Mina olen Kaido Veermäe. Loen peetvallakulu majavaras. Ei varastanud mitte öösel maju, jättes kohale vaid põrandaid, raskesti magab elanikega laudadega ja toolidega, taldrikute ja tassidega ahju ühes kõrge korstnaga, nagu oleks tulekahju laastanud. Magajad elanikud oma voodisse külma pärast kerra kistuina. Üle päev vaibal, ärkamisel kabuhirmu rabanduses. Pole maja maja öös sellepärast, et ei varastanud öösel maju. Oli noor neitsinudipäine emontsipeerit, slipp, side ja kraega uhke oma uue sugupoole üle ei olnud oma mõttes madalamal mehest hüüti Riinuks. Olime kuuekesi ta meelevalla all, kuus üürnikku, igaüks oma toas. Kraamista meie tube siis, kui meeldis, tassis sööginõud laualt, kui tuli tuju, soputas voodit harva. Olime kuus üürnikku, maapoisid raamatukoid, hobusevargad ja vanemate sandiks sööjad. Tulime sageli maalt, kompsud täisverivorste nisuleibu võid, suitsuliha-munaputru, kohupiima, korpe, pudelid, Valendasid, koorimata piimast rõõmsast koorest oma teht siirupist. Nosisime siis pikad kuud hiirtena neis kottides. Rüpasime hommikul lõunal ja õhtul Riinu toodud teed kohvi pääle. Sõitsime siis jälle kottide tühjaks, saades vanemate juurde maale tulles tagasi kauba juutena. Süled täis kompse. Olime raamatukoid, hobusevargad maakeeli ja pidasime iga üxoriinust lugu. Olime poissmehed, ei tahtnud teda keegi vihasta, küll aga näpistina käsivarrest kaelast ja naersime siis kahekesi. Riinu naeris ka. Naersime ehk sellepärast, et pois näpistas poissi. Riinul oli nudi pää. Õhtul vaatasime kurbina üksteisel võtme Augesse, kelle kambris Riinu. Läksime siis igaüks oma kambri, tassisime sahvrist oma toidukotid ja närisime Hirtena. Ja sahvris kokku puutudes pistsime kukkuma, ninad kahekesi kolmekesi, neljakesi, viiekesi ja kuuekesi. Raputame päide, vaatasime nukraina. Ikka oldi kottide kallal käidud. Korvi küljest pool murtud nisuleivast kannikas lõiget võil võõras noajälg, suitsuliha kahanenud munapudru Sauk, suurenenud kohupiimasöödud ja piim, koor ning siirup läksid päev-päevalt lahjemaks. Üles pudelikaela kerkisid, sinikad veerõngad vajusid päev-päevalt allapoole, pooleni allapoole poolt pudelit. Kellel küll pidi olema nii suur moonake kõht iga päev enesele sisse ajades kuue mehe leivakottidest korpe, nisuleiba võid, suitsuliha-munaputru, kohupiima, koort, siirupit ja muud. Pistsime seal sahvris kokku oma ninad ja pidasime koosoleku. Kes varastab Riinu vanaproua, proua või proua laps metsa hundist poisike. Aga kord ostsin endale kilusid ümara karbi lõhnavaid kilusid. Avasin kaane ja panin laua kapi. Vaata maiasmoka mõtles küll Riinu. Corbydia nisuleib, ei maitse või suitsulihaga ostnud endale kilu. Nii vist Riinu, mõtles kilusid nähes kilusid haistes. Ja hakkas korduma iga päev imelik loodusnähtus. Esimesel päeval oli doosist kadunud kolm kilu teisel päeval neli, kolmandal kolm, neljandal neli ja ikka nii edasi, kavakindlalt kolm ja neli. Kümnendamal päeval oli lõpp. Ei olnud lõppsoolvees, ujus veel kolm väeta kilu, kõhud ülespidi veest väljas. Ei liigutanud enam. Need kolm kilu ujusid soolvees kolm ööd-päeva. Siis kadus üks. Järgmisel kolmel ööl päeval kadus teine. Aga kolmas ei kadunud. Ta kõduneb karbis, hallitus algas, maol haises, aga ei kadunud. Ühel päeval piilus salaja mu kambri suur vasekarva kollane isakass. Paksuks nuumata, laisk rebu kollaste rõngastega silmis. Sel päeval tuli mu kambrioriinugi käes luud. Teederiinu, ütlesin, kas sööb kilu? Kas Riinu kivistus sambaks, vere tuimis kätes, luuevers põsis jooksis, leri, kadus ja tuli. Põsed olid valged, põsed punased, valged punased. Suu liikus sõnute ahmides õhku nagu kala kuival kuid oli kuulda, kuidas ta sosistas Macindlikult. Kas, kas, kas, kas sosistas Macindlikult nagu treiks, osav treial puuneete. Kas, kas, kas, kas Riinu päris tõsi, kass sööb kilu räimest oled kiviks, hirmunud, katsuge, saad liikuda. Miks Riinu liikuda ei saanud? Juba naeris, pilgutas silmi, viskas luue nurka ja tuli käsi lahutades, naljatas mu ette. Ma ehmusin, noorhärra, aga nüüd sain aru, et noorhärra teeb nalja. Triinul olid lühikesed juuksed ja lühikene meel. Ei tee nalja, vastasin. Asjalugu on tõsisena kohutav. Ostsin hiljuti karbi kilu, avasin kaane ja panin laua kapi. Nüüd mõne aja jooksul on sinna kõigest üks jäänud ja ise pole ainustki söönud. Ise pole ainustki söönud. See imestas Riinud kurbuseni. Isee pole ainustki söönud. Kas, kas ütlen ma, mitte keegi muu, kui, kas, kas, kas, kas kõik kilud ära söönud? Ei, mitte kõik ühe ikka karpi jätnud. Kas, kas, kas Riinu oli palavikus? Kuuldes ajalugu kilu söömisest siis annan ma talle keretäie kätte saades. Riinu lubas kassile keretäie anda, miks söönud kilu keretäis anda? Jah, aitasin tagant. Tuline keretäis, nii et mäletab. Haarasin seinalt vanad traksid ja hüüdsin. Ma annan talle ise. Tõmbasin laisa kassi jalgupidi voodilt oli suur, täis nuumat vasekarva kollane isakass rebu kollaste rõngastega silmis. Hoidsin teda rippuvana paremas käes ja paremaga peksin. Peksin kõigest jõust lüües trakse ümber ta kere, hoides, keda lennus. Ja kas röökis surevana. Turtsus rabeles kargles päe allpool, lõi käpi välja ja tahtis haarata kuskilt kinni. Rippus siplevana mu käes, peksin teda isukalt, mida rohkem röökis, seda rohkem peksin. Haarasin laua kapist kilukarbi, valasin soolvee talle kaela, toppisin karbi pähe. Teravad plekiääred veristasid päev, kas röökis hullununa valu pärast? Viskasin ta prantsutades põrandale mäss kilukarbiga. Jooksis voodi alla, vabanedes taha pimedasse nurka, vaatas sealt hirmunud silmil. Kambris oli silmapilk haudvaikus, ei kõnelnud, ise ei kõnelenud, Riinu ei häälinud. Kas avasin ukse, viskasin traksid usates voodi alla ja hirmutasin kassi, jooksis kabuhirmus välja, limpsates oma verd lakkunud keelt. Vaat sai kerre täie, hüüdsin. Lüües kilukarbis saapaninaga koridori. Riinu oli seisnud tulbana kogu aja silmad haletsemisest pääst langemas. Suu lahti vaadanud hirmununa kassipeksu, siplevad alaspidi rippuvad keha. Ei lausunud sõnagi, oli tumm, oli kurb. Aga sai keretäie, ilkusin, sain manifesti, söögu veel kilu, tulgu mu tuppa. Riinu lahkustumana, ohkas uksel ja siis oli koridoris kuulda, kuidas ta kassi kutsus. Siit siit siit siit. Kutsus koguni kurval häälel, sõitsid siin. Mu toidukoti jäi puutumatuks. Kui ta nende viiekotist kadus, seda enam suuremaid kilukarpe suuremaid kannikaid nisuleiba suurenesid augud, munapudru sky ja kohupiimast sky.