Mina olen Christian elling. Loen katkendi Lili Prometi jutustusest, tütarlaps mustas. Kordiaid saale ja Tanel vihma kätte. Pilved jooksid üle taeva nagu hall lambakari, mõni sekka nii tume, raskelt ähvardas maha sadada. Saale hakkas muretsema. Mis sellest, lohutas Tanel. Aga ta võttis ometi pikemad sammud, niiet saale pidi ta kõrval hapuoblikat jooksma. Juba tuli üksikuid vihmapiisku, sajab, hüüdis saale, tasakesi jäi seisma, sirutas käe selle ette välja ja ootas taevast uusi tilku. Lähme Joona juurde varju, ütles Tanel. Vana elas jõe ääres, ent saal ei osanud vaadata ja Tanel keeras ta pea jõe poole. Näe, seal oli millegipärast seletamatult meeldiv, et Tanel ta peab pihkude vahele võttis ja seda keeras. Tanel, kas sa oled kunagi lapsi peast üles tõstnud, küsis saale. Kunas, kui sa väike olid, püüan sind ennast nõndamoodi tõstetud. On küll, ütles Tanel. Mis siis, aga kas sind on? Ei ole, raputas saale otsekui kahetsustundega pead. Tema ju ei käinudki teiste lastega läbi, ema ei lubanud. Ta oli ainult toa aknast vaadanud, kuidas nad üksteisele Riia linna näitasid. Saale ninaotsale kukkus vihmatilk ja Tanel puhkes naerma. Mis sa naerad, ütles saale rõõmsalt ja pühkis käega üle nina. Korraga leid pimedaks, taevalambad olid kõik kokku jooksnud, mingiks laiakse vormituks ning muutunud tihedaks sajuks. Aga saaled tõrkus joana poole minemast ja Tanel rebistada käest. Nad Liidusid jõe poole, aga vihm seisis ees nagu müür, saal ei seletanud nüüd enam mingit lahja joone maja. Ta hoidis kõvasti Taneli käest kinni nagu kartes satu ära kaduda. Küll oli see käest kinnijooksmine tore. Lahja joones nõelus parajasti sokke prill ninal, kui talle vihmavarju tuldi. Tanel raputas end lävel nagu märg koer. Joonase kajas tõrkuvad lõnga läbi nõelasilma, nii et enesesilmad keskendusest kõõrdi jooksid. Ta ees seisis kuhi nõelumist ootavaid sokke ja puupäine sukaseen. Pean seda näputööd tegema, kurtis Jonas põlgusega. Oleks juba aeg naine võtta. Kas Tanel arvaski Joonas murelikult? Mulle endale on see mõte ka mõnel korral pähe torganud, aga ega see asi käin õnna sama lihtsalt kui kalapüük. Ses asjas peab teadmisi olema. Räägitakse, et sul oli pruute jalaga segada, ärgitas Tanel Joonast naljalugusid rääkima. Mitte endavaid saale pärast. Näe, nõnna palju neid just polnud, aga mõni ikka juhtus kah, vetis Joanas vedu, mitte Taneli, vaid saale pärast. Üks oli, nägi küll ilus välja ka lokkide alt ära muud looda leida kui lollusi. Teine jälle tikkis oma juttu, nagu õmblusmasinal. Eivo kuulata jõuab peatada ka ja ei mingit vaheaega hingetõmbamiseks. Aga ehk tead sina mulle mõnda kohasemalt juhatada? Tanel naeris. See oli igituttav jutt küll, aga näitajad olid joana naiste kohta alati uued. Joanal oli muhe nägu ja Lõmps lood. Nii et teda lihtsalt ei saanud võõrastada. Aga ometi ei tulnud saale läve juurest kaugemale. Siis pöördus Joonas ise tema poole ja küsis, kas ta siblikat teha oskab? Ei, ütles saale. Ei oska, tule vaata siis, kuidas seda tehakse. Saale tuli vastu tahtmist lähemale joones, käskis tal enda kõrval istuda. Vana mees lõikas kääridega jämedast riidetükist paraja paiga ja hakkas seda katkise soki talla alla õmblema. Akendel nirises vihm ja Ko veeres üle maja, aga pilved läksid justkui õhemaks. Ent Joona abieluteaduse seletusele ei tulnud ikka veel lõppu, mida oleks võinud aga kokku võtta ühteainsasse lausesse. Kala näeb sööta, kui te märka õnge. Mul üks tuttav mees sai endale õige peene naise, jutustas Johannes Saarele. Mees kannatas kõik vigurid vaikselt ära, aga kui naine suppi oli taldrikuga lauale toonud, läks närv mustaks ja siis leida rusika lauale. Või minule antakse supp ainult hea poolest. Joanna nina hoidis nii naljakalt ühele poole viltu. Silmad olid täis kelmust, kuid saale polnud harjunud nalja kuuluma. Näh, vaata, siblikas ongi valmis, teatas Joonas. Tal oli näputöötuhin üle läinud ja ta keeras sokipaari rulli. Ka vihm oli lakanud. Tuppa voolas laiuga valgust. Televiisori laual lõi savist vilelind särama. Kui Joonas tabas sellelt saale pilgu, ulatas ta linnutüdrukule mulle imestest Saale. Peitis käed selja taha ega tahtnud kingitust vastu võtta. Mis ma sellega teen, mõtles saale. Mul on klaasmuna. See on imelind. Kui sa teda puhud, siis tuleb see, keda sa ootad, ütles Joonas ja pani linnusaarele pihku võtta. Mina ei oota enam kedagi. Joonas lükkas ukse lahti, uuris taevast märjast rohust, tõusis maa auru. Läbi pilvede tungisid kiired, nagu oleksid päikesel jalad all. Ning saale ja Tanel hakkasid mööda tasast karjamaale tagasi mere poole minema. Hüppasid nagu tulles külje tuigerdava kiviaia. Neil ei tulnud meeldegi, et Joonase uksel pikalt järele vaatama. Ta on suur naljahammas nagu artist, ütles Tanel Joanna kohta. Ta lootis kuulda, et ta sõber, kas saarele muljet jättis. Oled sa kunagi artiste näinud? Küsis saale. Muidugi, kas sina ei ole? Ei ole tõsi, mitte kunagi. Saale raputas pead. Lähme ükskord. Kuid saale raputas ägedalt pead, ta märjad juuksed rippusid pulkas. Ta hoidis Tanel käest ja teises peos oli tallinn. Miks sa ei taha, küsis Tanel. Kuid saale vaikis nüüdki. Ei, sa ütle, miks tahtis teine teade, kes saarele nii kaua peale, kuni too lõpuks ütles. See on patt, mis patt artiste vaadata. Aga raamatuid sa ju loed? Ei. Kas raadiot ka ei kuula? Ei. Kas see on ka pat? Jah. Saale jäi tõsiseks, isegi kurvaks. Jumala silmis on kas see patt, mida meie ise tühiseks peame. Ka väike patt võib suureks kasvada nagu kikka ju. Nii, puu. Mis puu, see on saale. See on taevakõrgune patupuu. Tanel jäi nõutuks. Ta oli alati nõutu, saale jumal, nii kategooriliselt nende vahele segas. Tanel ajas käed püksitaskusse, hakkas vilistama. Nad läksid kahekesi mööda tühja randa, kus haldusene meri näis veelgi vihm ootavat. Tanel leidis laste liivakoogivormi. Veeretas seda mõni aeg kinganinaga enda ees, siis kükitas maha, täitis vormis Sõmera liivaga ja keeras Kivila medale tahule kummuli. Saale oli üksi edasi läinud. Saale, ma tegin sulle koogi, hüüdis Tanel. Tüdruk pöördus ja tuli tagasi. Katsu, kas kõlbab saale, otsis rao ja mekkis mängult kooki, nagu lapsed seda teevad. Sa oled imelik poiss, Tanel, ütles ta siis, missugune, küsis tüdrukult silmi pööramata, kuid saal ei osanud seletada. Tanel pühkis liivased käed vastu pükse puhtaks ja nad läksid jälle edasi piki tühja randa raatsemata lahku minna. On sul igav seal ehitus, aga sinul mul ka ei ole, vastas Tanel. Ma usun sind lauses sale. Regi, mis nende teele ette jäi. Meenutus mingist suure eluka rindkeret. Ta tundus nii kohatuna siin erksal murul võilillede keskel. Tahavad istuda, küsis Tanel. Aga saal ei tahtnud ja nad pöördusid tuldud teed tagasi. Kas tead, ma tahan sind vahel sisse hingata? Loosist, saale, ühtacki? Mismoodi Saale, küsis ta. See on siis, kui sa merelt tuled? Saale mõtles viivu ja otsustas lõpuni rääkida. Ja kui sa ära lähed, tunnen ma veel kaua seda lõhna. Öösel näen seda lõhna unes. Kas lõhna saab näha? Saab, Tanel, mina saan. Kuidas siis seda ei oska seletada. On teil mingi kuju? Ei, seda tal pole või nägu? Ei, ma ei tea, missugune ta on. Ja on sul siis hea seda näha? Jah, tunnistas saale. On küll. Sest juba esimesel hommikul kadi majas äratas teda see soolane kalane Taneline lõhn. Rõõmus poiss valis vee äärest kivi ja viskas lupsu. Tead, ma ütlen sulle ka midagi, lubas Tanel jälle tüdruku kõrval astudes. Ootas saali ja läks näost punaseks. Oli näha, et poiss sõnu otsis. Sa vihastad, kui ma ütlen, ei, vihasta lubassaale. Teinekord ja poissi ei öelnudki. Saale võttis alguses ühe kinga jalast ja kallas sellest liiva välja. Siis teise. Kas sa tahtsid, et ma ta vastu võtaks? Küsis ta savilinnu kohtuma, peos? Tahtsin küll, tunnistas Tanel. Miks? Ütle seda puhuksid. Kas sa tuled alati, kui ma seda puhun? Alati saale. Ütles Tanel. Saale tundis end järsku täiesti jaburana. Sel õhtul oli kõik nende vahel hoopis teistmoodi kui senini.