Mina olen Katrin niilsen. Loen teile Marie Underi ballaadi Naissaare sünd. Mees põdes ränka tõbe, jahtaks sabaluust, palg valgem veel, kui hõbe käis kuumi lõõtsutusi suust ja higi leotas, juust, mees maas ja põdeise rindu, oh, rääkimata muust. Kas hinge valget lindu, kes tiibu sääbja mitmest kuust pea lennutamas suust. Kõik liha on kui rohi. Kuid naine jalutsil ei surra, sa ei tohi. Palus rätik, seeme, Ülguy, murtud, piibelil, seal äkki talguid, tuli üks mõte, meeli lei. Kui rabandusse tuli ja leegid, siis kas võib? Ei või. Ning kohkunud südant sõi, eks väärabiga tõve üks surmast päästa võib, kuid selle tookon rõve. Seeerrevik sakramendi leib, mis elu anda võib. Siis kummardas ta olla ja suudles haige huult, kui oleks tundnud halla säält lehvivat ja surmatuult. Kuu näitas sarve otsi, kui loom säält pilvepraost ja naine läks täis trotsi läks hingeõnnistuse paust. Ma loobun omast jaost. Ta kõndis nagu lõksus, teed polnud tagasi. Kas Peebu lind seal põksus? Miks haaras seda südant nii? Tal oli kaasas see. Siis astus alla laevatäis tähti, oli öö ja kandis oma vaeva, mis oli surunud olla v ees ootas vägitöö. Kirik valge näitusi ja ristil kiikus, kukk, laiastmestik, kuust läitus ja imejärel andis lukk. Kas elu nüüd või hoc seal sammastikul kiikus, kuu, poiste tontlik lait. Küünlaleeke liikus kui kummitakse pühapaik, suus naisel nutumaik. Kuid Püha Neitsi kuju, kelle üle valu, näo käib, naeratuse uju. Kas sirutaks muu poole peo, kui teen ma kuriteo? Juristil lunastaja silm peatus, naisel soe sest käis kui arm kaja suu tänast pattu ma ei loe. Sain naine hingetoe. Pitslina Valev hõrkus, kunst säras altarit. Eelkäsi aralt tõrkus, et võta ostjalt kate, ült. Seal hellus Maarja pilt. Apostlid seisid sirgelt, ei pahandust neil näos. Siis naine kadus virgelt ja hoidis armuleiba peos, meel tuksus, lootus eos. Ta pages pühakojast jõhetas kui roos. Ta jooksis vilka muiast ja kaasastähed võiduhoos. Kõik jooksid üheskoos. Ning jälle astus laeva. Sai toeks mastipuu, kui oleks poole vaevade jätnud maha kiriku vaid tuikas hajulu. Seal äkki taevast tuhmus lõi laotus tormi, puhkkõik, rahvas laeval juhmus, kui lõhkes laine hiigla muhk ja keerles vesi, tuhk. Ja naine istus liidus, kui taplema lõi kõu umbsõlmräti sidus, kus Alda Looret varjas puu ja palus üle jõu. Taera tundsid harda silmnäo eest kisti põll, ta heitsid üle parda, sõim kannul suur ja silme jõll. Siis vaikis marummell. Al laialainevihu, kus puudus jalgel pind. Kui oled Kristuse ihu, siis päästa iseend ja mind nii onus hukkub lind seal nagu mulla pehmust, tal oleks tundnud kand. Suurest rõõmu, ehmus ta, nägi maad alla, panud hoo Taev andeks anud. Ja pinna luksu kudusist tahkus sedamaid. Silm läbi uudse udu nägi noori rohumaid ning kaski Remmelgaid ja ilves heinavalgust ees ümber pehme kaar. Maailma sünni algust jõi sügestunud silme paar uus merest sündinud saar. All koiduvaste terali roosaks, purihahk ja ülelaevapära, siis tõusis üürgav hõiske vahk, et kõmast rummi nahk. Et oli sündinud ime, siis kätelaeva kant sai naine õnnest pime. Naissaar sai saarel nimeks pank. Kuis jõuti selle mant ees kodugalda luga noort päikest rõõmsalt täis. Seal torkas naist, kui nuga ta nõnda kaugel ära käis. Nüüd miskit kartvat näis, kui üle läve sammus. Tolm tantsis päikse joas lehm aknast sisse ammus ning tuhnis murul värskes roas. Kuid koolnu oli toas. Kirst keskel sõuab vene- ja naisel kalkvellaud ning kamber, esimene, mis tugevam kui kivi raud saab uuel saarel. Haud.