Tere mina olen Raivo E. Tamm. Ja loen katkendi Enn Vetemaa raamatust pomm Eesti peaministrile. Uksekell helises. Noh, tulid lõpuks poest tagasi, mõtles kroonika rõõmuga. Ta ruttas ustavama. Ukse taga seisis musta habemega mees. Lausus musta habemega mees ja juba oligi ta isikus. Asjaolu, et too mees väitis end kroonikute armastavat, ei teinud viimast põrmugi rõõmsamaks. Ja küllap on selle armastaja suur, kulunud lõhkemiseni pungil portfell luuletusi täis. Eriti jube, kui ta neid kavatseb ette lugema hakata. Misasja ma selle kullerkupu mehega peale hakkan aastas, kroonik? Ma armastan kõiki eesti kirjanikke, kuulutas tulnuk ja ta silmad särasid. Nad särasid sedavõrd, et seda fakti ei saa lihtsalt märkimata jätta. Justkui püha tuli. Silmad olid puhkeasendis, kui nii võib öelda, pruunid, kuid erutusseisundis süttis nende põhjades rohekas fosforialt floeresseeruv kiirgus süttis ja samas kadus, et viiv hiljem taasäratada. Silmad tundusid ohtlikud olevat. Eneserahustuseks pidi kroonik mõtlema oma lapsepõlvekodu, Philipsi raadio ülimalt neurootilisele rohelisele klaassilmale. Ei see teinud kurja kellelegi. Mina olen ka eesti kirjanik, seni mind laialt ei tunta, ma pole lihtsalt veel midagi kirjutanud. Kroonik leidis, et see on tõesti väga vabandan, põhjus eriti kui pidada silmas just laialt tuntust. Samas arvas ta eneses, et eesti kirjanikuks saamisel on teiste eesti kirjanike armastamine küll väga halb eeldus. Et mu nimi. Nüüd kummardus mees nii ootamatult, et kahe esikus seisja pead oleksid peaaegu kokku laiatanud. Seepärast ei kuulnudki kroonik tema nimest muudkui lõppsilpi, see oli. Ning. Eks siis ole pealegi ping. Seal oli meil korraks ikka edasi ka, sa oled ju mõnus mees. Ja juba astuski ta kroonikust, kes oli end küll talle lausa risti ette seadnud, lipsti mööda. Tol mehel oli iseäralik mõrkjasmagus lõhn juures. Mustuse lõhn, mida ehk oleks eeldadagi võinud, see igatahes polnud. Ja juba oligi mees suures toas juba istuski ta nahktugitoolile, mis kohkunult piiksates. Ma tõin sulle paar raamatut, lausus ping särasilmil. Sa ju paned kõvasti lugemist. Oma küsimusele ei tundunud üldiselt vastust ootavadki, sest teatas kohe, mina ka lugemine arendab. Seejärel ulatati kullerkupu kubu kroonikule. Tohutu lillekimp oli hiljuti ulatatud ka India peaministrile. Kimbus oli, aga põrgumasin. Pauk ja lihasadu. Ei tea miks küll meelde pidi tulema? Aitäh, ainult et ma pole seda ära teeninud ja mul on muide ka allergia. See võilillevarsi, see aitab. Tänane pole aga vaja, sest need lilled on määratud Rüütlile. Sina ainult hoiad karraks. Ja sa tunned Rüütlit. Adam mahemees, ma saan temaga Toompeal kokku, tahad kaasa tulla? Kroonik juba teadis, et tema vastuseid eriti vajatagi. Niisiis vaatas ta vaikides, kuidas habemik oma portfelli lahti tegi? Seal ei olnudki käsikirju. Oli paar paksu üsna tuttava moega raamatut ja nende all sadelesid mingid väikesed klaastuubid päratulade, valgete tabletikestega täidetud torukesi. Äkki on see mees narkomaan? Ping ulatus kroonikule tümaa kolm musketäri. Väärt Lovo, teatas ta rõõmsalt. Uuri seda hoolega. Aitäh, aga ma olen seda juba lugenud. Ta jättis ütlemata, et oli kunagi sel ainelisele muusikalil laulutekstid kirjutanud. Muusikal kukkus muide läbi. Häälest pole midagi, laed veele arvati ja mehe väikesed pruunika vaks tuliku nahaga linnu käed surusid raamatu kroonikule pihku. Tema on silmapaistvalt head õldade kirjeldaja. Ja praegusaegses eesti kirjanduses on väga vähe äi tõllakirjeldusi. Mis arvad? Ja peale selle peegeldab ta väga hästi sujuvalt. Mis asja see tüma peegeldub? Materjali serviisaja kirikutarve ukse koputeid, mida aga vaja, seda muudkui peegeldab. Ja ta kirjeldab. Nüüd tuli habemmikul end natuke pingutada, ta silmad tuhmusid korraks tumeroheliseks. Jah, ta kirjeldab elu tegelikkust kunstiliste vahenditega. Loo hüljaturma annan Jaan Krossile tema elav su vastaskorteris, aga teda pole praegu kodus. Oleks huvireisile voo. Tema jälle tunneb väga hästi suurte tühjade ruumide hingeelu. See on tugev, kaht kroonika oli päris vaikseks jäänud. Sina aga saad selle ka. Ja kroonikule pakuti raamatut, mille pealkiri väitis, et elu algavat neljakümneaastaselt lohutuseks. See mees oskas ka naeratada. Noh, ühel meist on siis elu ammu elatuti sellega niipea veel jalgagi. Kas sa tunned elu? Küsiti seepeale ja väga tungivalt. Ei, vastas kroonik endalegi ootamatult. Aus mees, oled, mina tunnen. Mina olen arstide poolt süüdimatuks tunnistatud. Need, kes elu tunnevad, tunnistatakse süüdimatuks. Mind tehti sellepärast süüdimatuks, panid oma võõrasisale nuga ja siis kägistas enda ära ka veel. Surnuks ajendanud vana olla jälle hiljuti nähtud. Liikuda ringi. Ju sa siis ikka päris surnuks ei kägistanud. Nii küsides kerkib käsi iseenesest särgi ülemist nööpi avama. Miks sa sedasi arvad? Ei, see üks ei tähenda veel midagi. Vastati kuidagi väga kompetentselt. Ping silmitses kroonikud pingsalt hääle nagu kartlik mees või veeninza, ära pelga. Sina olen vaimuinimene nagu minagi, määratati rahustavalt. Nüüd aga köitis mehe pilku pianiino ja suur noodivirn. Ta võiks mulle mõne noodi laenata. Olen ammu tahtnud loodid ära õppida. Muusika, veeeffgaa. La ei. Juustukorvid. Seal oli kõrge meeldiv hääl ehkki mees muidu kõnelus paisboritoniga midagi täiesti uut kuulis, krooniks selles vanas laulus ja ihukarvad, mille olemasolus me muidu nagu teadlikudki ei ole. Reageerisid sellele kohe. Mis küll oli? Kas mitte ühe väikese, väga vana rahva surma igatsus. Mees lõpetas ja avas silmad. Need olid need kurvad, vanad ja targad. Kuid kohe oli see imelik hetk, üleja kroonik mõtles juba, et hea, kui tulnuk noodilaenamise ära unustaks ja unustaski. Need, kaks raamatut kingime sulle, eesti kirjanikud peavad 11 aitama. Mina ei oska sinule küll mitte, kui midagi kinkida, kohmus kroonik ärale kindel, naeratas tulnud. Tahab ehk raha. Viinamehe moodi ta küll polnud. Mõnel rubla võiks ju andagi. Vaata. Paljud inimesed korjavad midagi minaga. Ta lõi pilgu. Esmakordselt oli see häbelik, maha? Mina korjan nimelt vanu kraadiklaase vaatled ehk järele. See soov kroonikutena Meira pannudki tõllakirjeldustest lugupidavalt isa kägistajalt võis absoluutselt kõike oodata. Ma pean vaatama, igal korralikul inimesel on alati mõni vana katkine kraadiklaas, nentis ping elutargalt. See kõlas nagu vanasõna. Kroonik asus agaralt arstikapi kallal tuhnima. Seal oli kolm uut kraadiklaasi, kuid neid ei raatsinud tahabemikule kinkida. Termomeeter, nagu peaaegu kõik muugi, oli tollal defitsiit. Ent siis, lõigates sahtlinurgas vana, juba lapsepõlvest tuttav kraadiklaas. See silmapaistev mõõteriist keeldus otsustavalt tunnistamast teisi väärtusi peale 30. Seitset nelja niisugustest kraadiklaasidest oskavad koolipoisid lugu pidada. Kuna kroonik pelgas nooruses üle kitse hüpata, siis oli tal võimlemistunnipäevadel tihti 37, neli. Kahju oli termomeetrist, mille otsale listantsitud kõrge tänuga halastajaõe pilt lahkuda. Kuid ehk on tal kollektsioonis väärikam tulevik kui siin. Tänan teid südamest. Ta oli teiele üle läinud. Muide, on Eestimaal varsti kuningavabariik umbes nelja ja poole aasta pärast ja te hakkate saama honorar valuutas. Ma seisan selle eest. Kust kullerkupu mees seda teadis, ei pidanud kroonik mõistlikuks küsida. Veelgi narrima olnuks pärida, et ei tea, kes kuningaks saab selles riigiõiguslikult kummaliselt kõlavas kuningavabariigis. Aga kas seda uut riiki mitte kuidagi natuke varem ei saaks? Küsis ta siiski. Ei julge lubada. Enne peale veel mitmed paugud kajama. Ja mul on veel palju takistusi ees. Kuid neis saadakse üle kinnituste tõsiselt. Seejärel vaatas ta kingitud kraadiklaasi vaimustusega. Vanasti pandi neis kolm korda rohkem elavhõbedat kui praegu. Lahkumisel sõnastad täiest juhutamaturrangusega mees, karda taarat. Seejärel lisandusega malbudes kuidagi sobimatu. Nägudeni. Tema pilgus säras ülim leebus. Ka tema oli mahemees.