Mina olen Silvial haigla ja loen teele Voldemar Panso loo, kuidas me Annega hommikus sõime. Kui juturattal oli rihm peal. Anne tõi sousti lauale, nimetades seda Bloustiks. Seest ei leigest ehk kaalikat ja koorega kartuleid, mida tema kutsus mundris tuhlideks. Mundris olid seepärast, et olid mõeldud nii seale kui meile. Suur must pada kihises tulel. Meie menüü peamine vaheldus oligi selles, et ühel päeval oli tuhvlid jäleedes teese leedise tuhvlid. Plevust tulisoolane suitsupekki, hapupiim käisid alaliselt sinna juurde. Nii ei erinenud tänanegi söömaaeg üheski teisest, välja arvatud see, et anna tõi manner kuga Trallat. Sellist kiirelt tehtavat leivaõlut. Sest Anna kurtis, et tema süda olla nilist mis tähendab kõikvõimalikke asju ning nähtusi nagu soome keeles tila. Kui inimese süda nelist, siis võib see tähendada kõiki võimalikke ebamugavusi alates gripist, ehmatusest, vingust või lapsesaamisest. Kuni pohmell ini. Et ka minu süda oli natukene ilist, need plauste imekkinud ja tralla kulus ülihästi ära, siis siin oli põhjus selge tulekahju. Nimelt pidi meie maja eile põlema minema ja kõik sai alguse üsna tühisest asjast. Anna läks küünlaga voodi alt elektrilampi otsima. Eks põhukott võttis sädeme sisse, milles annal aimugi polnud. Kui suitsuhing kööki, suru see teinud, anna väljagi, mõtlesid Pleosti kannu nahjus kummuli läinud. Aktiivne kustutamine algas siis, kui tulekeeled ukse vahelt kööki kiikesid. Annal oli veeämber käepärast kohe oliga voodikraam õues ja silgusupi keetmine käis edasi. Aga natukese aja pärast lõõmusid kardinal tule meres. Anna likvideeris ka selle tulekolde Titanicu kokakindlusega, nagu ta ütles. Kui ma õhtul koju tulin, oli maja sitsiriide kõrbehaisu täis ja annas ei rahulikult silgusuppi. Kes on tundnud puuvilja vinguse, teab, kuis ta imbub, jääb, kleepub nagu laim ja püsib nagu kodanlik igand. Kuulnud kogu loost mõjus mulle üpris emotsionaalselt ning ma avaldasin arvamust, et oleksime võinud peavarjuta jääda. Aga anna arvas lihtsalt ise siga maha peale. Miks sa nii mõtled? Neli korda on ähvardanud ja pole mete põlema läinud. Äide raisk nüüd enam lehe kuni kokku vajub. Sellega see asi jäi. Heitsime vingu magama ja magasime hommikuni, millest praegu jutt? Anna ummik algas muidugi juba kell viis, need minu tõustes tuli ta juba hommikuselt lüpsilt. Kui ta tuli, oli ta näost kaame. Mis sul viga imestasid? Ai sa raisk. Kui lauta sain, hakkasid kannika näkid äkki värisema, need lüpsipingi üsna vööbilisima, siis siis sain alles aru, mis eile õhtul juhtus. Ja mis veel oleks juhtuda võinud. Sellepärast oligi anna syda nii nilist, kui hakkasime plausti ja tuhvlid sööma. Need Trallad tuli vahele rüübata. Anna oli lehmad ära lüpsnud, siia teinud, loomi söötnud. Tal oli kindel järjekord, kõigepealt said kassid, et need jalus ei oleks. Siis kanad, kuked, et need tuppa ei tuleks, siis ise ja lõpuxiga kõik oli korraldatud. Üks kana sai isegi kahekordse portsu, see valge, kelle kõhu kui katki oli rebinud, mille anna musta niidiga kokku õmbles. Kana elab tänapäevani. Ainult et musta väljaõmblusega on nagu teistest uhkem ja nõuab topeltportsjonit. Jah, kõik tööd on tehtud, aga näkid võbisivad ikka veel. See on muidugi loomulik, seest annal on iga elu nähtuse kohta kümneid sarnaseid tuua kassarist Hiiumaalt või hoopis laiast maailmast, kus Annel on purjelaevakokana tulnud viibida. Nõnda jääb anna praeguga ehmatuse kohta rääkida, kuidas üks naine Lasnamäel võidujooksu tänaval on kolmele röövlile julgelt vastu läinud meherr, valver peos, nii et röövlid on erksast ära kahvatanud ning põgenema pistnud, kui naise mees koju tuli asjas kuulda, sai olnud üpris hea meel naise vapruse pärast ning lubanud naisele ka laskmise selgeks õpetada. Mindud siis õue proovima, kui naine saanud revolvrist paugu lahti, olnud põmdi pikali maas, näost valge ja minestanud, ära mees-pulli muidu naist elule saanud, kui pistnud pea vihmaveetünni. Kuni naine viimaks karjuma hakanud, et kallim, sa igavene siga, uputab mu ära. See mees kandnud kõrge täpseteid. Selle jutuanni ja karakteri oled pärinud isalt või emalt. Osak mölemist ema oli kange inimene ja naljakas inimene. Üks pilkas ema, et hiidlane, ema ütles. Joosi vesi Haapsalu ja Hiiumaa vahel e siis oleme ühed mandrimehed mölemad. Aga isa isa oli nii kange, et surivoodil Reekis naljajuttu. Ema ema kartis jumalat. Hakkad surema, mis jutuse aad, kohus, ving lehe, isa ise ütles ning Pärnu posti hobusesaba alla külges jal pühaks põrub. Siis ütles viimati. Tuba hakkab pimedaks minema, keerake lamp suurimaks. Ema, ema vastas. See su omaviga mu mees ei näinud kalleteks. Kas sa ise oled usuinimene olnud? Ma olin Hiiumaal kolmas ja Kassari see esimene, kes ilmaliku abielu sõlmis. Siis oli see uudis võõrastav. Kui ma kopsupõletikus oli, ütles rooli maali, et palun minu eest ka. Ma ütlesin, et jäta see töö tegemata, minule seda küll vaja pole. Maal imestas, kas mu ühtati äi palu, mille pärast pattude pärast. Vastasin maalile, et mool kaks tööd päevas vähem ma äi Teppatu ja ma äi palu andeks. Anna juturattal oli rihm peal. Ta rüüpas mõnergus Trallat ja ütles, nagu üks haapsalu. Lihunik oli tahtnud peenelt öelda. A perse käib mul ümber nabaring. Edasi järgnesid väga vahelduvad lood. Kuidas lambad olid kassaris hundi maha murdnud, kuidas 11 nädalaga oli näinud 136 ussi ja kuidas üks uss läbi seina voodisse tulnud. Kuidas tema, Anna on nii palju inimesi mehele pannud, et on mitu tollilühemaks seent. Kuidas üks kasserima mees, luukmann saagis Ameerikas nii jämedat puud, et pool aastat saaginud siis läinud ringi teispoole puud vaatama. Paarimees oli surnud, juba haises. Nii jooksis juturetes, kuni uus lüpsiaeg tuli kätte. Seadsime minema, toit jäi lauale. Kas hiired rotid kallale ei tule? Ma pane kapiuksed kinni. Mul jäi üllatusest suu lahti, aga anna jagas juba uusi õpetusi rottide vastu. Kas ta kalts, tule Eliisisse ja pane rotiauku siis lehevad minema? Ma panin äratuskella põrandale mängima, see mõjub ka rottide vastu. Uksele pandi luuavars kaldu ette. See pidi tähendama, et kedagi pole kodus. Anna vaatas taevast. Loodetuul on taevatuul, see puhub taeva puhtaks. On sul igav ka, mõnikord küsisin, minnes molbule igav. Ahonigatsus igav pole süstinud. Mis huvitab? Aga igatsus on öö ja vennanaise järgi. Need on suund, ema järgi ei ole, see oli närviline. Surjooksvasse. Noorena tuli saunast ja läks läbi mere lehma pulli juurde viima. Nelipühi külm vesi oli. Järgmisel päeval oli haige. 40 aastat murdis jooksvat vennanaine, suri, et neer oli haige, aga kopsu arstiti. Haapsalus oli üks naine, ühe neeruga. Neerus kaks kilo, raske. Võib see õige olla. Siin Ain usklik ja müüs raamatuid. Puhkuse ajal ma maga kolm, neli ööd ja päeva järjest. Siis tuleb igatsus. Tahaks surnuaeda minna. Pidusse Ginus küll tahaks lennata. Mul on niisugune amet, et äi saa välja magada, pool viis peab olema lehmade juures. Siis Nääma hommikut keegidele teie värvidega, mida väga vehesed nägevad, näed, see rajas üks mees makaronivabriku maole üht makaroni näinud. Ta tegi rais kummita tüki valmis. Ja kui me lahku läksime, küsis veel. Kuule, kuda nad seal kosmoses kaaluta olekus asjal käivad. Ma ei osanud midagi öelda. Anna püüdis oma peaga küsimust lahendada. Juude all möni auka on tehtud. See on haapsalu rongiskit.