Olen Rita Raave ja esitan Enn Põldroosiloo varjud. Kusagil oli kõrvuti sinine ja rohekashall maja. Nende vahel kasvas puu tüüaka puuoksa vari langes üle punapäise naise jalgade. Naine astus varjust üle. Vari punastas varjudena, õrnatundelised. Varjud vestlevad omakeskis vaiksel häälel. Tavaliselt me neid ei kuule. Kui vari libiseb mööda munakivisillutis, sünnib iseloomulik krigin. Meile järgnev vari poetab endast rebenenud tükikesi puuokstele uksemattidele ja möödujate nägudele. Ja lõpuks on kõik kohad teda täis. Jäta endast varju, on suur kunst. Vanasti käisid kõrgesti haritud inimesed varjujätmise kursustel. Muude tarkuste seas õpiti kasutama pehmendavat varjuvaest pidi aga vari olema kuninglikult raske. Armus Tseenidekstreeniti hullutavat poolvarju. Kursuse lõpuks õpiti valitsema varjust efektse väljumise tehnikat. Hoolsad inimesed hoidsid oma varju. Nad vehkisid sellelt nagu sametmantlid, võõraste varjude pudeleid, hooldatud varipidi, mitu põlve vastu lööma. Tüüakas puuoks ei olnud seda kõike õppinud. Ta pillas oma varju. Kuu juhtus, vari lipperdas Loperdus mööda tänavat temast iirdunud väike punastanud kübe haardust punapäise naise kinga külge. Naise varjust rebenes omakorda tükike ja takerdus torujuppi, mis vedeles otsapidi tüüaka puuoksa varjus. Torujupile unustatud varju, jäänusest kassas, vihmauss, kingale klammerdunud, lakkamatult punaste varjugi või sai aga maailma ränduriks. Mõnikord eetis sinine maja oma varju rohekashallile majale. Mõnikord jälle rohekashall maja sinisele majale. Nende vahel kasvava puuokstel ripnesid mõlema maja varjude räbalad. Neid nimetati lehtedeks. Lagedal kasvavad puud said oma lehed, aga pilve varjudelt tõusis tuul ja tõstis lendu varju põdemed. Seda nimetati tolmuks. Tolm läks mulle silma läbi kipitavate pisarate nägin igasuguseid asju. Ma nägin iseenda varjuvarjud, elavad oma elu. See polnud mõeldud minu kõrvadele, kui minu vari ütles tema varjule. Sinust on alles jäänud vaid sinu närune varis. See oli ülekohtuselt öeldud. Tema on kokku pandud parimate standardite alusel ja tema vari on olnud piisavalt arukas, et seda ära kasutada. Tema vari on tihke ja voogab bluusirütmis. Minu vari oleks pidanud ütlema. Sinust on nii pehme üle libiseda. Asi on selles, et varjud on armukadedad. Libistan oma käe üle tema varju. Saiaburusel laual. Mulle meeldib jalutama minnes oma vari nööri otsas kaasa võtta. Loojuva päikese kiirtes jään tihti seisma tammepuust uste ette, kustkaudu mul pole kunagi lubatud siseneda. Ma lasin oma pikaks kasvanud varjul puudutada vask, seid linki ja Luke. Ma varjutan lukuaugu ning salastatud esiku tolmuses õhus lülitub välja peenike valgusegi. Tükike minu varjust langeb pehmetele vaipadele segunesid maja sumedate pooltoonidega. Mõned võtavad kaasa koera või juturaamatu. Uskuge, parim on olla oma varjuga kui mitte just lahustuda tema varjus. Tema vari ei ei hooli kellestki ega millestki, ta ei märka kohti, kuhu langeb. Tema läheduses löövad möödujate varjude tipud pragisedes helendama. Kui tema vari libiseb üle värskelt sadanud lompide jäävad nendele vikerkaare värvilised laigud. Ma soovin, et minu vari kõike seda märkaks. Nad võiksid siis kõrvuti langeda Palazza tukale marmorseinale. Tiivuline lõvikuju teaks siis sellest jutustada. Nihkuksid vaikselt teineteisele lähemale. Esimesest kontaktist lööksid mõlema kontuurid Porturselt hõbelema. Nad sulaksid üheks. Meil oleks siis üks vari, mida me võiksime kordamööda kasutada.