Mina olen Diana Klas ja loen teile, Armin Kõomägi loo ingel. Laupäeva hommikul mindi ikka turule 30 aastat vana jaapani nailonjopega. Pereisa August meenutas mingit noisevad filmi tegelast, kes on oma ruudulises sonis justkui armunud. Nii sageli võttis ta grammiks kulunud liigutusega selle noka otsas filmile tõmmata. Turg oli eluallikas, sealt sai linna odavaimat toitu, sealt sai kõike eluks hädavajaliku. Ka mingi kaudsuki laadne materjal, millega August osakesi oma rublaaegsete eesti kingade taldu kohendas pärines turumüüjate küllusesarvest. Parem käsiasjalikult, taskus kokku kuivanud ninarätikut muserdamas ja vasak käsi noore pensionäri agarusega turukoti viibutamas marssis august mööda mudast põõsa vaherada. Sillutadesteet talle järgneva pere natukese tarvis. Ja ega seda peret tõesti teab, kui palju polnud. Augustist kümmekond sammu tagapool astus Vaike Augusti oma vaike. Hallid muna, seebi lõhnased, juuksed hoolikalt omalajal võhma laadalt ostetud, räti alla peidetud. Vaike vaikne pilk tõusis harva teelt. Ju siis pakkus see iga päev tallatud rada tema tagasihoidlikkusest paistes silmadele kõike, mida üks viks inimese hing oskab elult oodata. Augusti ja Vaike vahel astus nende poeg Mart. Eemalseisjale oleks selle tõenduseks vahest DNA testi vaja läinud kuidagi kohatult noor 12 aastane oli 60-le lähenevate augusti vaikesigitis. Aga elu mängib vahel vingerpussi. Kuidas muidu seletada tõika, et lastetu saatusega leppinud paari harva kasutatud jahipüssist korraga sihuke purakas välja kõmatas, et vaike käima peale jäämisest oli äkki saanud anatoomiline fakt. Nüüd käis fakt juba erikooli kuuendas klassis veeris alaarenenud edasi püüdlikkusega kokku oma esimesi sõnu. Just tänase turupäeva hommikul oli Mart poiss jõuluks saadud nelja triibuga dressipüksid jalga tõmmanud ning see kõigi kuuldes Aadi taas Kokoveerinud poja saavutuse jäänud vanematel märkamata. August tõstis pilgu kollakaks tõmbunud rahva hääle nato karikatuurilt ja lohistas tunnustavat läbi vasakpoolse lahtise nina sõrme. Vaike peatas hetkeks soki, kanna nõelumise ja kinkis pojale kergelt kõõrdsilmse ning osaliselt komplekteeritud hammastega naeratuse. Veendumaks, et kõik vajalik on soetatud, vaatasid augusti Vaike turukoti sisu üle. Nelli teatajas keeratud keeduvorst kaks liitrist kilekoti piima, natuke mullaseid, sibulamugulaid ja pakk läikivat searasva jõllitasid vanuritele tänulikult vastu. Kui tavaliselt järgnes koti suhu vaatamisele, ühine ongi vist kõik kohe ja kodutee võis alata, siis täna oli mingi hingeürask otse augusti kuraasi soonele sattunud ja selle oma südika uuristamisega ellu äratanud. Vaike üllatunud kõõrdpilk ja Mart poisi jänese naeratus said vanamehelt vaid seletamatu salakavala silmapilgutus osaliseks kui too kahe minuti pärast koos suitsu siia madalakvaliteedilise Pärnu õllepudeliga tagasi triumfeeris. Segaste tunnete vallas alustas tundrio tagasiteed oma kahetoalise esimese korruse korterisse. Kõige ees sammus August, kes iseennast ära tundmata spontaanses osturallist paisuvat eneseuhkust tundis tema järel martpoiss, kes naeratas nagu alati oma kaasasündinud naeratust hingest tsirkust ootava lapseootusärevust. Viimasena komberdas Vaike samm vanamehe Vembust ebakindel topeltpilt ehmatusest udune. Ja kui ootamatust hullusest pakatava August äkitselt aastaid sissetallatud mudarajalt uuele mustale asfaltkattega kõnniteele astus ja seda mööda reguleeritud ristmiku poole purjetas, selg sirge, sai kõige emotsionaalne seisund täiendava Laksaka vastu nägu. August marssis, rind õieli, nagu võidukalt sõjaretkelt naasev keiser. Isa ootamatult pikas sammus tingitud kiirendusele reageeris naerdav martpoiss talle ainuomase liipab tehnikas sörkjooksuga. Hetkel, kui sonimütsiga keiser ja ilu jooksjast troonipärija liiklusjõe teisele kaldale jõudsid, oli vaikselt vilkuv roheline foorituli asendunud kõrvulukustavalt kriiskva punasega. See heli oli nii äkiline, nii valus ja nii kriipiv, et keiser ja troonipärija muutusid otsemaid tagasi augustiks ja martpoisiks ning keerasid MT pervel ümber, tahtes hirmsat hääle tekitajat tuvastada. Suur Kamaz seisis põiki vöötrajal pidurid järsust ülekuumenemisest suitsamas. Kamazi esirataste all vedeles ebamäärase kujuga inimtomp. Augustajas kaela õieli ja silmast tuttavat pearätti õhma käsitöölaat. 1977. Enne kui õnnetuspaika koguneb inimmass läbipaistmatuks müüriks muutus, nägi august, kuidas talle nii tuttav pearet liimialt kleepuvast vedelikus tumepunaseks värvus Mark poisi pilke sisalt silmi pööramata uhkelt naeratas, äratas augusti otse kujunest. Ta heitis pilgu koti, kas siiakala naeratas julgustavalt ning August võttis suuna kodumaja poole. Iga sammuga taastus ta enesekindlus ning trepikotta sisenedes oli ta nagu Napoleon ise, kes marginaalsetest inimkadudest välja ei tee. Ja tema sarnikale kaaslasele paistis niikuinii kogu aeg päike. August tõmbas köögilaualt välja kaks ümarapõhjalist tabureti, istus ühele ja nihutas teise poja poole. Poeg istus isa matkides kohe prauhti laua taha. Suur ootusärevusest kõrvuni augus tõstis lehte mässitud siiakala kohe mõlema käega lauavaks tule. Ülim ettevaatlikkus, millega ta kalakest kohtles, tekitas pidusöögitunde. Mart poiss, sa mine õige, pese käed korralikult puhtaks, ütles August poisile pühalikult otsa vaadates. Suitsu, kalal, paljaste kätega süüa, lausus ta seletuseks. Poiss, kraps püsti, oli paari hüppega vannitoa valamu ääres solistamas. Pistis siis äkki keset soli pea ukse vahelt välja, hüüdis papa, kas ma olen seepi ka? August vaatas suitsusiiga hindava pilguga, noogutas tunnustavalt ja teatas vannitoa suunas. Oma otsuse. Võid panna küll, aga ära sa kallist välismaa seebi puutu. Pesuseep käib küll. Seebi lõhnaste kätega Mart poiss oli peagi köögis tagasi ja võttis augusti nihutatud taburet Ilistet patakas. Nüüd hakkame kalakest sööma. Nüüdja. Papa, kuhu mamma jäi? August lutsis siiaseid, läte vajus korraks mõttesse. Mamma jäi veoauto alla. Patakas siiakala on parem kui vorst. On on, kinnitas August. Ta oli juba pool kala ära puhastanud, kui kuulis välisukse liikumist esikus, siis oli kuulda, kuidas keegi riietub lahti. Saapad tõmmati jalast ja pandi põrandale laotatud ajalehele hingama. Sussib, tõmmati jalga ja astuti edasi. Helid tundusid augustil mardile kuidagi väga kodused, justkui oleks mamma koju jõudnud. August askeldas kalaga edasi, kulm segasevõitu pilgu kohal. Kergelt kortsus martpoiss vahtis isa osavaid näppe, endal suu pärani, pikk peenike süljenire suust välja valgumas. Sammud lähenesid köögiuksele. Jäid siis korraks seisma nagu kaaludes, kas astuda sisse või mitte. Siis läks köögiuks lahti ja sisse astus laike. August tõstis pilgu kalalt. Vaike nagu vaike ikka, vaatas august ja asus uuesti kala kallale. Naine astus vilunud sammul valamu äärde kääriks käised üles ning hakkas hommikusöögist liku jäätud nõusid pesema, selg laua ääres askeldav mees. Poole. Augustil oli peaaegu terve kala puhastatud. Ta vaatas veelkord kõik üle, et kusagil lihanatukest ripakile jääks. Papa, hüüdis Mart pois rõõmsalt. Mis on, uuris Augustes, tõstis siia kallalt pilgu. Kas meie mamma Engel või Mart pois jälgis lõbusa imestusega valamu ääres toimetavat Vaiget. August pööras pead. Siiakala pea pudenes näppude vahelt. Mart vaatas isale otsa. Ta nägu oli rõõmus ja uhke, justkui oleks ta nüüdsama jõuluvana avastanud. Halvi, papa inglite loen ju tiivad selja peal. Tahtis Mart oma avastusele kinnitust saada. August tardus. Vaike seina oli kaks suurt ilusat luigetiiba. Aeg-ajalt liigutas neid nagu kohendades midagi kleidi seljal või otsides lihtsalt mugavamat asendit. Tiivad olid tõesti kenad ja suursugused. Nad tundusid olevat väga tugevad. August tõusis, võttis laualt kala tükikese ja pistis suhu ka martpoiss, napsas tüki rõõmsalt matkides mäluvat. Isa. August oli vaike juurde ja silitas hellalt üht tiiba. Vaike vaatas üle õla augustil ühe silmaga otsa ja teisega natuke mööda ning naeratas häbelikult. August võttis laualt tüki siiga ja pistis selle hoolitsevalt vaike suhu. Seejärel tõusis ka martpoiss lauast ning koos papaga silitasid nad mamma tiibu veel ja veel.