Olen Raivo Trass ja loen Andres Ehini loo siili silmad. 1971. aasta märtsikuus istusin karjakeldris ja kuulsin, kuidas naaberlauas üksnes ärpress. Kõik hullud tuleks kuulipildujaga maa taristada kuulutusse lisanud. Ilmaasjata kulutavad riik nende ülalpidamiseks raha, kui mõni neist üürikeseks ajaks ka terveks ravitakse, ikka polevat neist suuremat tolku ja mitte ainult hullud. Igasuguseid muidki sogaseid tüüpi olevat jalaga segada ähmaseid tundlejaid, keda tapp oleks ehk palju. Kes tuleks lihtsalt vastu seina sitast tühjaks lüüa. See tundmatu isand ise aga jättis mulle väga närvilise mulje. Naised on kangesti arglik mehike, kes ainult jutus julge on. Kõrtsist koju jõudes kirjutasin järgmise jutusiili silmad. Arnold käivitas mootori ja sõitis garaažist välja. Peagi jõudis ta Paldiski maanteele, märg asfalt kippus silmipimestava, päike paistis, puhus tugev tuul, lehed püüdsid meeleheitlikult okstel püsida. Kõigil see ei õnnestunud. Puude ladvad visklesid närviliselt siiasinna. Hullumaja lähedal korjasid poisikesed kastaneid. Kaks tüseda meest seisid närvikliiniku väravas, vestlesid loiult ja suitsetasid vastu, sõitis veoautosid. Seenelistega. Oli pühapäeva õhtu. Tabasalus keeras Arnold väikesele asfaltteele, mis mere äärde viib. Peagi seiskas ta auto ja astus välja. Hakkas kõrget paat, maad pidi rannamõisa suunas jalutama. Selget tuulised sügisilmad meeldisid talle. Ta vaatas mõnuga Naissaare teravaid kontuure kaugele all. Arnungile ei sobinud pehmed tumedad suveilmad ei novembri ududega veebruari tuisud. Need tekitasid temas äärmaseid meeleolusid. Nendes oli tema jaoks mingit müstikat. Arnold ei sallinud müstikat, ebamäärasust ära allu ebamäärastele meeleoludele soovitas seda endale korduvalt tekitavat Theo tahtetust kogunid kahtlasevõitu ümber väärtustamis. Kalduvust kõik toekas võib sulle niiviisi võõraks muutuda, kaotad pinna, võid isegi pliini suubuda. Arnold pelgas pliini nostalgiat. Ta pelgas ka unenägusid. Kaheksa aastaselt oli ta unes näinud, et lamab silmad pärani selili merepõhjas ja vähid närivatav varbaid. Hiljem oli see unenägu väikeste erinevustega veel mõnel korral kordunud 12 aastased seitsmeteistkümne aastaselt 20 300-lt. Arnold oli hea ujuja, uppumist ta ei kartnud. Ta polnud enda arvates mingil määral psühho paat, ta koguni põlgas psühhopaat. Diopaatiat jalutades oli ta jõudnud kämpingu lähedale. Ümbrus näis olevat inimtühi. Igatahes polnud keegi talle vastu tulnud ega mööda läinud. Äkitselt kuulista ühe põõsa tagant oigamist. Arnold kiirendas käiku ja suundus hoiatele. Vastuhõiget lakkasid. Arnold jõudis põõsa taha ja nägi seal naisterahvast, kes oli kägarasse tõmbunud. Juuksed olid sorakil Talon siili silmad mõttes Arnold millegipärast kohiaga pahandas ta sisemiselt, et oli endale lubanud sellist absurdset mõtet. Ma ei ole ju kunagi siilidele silma vaadanud, mõtles ta. Tundmatu tegi liigutuse, nagu tahaks ta tõusta, ent Aietas tõusmisest ei tulnud midagi välja. Ootamatult vara tänab pimedaks läinud mõttes armalt ulatas tundmatule käe ja see saigi jalule. Tundmatu lonkas kõvasti, kuid argumendile toetudes sai ta käia. Kas keegi tungis teile kallale, küsi sarnalt. Tundmatu lausus selle peale midagi raskesti arusaadavas segakeeles. Tal oli halb diktsioon, just nagu mõnel vanainimesel, kel hambad puuduvad. Ka värises ta hääl erutusest. Arnold sai aru vaid niipalju, et tundmatut tänatada ning vajab veelgi. Taavi, kas tahate Tallinna sõita? Küsis Admalt. Tundmatu noogutas. Koos liikusid nad Arnoldi auto suunas. Mispärast nii vara pimenenud, mõtles Arnold. Mispärast on taevas täiskuu? Oktoobri alguses ei peaks nagu täiskuud olema, arutas ta. Aga võib olla, ma eksin, jätkas ta mõttekäiku. Astronoomias ei olnud kuigi tugevam. Kui nad auto juurde jõudsid, oli juba üsna pime. Arnold ei armastanud pimedust. Kuulan okkad seljas, turgatas talle pähe. Kohe hakkas ta seda turgatust vihkama. Arnold käivitas mootori, lülitas tuled sisse. Tundmatu osutas paremale jalale. Sealiberiine auto istme all oli Arnold-il väike esmaabikastike. Seal oli muuhulgas muidugi joodia marlit. Arnold sidus tundmatul jala kinni. Kas te peatute mõnes hotellis küsis Arnold. Tundmatu raputas pead. Aga kuhu te sõita tahate? Kus te peatute siis Arnold, kes millegipärast oli veendunud, et tundmatu kusagilt kaugemalt sisse sõitnud tundmatu hakkas midagi pudistades seletama, aga Arnold ei saanud aru. Tühi temaga, mõtles ta mind oma koju. Peagi oli auto Arnoldi maja ees. Arnold aitas tundmatu autost välja ja juhatas ta tuppa. Tundmatu ei vaielnud vastu. Juba olidki söögitoas. Tundmatu istus ümmarguse söögilaua taha. Arnold võttis külmutuskapis suitsu, Scumbria ja võitoosi, lõikas leiba ja sepikut, kallas Termusest kohvi. Tundmatu näis aga kuidagi laokil olevat. Ta ei puudutanud sööki. Arnold ei teadnud, mis teha ja kuidas käituda. Vot siis aga allusta Ootmatut Ühele neist postlikustes turgatustest, mis vahetevahel turita hinge terviklikust lõhestama. Arnold võttis alustassi, kallas sellesse piima ja panid tassi toanurka maha. Turgatus oli Arnold targem. Tundmatu tõusis toolilt, sammus alustassi suunas põlvitas toanurka maha ja hakkas piima lakkuma. Järsku tundis Arnold, kuidas tal varbad kuumaks lähevad. Varvastest tõusis Rambe soojusvoog kiiresti ülespoole. Arnold ei suutnud sellele vastu seista. Ja uinus. Kui ta ärkas, oli taevaäär juba ahetamas. Tundmatu oli läinud. Arnold ohkas kergendatult, pesi alustassi kuuma veega puhtaks. Eakas, lugema koliver puisti. Vint polegi nii kerge rööpast välja viia, mõtles ta ning imetles iseennast.