maha heidetud ja teisele trammile üleminekuks täiesti kõlbulik. See oli kuiv ja puhas. See oli ilus. See oli õige ajatempliga, mitte sugugi veel vana oleni, kena Krister ja astu peale. Opoli. Missugune õnn, mõtles ta ja hüppas viimasel hetkel juba liikuvale trammile. Süda tagus põues, ta higistab suurest rõõmust. Ja tramm sõitis, sõitis kaua-kaua kaugele veelgi kaugemale, kuni lõpuks peatus ta jaamahoonesse sisse, astus reisijate vahel ringi, eksis, kuid siis kus on mu kohver, karjatas äkki kohver, kohver. Keegi ta lähedal kergitas kulmusid, keegi kordas ta, hüüatas ta madalal ja mahedal hästi tempereeritud häälel, nagu raadiokuuldemängus. See oli Eiland või sikke First kaks Rootsi raadio, mustkunstniku ja võlurit. Ta ei näinud poolhämaras, kumb nendest. Ta silmitses ringi vaadates ja tõesti see polnudki raudteejaam, mitte peajaam. See oli vähemalt ei, juba täiesti kindlasti. Teater, terved, hulga tuntud ja vähem tuntud näitlejaid sumasta ümber. Sa pead veerand tunni pärast esinema, ütles mees. Sinu esinemine seisab lahtiriietumise stseenis. Meil on tänases rahva saates võistlus, kes jõuab kõige kiiremini riidest lahti. Aga, ja Heilanud võib, vürst tõstis oma nimetissõrme püsti. Ära unusta, et sa pead leidma midagi mõne viguri sinna juurde, mõned lollused, rahvas saaks naerda, et see oleks kuidagi. Noh, sa tead. Aga kohe oli ta uuesti üksi jäetud ja ta alustas palavikuliselt mõtlemist. Ühtegi vana äraproovitud vigurit ei olnud meeles, mis pärast tuli mõni uus välja mõtelda. Ta muutus närviliseks selle ülesande ees kiiruse käes. Ta higistab ikka edasi ja tundis, kuidas ta käsi otsekui väljaspool teda ennast vedas, lipsud kaelas lahti ja kinni. Esiteks hästi palju lahti ja pärast koomale ja koomale, nagu tahetaks teda lipsuga kägistada. See on arusaamatus, ütles selle peale häälda, kõrval first või Heilanud. Puhas arusaamatus, vennas, sul ei ole hoopiski vaja iseennast riidest lahti võtta, mitte alasti, aitab sellestki, kui sa teksti ette loed. Lahtiriietumise teksti. Missugune õnn, mõtles ta juba teist korda sama unenäo kestel. Missugune haruldane kolmeharuline õnn? Ei, mõtles ta. Nüüd pean ma minema ja jalgpalli ennustama, niisugust õnnepäeva niisugust õnne seeriat juhtub ainult üks kord elus. Taastusruumist välja läks sirgelt üle tänava, astus sisse tubakakauplusse jaama, vastas kaupmees, ulatas talle kollase paberilehe ja ta hakkas ühtesid kahtesid ja riste ritta kripeldama. Samal ajal kui ta Iigaa ja tegevForss ta kirjutas. Ühe teadis ta juba, et Els pori ja Helsingborgi peab olema kaks. Ta oli hetkega valmis. Vaatame, mis sellest tuli, naeratas kaupmees. Leti taga võttis ta üksildase tipsi. Reajad emmeldas kassaaparaati sisse, vaatame, vaatame. Kaupmehel olid pikad hõbehallid, vurrud ja kollased, katkised läbi suitsetanud hambad. Ikka edasi naeratades tõstis kaupmees hiiglasuurest lihamasinast kamalutäie hakkliha ja heitis kassaaparaadi kõrvale kaalule. Ta polnud sellest ometi vähematki üllatanud, ta mõistis ja sai otsekohe aru, et pool tubakapoest oli ju lihapood ja hakkliha ise oli värske ja lõhnab pikkades jämedates mahlastes narmastes. See kaalus neli, siis viis, siis juba kuus hektarit, aga ikka veel liikus, osuti aeglaselt ülespoole. Juba ligines kaheksale, üheksale oli 10 kohal 11. Oopoi, karjatas ta ja surus mõlemad käed vastu rinnakorvi. Milline õnn, milline igavene ennastsalgav õnn. Nii tõsiosuti oli tolle aja täistabamuse 12 peal peatanud ja meeleliigutus sellest, kuigi unes oli nii vägev, et ärkas tund aega liiga vara.