Tere, mina olen Liina Tennosaar ja ma loen teile katkendi August Gailiti romaanist leegitsev süda. Saabusin Pariisi, Itaaliast ütles Joosep Marva päeval, millal oli su esinemine. Kuid sedavõrd hilja, et ei jõudnud enam su õhtule. Ahto, minu õnnetu õhtu, ohkas Cayes kalle ning üle ta näo libises, valuline muie. Isegi meie saadik oli vihane, kuigi ta ei lausunud mulle ühtki halba sõna. Tal oli piinlik ja ta oli pettunud. Ulatas mulle värisevate kätega trikoloori kaunistatud roosikimbu, tänas, surus kätt ning lahkus nii kiiresti, nagu oleks üks džentelmen, petetud lõbumajja. Selline edu kogu maailmas. Reklaamiga kuulsaks küpsetatud kunstnik, aga siin äkki inetu fiasko. Nad ei mõista muidugi, et ma ei saanud teisiti. Nad ei taipa, et ikka üha jälle litsutakse mu nägu vastu külma suurt vankrit kuna tahan vaadata vaid lõõma vasse, päikesesse. Oslos tantsisin ma Beethoveni heroilist sümfooniat Hamburgis, kriigija Sibeliust samuti Rotterdamis. Antwerpeni Is oli peadpööritav edu, kuid Pariisi saabusin pisikildudega meeleolude, tujude ja Espriga. Minu kodumaa komponistidega karge mere, lõhnava põllu ja taibukalt rühkiva talupojaga. Programm oli laitmatu, esinemine hingestatud. Kuid Ma aimasin juba ette fiaskot. Ma tormasin uhkelt lahingusse teadmisega, et pidin selle kaotama. Kuid päevast päeva esinedes linnast linna kihutades piiratud lakkamatult Impressaariote reporterite ajakirjanduse kõmu, afišida kiirgavuse lendlehtede kisa ning reklaamtulede ja inetu sensatsiooniga oled lõpuks pettunud, tülpinud ja väsinud. Ei taha enam kõike seda põgened eemale. Mõistad järsku, et sind polegi olemas? On vaid voolu heidetud laast. Üks poritükike, mis ujub ja ujub, kuni ta laguneb ja põhja vajub. Oled lelu, mis enne esinemist täis puhutakse. Talle tuli jalgade alla tehakse ja siis teda niitides tõmmatakse kõikvõimsale publikule valmistada meelepärast suutäit. Ta kugistab su alla, kui osavasti korraldatud reklaam on jõudnud sinust küpsetada pikantse suutäie või sülitab välja. Kui sa ei sobi siis mõistad, et edu ei olene mitte sinust nagu kunstnikust, vaid et sa töötad mustatöölisena lehkavas inetust äris kus pea aktsionärideks on Impressaarjuti, rektorid, arvustajad, ajalehtede omanikud, reporterid, teatrite uksehoidjad, afišide kleepjad, lendlehtede levitajad, hotelliboida, sina ise aga väärtusetu ja roiskunud kaup, mis tuleb iga abinõuga publikule kaela sokutada. Kui oled tundmatu, tehakse sinust igal tingimusel kreool neegritar mustlane või vähemalt venelanna. Kui saad kuulsuse juurde, on igal rahvusel piiramata õigus sind omaks nimetada. Oled hüpiknukk ja teed oma Niksukese sinnapoole, kus seda nõutakse ikka lahke naeratlev sillerdavalt, pehme ja näiliselt igale sulile kättesaadav üsk armastusest lahti kogu maailmale. Kas ei pane lõpuks kunstnikud tülgastusest iiveldama? On sul vaesel kujutlust, kuidas toimub üks tantsuõhtu? Jõuad mõnda suurlinna. Kõik on jäetud Su turnee Impressaariu hoolde. On olnud tugevad müttamist, reporteritki on juba teinud oma töö kuid hotelli jõudes taipad sa kohe iga oma närvi raasukesega, et miski ei sobi. Pole korras, ei kaja vastu, nõnda nagu see peaks olema. Isegi teatribüroost teatatakse, et piletite eelmüük on kehva. Kuidagi külm ja ebamugav tunne. Majad haigutavad sulle rõskust, vastuväljakud nagu ei tahaks oma turjal tunda su jalgade rõõmsalt astumist, inimesed mööduvad sinust apaatselt sulle otsa vaatamata. Kindel tunnusmärk. Selles linnas ootab sind fiasko. Ei aita silitada oma talis, mõned lükkad oma rinnalkantavaid puuslikke südame manu, et oled põlvili palvetanud, pead tagunud ja käsi ringutanud, miski ei aita. Kuid siis äkki külastab sind üks nooruk? Selline, nagu neid leidub igas linnas igal pool üle maailma. Märkad kohe, et on heast ning jõukast perekonnast. Et ta on tavalisest häbelikum. Et ta põsed õhetama nagu moonid. Hästi. Sa oled väga väsinud ja tülpinud, su närvid on laokil nagu linatormis, kuid sai näita nooruki lõust. Jumal hoidku. Tanometi hingel ise, kes tuli sind päästma valutama, enese kõrvale istuma. Sa pakud teed biskviit ja häid sigarette. Ja vestled sellise õrnusega, nagu oleks su peigmees saabunud rindelt. Sa ei suuda veel otsustada, kas talle kohe kaela langeda või peab domineerima soneidsilik süütus. Nõnda vesteldes puudutata põlve kord ja teine nagu kogemata, nagu usaldavast sõprusest. Märkad, kuidas nooruk on süttinud, kuidas pühib higi oma laubalt. Sina räägid ainuüksi sügavast inimsuguhaaravast, kunstist, geeniusest, kes peab kannatama vulguse üle kohuti kividega loopimist. Sa oled liigutatud ja pühid ühe pisara natuke sama põselt, mis ei ilmunudki sinna. Kuid mille sa ometi pead kõrvaldama ilma pisemagi žestitajat sirkuseta. Ja siis poetada oma lausesse ühe kogemata sinatuse, punastab vabandad, sul on nii ütlemata piinlik ja häbi. Nooruk keeb juba nagu vähk pajas. Kui sa ise oled nii hajameelne, sa vahetad kogemata sigaretid üks kord ja siis jälle. Sa märkad, kuidas su huulte Ruus, millega on värvunud sigaretiots, satub nooruki suhu. Ta nagu olekski juba saanud sinu suudluse siis ohakad ja vabandad, et just praegu pead kahjuks vastu võtma pressi peatoimetajad härrad ootavadki juba paratamatult ka Hiiumaal, kui tüütav vestelda ikka ning jälle peatoimetajate armustajate ning ministritega. Kui ometi kord saaks olla eksimatult põleva noorusega ning tunda maailma tuksumist nende südame kaudu ja siis nägemiseni, sõber, eiei pärast esinemist kindlasti pärast esinemist. Sest seen peab mängitama suure osavuse ja talendiga või muidu kujuneda odava Kukotti inetuks Alpimiseks. Seda oleks võinud kirja panna ainuüksi šveiks piire. Kahjuks elasse suur vaim siis, kui maailm oli alles liiga vana ja kortsus. Tänapäeval ei mängita mitte kunsti pärast. Mitte seepärast, et too nooruk oleksin võlunud. Kui ta lahkub, pesed käed, viskad sigaretti, otsad kaminasse ja avad akna. Üks tarviline igapäevane leivatöö on sooritatud. Hästi, see toiming õnnestus, sa tead, üsna kindlasti, mis teeb väljunud nooruk Subarfüümidest alles uimane ja segane. Ta on üliõpilane, seda märkasid sa kohe. Ta läheb oma kamraadi juurde, ta hõiskab ja kisendab mitte sinust, vaid su suurest kunstist. Ta organiseerib, müttab ja tõmbab suurt loomust. Astuda enne esinemist jalutuskäiguks tänavale. Lausa ime. Missugused kaunid fassaadid on majadel, kuidas väljakud on õites ja lahked ning inimesed jäävad seisatama. Ohoo, hüüavad nende silmad, kas too pole mitte tantsiter Cayes Kalle, kes parajasti möödus. Aga õhtul lausa triumf. Saal on nagu kiilutud üliõpilastest, nad plaksutavad, karjuvad, nad märatsevad iga tantsu järel. Nad pilluvad lavale lilli ja lilli ning nõuavad lisapalasid. Kui ma pärast lõpu väljun, piiravad nad mind tõrvikutega ja saadavad lauldes hotelli. See on suur võit. Ma värisen edust, ma olen õnnelik, ma nutan. Kuid ühtlasi tean ma, et mu tantsul pole kõige sellega mingit tegemist. Minu kunst unustati nuuks oma kusagile nurka. Vaid triumfi tõi mulle nooruki põlvel asetatud käsi huulepunaga värvunud sigaret. Ah jumal võib olla 100 sellist pisiasja. Ja siiski olin ma õnnelik ja uskusin oma kunsti suge stiivsusesse. Meie petame end alati, kui see on kasulik ega tunnusta laitust, kui see meile ei meeldi. Aga ma lahkusin samal ööl. Kuigi sain viisakaid kutseid ministritelt ja töösturitelt viibida kas lõuna või õhtusöögil nende perekonnas. Sest ma ei tohtinud ometi peta oma nooruki, et ma jätsin talle liigutava kirja, et pean juba järgmisel päeval olema lepingu kohaselt hoopis teises linnas. Hüvasti, sõber. Järgimise kohtamiseni. Hüüdsin ma. Sest küllap ma teadsin, et mu noorukist võis vahepeal saada tööstur, pankur, ajalehe peatoimetaja. Ta võis õnnelikult abielluda, muretseda lapsi, saada mõjukaks oma maa Parlamendi liikmeks. Kuid ta ei unusta iialgi üht suurt tantsitari. Ei, ta jääb mulle sõbraks ning too linn on võidetud.