Vikerraadio järgnevas saates meenutame 1940. aasta suve. Juunis peetud Tartumaa laulupäeval kõneldes ütles peaminister Uluots. Meie oleme uhked oma esivanematele, kes kõige raskematel aegadel ei lasknud pead norgu jäi kaotanud usku oma Miinasse, oma rahvasse ja oma tulevikku. Nii nagu meie esiisad ja esiemad. Nõnda tahame ka meie seista usus ja lootuses ja laulus väljendada usku Eesti tulevikku ja Eesti õigusse elada siin päikese all. Nädalapäevad hiljem vajus Eestisse 100000 meest punaväge. Säärase relvajõu varjul saabus 19. juunil Tallinna riigipöörete pealavastaja Andrei Ždanov. Stanugi koosnes neljast vagunist ja mind saadeti siia Tallinna reisijaama, seda rongi oma veduriga, pidin temale tegema manöövriveduri eest ära võtma, teise otsa panema ja nii edasi ja olin kogu aeg seal ootamas seda rongi, kus see sisse tule. Ja see oli kõik siis see jaam oli nii erivalve all siis juba ja rahvast ei lubatud ka Kalti. Et minu teod, no igatahes piiratud ta oli, nii palju ma tean, et ta piiratud ja nyyd valvur siia valvet kinnistus, tuli nii palju seal ümber, kui see rong siis sisse tuli, ta koosnes neljast terviseraudtee Narvast, Tallinnasse oli kõik kinni naelutatud Tartut, torangut, kõik naelutati kinni, mitte üksi valvest ei aitanud, vaid siis lööd ikka roopa naelakkega n ja siis ennem jooksis üks paekivivagunite karongees ja, ja siis tuli staanu Firongtsi sõitis võrdlemisi aeglaselt, taisõidud kiirelt vene vedurijuht oli vene vedur, oli, tulid reisijaama kuuendale teele kõige äärmisel teel, nii kallis õlu ja võib-olla vist oli tema vagun oli ainuke soomusvagun seal. Ja, ja siis. Kui nad hakkasid sealt välja tulemise, esimene vagun oli täis sära, isikuid, terve vagunitäis paistis, oleme eraisikud, siis. Järgmine vagun oli suli, soomusvaks oli kohe näha, et see oli soomustatud vagun igatpidi. Siis oli järgmine reis oli sõjaväge täis, Vene sõjaväge täis ja siis oli kõige lõpus oli kaubavagu. Ja nii palju, kui ma nüüd võin mäle toda ei käinud selle kaubavagun ilmite ukse külje pealt lahti, vaid otstest lahti ja otsa luugika. Ja kui siis külalised olid seal ära läinud, autodega minema sõitnud mustad autod viisid nad minema. Kui nad ära olid läinud, võtsin selle rongi, tõmbasin ta välja, lükkasin veduri teise tee peale, siis viisin veduri pöördsilda, keerasin vedurilingi, tegin uuesti rongi valmis, ärasõiduks valmis ja nii ta sinna seisma jäi, sinna kuuenda teeb. See rong jäi ärasõitu ootama pikemaks ajaks. Ždanovi olid Tallinnas vastu võtmas Leningradi sõjaväeringkonna ülem, armeekomandör Meretzkovi ja punalipulise balti laevastiku juhataja viitseadmiral tributs. Juba siin balti jaamast sõideti pikale tänavale Vene saatkonda. Ma olin sel ajal isegi pikal tänaval ja nägin tema saabumist. Katustel muide olid siis punaarmee täpsuslaskurid. Üks esimesi karme korraldusi eestlastele oli relvad kõigilt eraisikutelt ära korjata 48 tunni jooksul. See tähendas kaitseliidu likvideerimist. Vaevalt võis tollal eesti sõjaväelasele olla vastu meelsemat ülesannet. No vot ja siis oligi niisugune asi, et järgmine ooperases tuli mul üks suurem töö. Ükskord kutsub Paddar ülem, saadab sõna õppuse juurest, et tulgu ma tema juures sinna ütleme, Värnik, pange hakkama, teil tuleb minna Ahjale kaitseliidu likvideerima. Ja nüüd minge kohe adjutandi juure toannafel juhtnöörile adjutandi juure ütleb sedasama toitmine koloneli luur, kolonel annab täpselt juhtorit. Lähen koloneli juur, kabineti sereid, Varnid, teate, mis on teile usaldatud niisugune tähtis ja raske ülesanne. Et teie lähete Ahjale kaitseliitu likvideerima, vanadele auto, sõidate Kuperjanovist, Lewiselt antakse mehed telepääle ja siis lähete sõjaringkonna staapi Barclay tagada maja praegusel ringkonna staap kolonel Asmus juurde ja annab siis volitused ja juhtnöörid veel. Ja ma küsisin, et noh, eks see päris juht siis on. Teie, olete tummaks kurat niisugune ülesanne kaitseliidu malevad likvideerima. Sinna aga seal kapten vähemalt pidanud olema vanemseersant, korrates juba, sir. Seal oli käskudega. Seal meil seal sõjamoodus oled, meile vastu sai hakata, kui käsk anti, meile tuli lihtsalt ütelda, just nii ja ja, aga siis mina, isand tänaseni aru, mis Victor vigur see oli, et et ohvitsere sinna ei saadetud. Noja lähen sinna, võtsin mehed peale, porianamast sõitsid sõjaringkonna staapi Asmeri juure sõira jälle samasuguse jutu vota usaldatud raske ülesanne ja et, et nüüd sõidad, andis volituse ja aga katsume kõrvalteid, möödasõitjad nagu punaarmee üksused kogu aeg voorivat sisse. Ja autojuhiga räägin mina ikka mingi kõrval täiedku panemiit, kahtlika, seda Räpina maanteed. Kogu aeg tuleb Vene vägesid vastu, tuli jalamehi, oli suurtükkide ja, ja, ja siis tanke ja ana nematasti meist välja meest nendest ja läksi vahi alla, mis umbes lõuna paiku. Ja järgmisel päeval kell pool 12, ma pidin ette kandma Asmuseletum likvideeritud, lähen sinna, muidugi kaitseliidu liit oli seal kõik küll autode hobustega relvi ja laskemoona toomas seal suur magasiaita endine rahva ja mis ta seal oli, too anti minu käsutuses, siis need olid suurtükid ka. Nende sellepärast suurtükiväelane pidi olema. Hakkame seal vastu võtma relvadega seal midagi ja ma isiklikult pidin kirjutama kõik need saad leed, nendel olid need blanketid juba saatelehed olemas ja ma isiklikult pidi kontrollima need relvanumbri järele, pidin kõik kirja panema, jah, ja no relvadega seal midagi selleks käik. Aga laskemoon mis oli kastides veel 300 padrunit sees, oli teatud kastid. Need olid lihtsalt loed, kassid, teraja teada, padrunid on adru lahti, padrunid. Ja neid mina ei tea, kui palju neid võis olla tuhandeid, oi, mis tuhase miljoni, too sõnad, et ega ta seal midagi peale hakata. Ma ütlen, mis me nendega teeme? Me ei käinud lugevakas kaks päeva, kurat, kes loeb, teed ära. Ja mina lähen helist raskusele, et mis asus, ütleb, et mina ei oska sellega midagi peale hakata. See ütleb, et tehke, mis te tahate, mina ei osale mingit nõu anda. Aga kell pool 12 kandke mulle ette, see oli midagi, ma mäletan nii õhtu hilja või öösel kunagi, nii et tema, tema, kogu aeg seal telefoni juures tehke mis tahate aegagi, kell pool 12, katke mulle etel. Meestele, nüüd ei aita muud midagi, ühte kasti loeme sisse ära, kui palju läheb, hakkame mõõtma nagu kartulid ja, ja niiviisi. Ja siis tehtud ja lõpuks sain siis varemgi valmis, kui pool 12 päeval. Ja siis läksid, kandsin Eteet, kaitseliit on likvideeritud ja seal oli siis ja toodi erarelvad ka, toodi sinna veel. Kaitseliitlased protesteerisid kõvasti, aga seal on ülejäänud suure tulemus on siin ka kaasas, üks ütles, et nendele, ah, mis te vaidlete. Meil ei ole siin midagi kaasa rääkida, eks kogu see toomine oli vastu tahtmist. Ja õigel ajal on see midagi kõrvale ka, läks. Ja, ja seda ma imestan ise praegu, et mul oli nii palju julgust, et ma kurat mat nool teha, kui see välja tulnud. Ja seal oli nendele staabihoone ja elas ka seal ükse ülemusi ja ükskord kutsuvat minut. Kuulge, tulge sinna, et meil on õhtu seal, sööme õhtust ja ma läksin ka ja, ja, ja siis ütlebki, et lõksistleb, et kuidas on need, kes ei saaks üks kast padruneid. Malli saab ja sokutasin ja mina ei mäleta, kui ta Moody Maniili äraselt, eks massaa, nii et need mehed pidid, nägime sõdurit seal vallus olid ja et mul pärast mõtlesin hiljem, et, et kuradi hull oli, et, et seos makstud minu kui väljas olnud minu päevasele. Jah, sokutasid ära ühe kasti. Nõukogude laevastiku baasi ülema keri Eesti sõjaministri abile puna lipulise balti laevastiku relvajõudude majutamiseks asutuste paigutamiseks, palun anda korraldused järgmiste ruumide vabastamiseks. Sõjaministeeriumihoone sõjamerejõudude staabihoone, laevastiku baas ja selle elumajad, veeteedetalitus, tolliamet, ohvitseridega. Hoone Arsenal koos töökodadega laevaremonditehase kaks tokki kõigi sadamate sadamalaod, kino, glooria, palas, hotell, palas, hotell, Bristol trackmanni, kaubamaja, sõjakohtuhoone, politseiprefekti hoone, Balti tehaste juhatuse hoone, Vene teater, gümnaasiumihoone, Eesti Panga vastas. Kalevi staadion. Majad Pärnu maantee 11, Raua tänav 30 31 32 33 34 36 37 38 42. Kreutzwaldi 13 15 17 19 Kunderi kuus. 10 14, Gonsiori 31, Pirita, üheksa, Narva maantee 73 75 70 seitse-kaheksakümmend viis. Kalevi pataljoni kasarmud, vesilennukite aerodroomi koos kogu sisustusega kütused, tsisternid sadamas, garaaž ja muu 20 suvilat, Pirital ja Nõmmel. Kauba- ja sõjasadam koos ladude ja värvida. Näidatud ruumid palun üle anda. Sõjamerelaevastiku juhatusele kell 24. Null null. 19. juunil koos kogu sisustuse, mööbli, elektrivalgustuse ja muuga. Sama saatus oli tabanud Osmussaare elanike ja muidugi ka saarel asuvaid eesti mereväelasi. Rootsi küla seal 100 100, üle 160 inimese 26 majapidamist oli ja siis oli küll õunapilt, oli seal nii soe, siis toodi Tallinnast kaks praami, hiiglasuured, praamid, kaks puksiiri, mõlematel puksiiri tees. Ja no aga siis see teade käis nõndamoodi, et kolm päeva või niimoodi sai saarerahvale ette öeldud, et ta pandi oma niuksed asjad ikkagi kokku, mis ta ikka enam-vähem on ja ja, ja siis jälle loomad ka, jaa jaa. Et küllalt hulkas apa ära võtta, kui arvestada teiste juures isegi saab, aga nad võtsid. Nad olid nördinud, väga nördinud ja jätsid sinna palju maha, väga palju jätsid maha, tähendab selliseid hädatarvilikud asjad ja ja niuksed asjad vajasid tühjaks ja siis tulivad sinna randa, kus praami peal, kus meil oli siuke väike kai tehtud kus sai, tähendab verre praamide peale minna ja kui nad siis tulivad sinna tuletorni juurde kõigi oma kraamiga raamidega ei vigastada kokku ja siis sai laaditud, nad ise aitasid kõik laadida, tähendab peal ja pandi need asjad peale ja siis lõunaks saime juba, tähendab nii kaugele sinna praamide peale ja ja, ja tunni pooleteise pärast oli, meil, tähendab põõsa peal ja sealt hakkas maha laadima inimesed nutsid, naised, Buzzildid ei teinud midagi, tähendab ühesõnaga mehed olid ikka Vagaga, nad olid ka sõna ahtaks jäänud, rääkimist ei olnud selle kodud maha jätma või kus need olid, mitu põlve elanud, mitu põlvedel olid eraldi kodud saanud ilusti tehtud ja nüüd võeti käest ära, nüüd võeti käest tagasi, sinna läksid vere sapööri väeosa sinna sisse ja lagastasid selle katlaga. Kuigi Eesti lennuväel oli punavägede sissetungist peale lennukeeld kästi kõik lennukeid pealinnast kaugemale toimetada. Küllap lähipäeviks kavandatu nurjumise kartuses. Kolmapäeva hommikul ma tulin juba sõjaväe aerodroomile, siis oli selge, et järgmine hommiku tuleb anda sõjaväe aerodroomi üle vene lennuväele. Ja kõik lennukid viia Jädalasse. Et me pidime olema neljapäeva hommikul, 20. toimus äraviimine. Kell kaheksa pidime olema aerodroomil. Sõjaväe aerodroomil. Siis anti meile süüa ohvitsite kasiinos ja siis Me rivistasime oma lennukeid üles. Ja siis oli niisugune teade, et on komissioon määratud, kes laseb lennukit starti startida, tuleb start oli mere suunas mere suunas üle maarjamäe. Startida tuleb mere suunas, 200 meetri kõrguselt üle maarjamäe õudselt tuleb teha, kohe pööranud paremale. Ja võta kurssi Jägala pärale. 200 meetri kõrgusel, mitte kõrgemal. Järjekord tehti ka ärakomisjonis, oli komisjoni esimees, oli kolonelleitnant Kippell. Ja seal olid ka. Nüüd anti meile, anti meile stardijärje, minu järjekord oli 48. Minu arvestuse järgi võiks seal tõesti, me arvestasime umbes poolsada lennukit võis olla koos kõigi sõjaväelennukitega kogu seda koos agu lennukitega, ehkki ma ei tea, kas Ago lennukitest üks oli juba ära viidud, aga ühte ma nägin niimoodi 10 minutilised vahed. Kõige huvitavam oli see, et kolmene hävitajate e viieteistkümnete hävitajate kolmik oli pidevalt õhus. Kaks kolmikud, üks oli maa pääl, tuli maha, Sist startis jälle teine. Nii et meil oli antud kõrgust 200 meetrit, aga need patruleerisid 500 meetri kõrgusel. Kas teie järel või kõrval? Päris meiei marsruudil Maarjamägi Jägala meie peal. Ja huvitav on see, et kas demonstratiivselt või oli see meeliga või see tõesti, sest ma tean, neil olid neli kuulipildujad peal, need seitse, 62, Maxim tüüpi kuulipildujat, seitse, 62 kaliiber, Maksimi kaliiber. Ja nad vahetasid need kolmikud peaaegu meie ees angaaride tagauks 300 meedi. Ja kas demonstratiivselt ma iga kord, kui eelmine kolmik alla tuli, siis oli meil lendude vahe, järgnevus tassiti sinna, kuulipildujalinte Me nägime seda. Reili ütles, et näed, näitavad, millega sind tulistatakse. See oli demonstratiivselt, nii et näidata, et meil ei olnud mitte ainult Aueks vaid ka kindel kaitse, et me mitte ei satuks eksiteele oma lendudega. Väljapääs Eestist oli suletud. Lavastuse alguseni jäi veel üks öö. Järgmine asi on juba seotud 20. juuniga. 20. juunil oli minu valvekord Tallinna-Harju prefektuuris seadus pikal tänaval, pikal tänaval abiprefekti kabinetis. Valvekord algas siis kell kolm peale lõunat, kui ametiasutuse töö lõppes ja kestis kuni järgmise hommiku kella kaheksani. Minu valvekord lõppes 21. hommikul kella kaheksa aeg ja umbes poole üheksa aeg, läksin koju. Läksin üle raekoja platsi rlebi Harju tänava ja Vabaduse platsi ja kui astusin, et lõigata ära, siis Vabaduse platsi nurgast kohe Jaani kiriku juure minna, trammi peale. Märkasin, et Jaani kiriku juures oli purje all nõukogude tank. Selle juures kõik luugid olid suletud, ühtegi sõjaväelast juures ei olnud. Ja lihtsalt juhuslikult ringi vaadates nägin teist tanki veel tolleaegse Roosikrantsi nurga peal. Ühesõnaga, kuid vähemalt hakkasin siis silmitsema seda platsi, siis nägin nelja tanki, mis oli siis oli paigutatud selle Vabaduse platsi nurkadele ja ja mõtlesin, sest kusagil ei ole ühtegi ühtegi sõduritega ühtegi ohvitseri näha, vaid on lihtsalt suled puukidega. Tank seisab, kusjuures on suunatud just Vabaduse platsi kohta igalt poolt suur tükk suurtüki ja ühtegi inimest sel ajal platsil ei olnud, vaid mõned üksikud ruttasid siis kes kas tööle või turule või ja see oli, see oli kõik ja Läksin koju seitsmete draamiga vaid läksime sellest, mis siis lahti on, linna peal läksin igatahes jalgsi koju ja, ja siis midagi erilist tee peal ei leidnud, ei märganud. Ja kuna mul oli vaba päev selle järele pääle palve korda, siis ma lihtsalt magama. Ja kell oli juba siis ikkagi pääle lõunat oli kuum päev, kui ärkasin ülesse, lükkasin akna lahti ja vaatasin hämmastusega, et Pika Hermanni tornis on punane lipp. 21. juuni 1940 Toompea. Ütles mulle, et midagi nagu toimuvat väljakul, et mingu ma vaatama, mis seal on, kes oli peaministri sekretär, major tilgre? No ja ma siis läksingi Vabaduse väljakule ja see võis olla umbes veerand 10, kui ma sinna jõudsin. Seal oli veoauto. Ja keegi kõneles seal. Mina muidugi ei tundnud kõnelejat, siis olid seal mõnesugused loosungid näha. Aga see inimeste hulk selle veoauto ümber oli küllaltki väike, neid ei olnud kuigi palju. Võib-olla hiljem tuli juurde, ma ei olnud seal eriti kauaks. Viis minutit võib olla või nii. Ja siis läksin tagasi. Rääkisin ära, mis ma nägin. Aga vot seda ma nüüd ei oska öelda, millal, millal need sealt hakkasid siis liikuma. Toompeale, kui palju seda aega võis minna? Ta tulid väljakult kohe Toompeale ja otse otse peaminister ja riigisekretär ja siis see major tilgre ja veel seal hakkel ja kleesmelt ja mina, aga Me tulime rõdule enne veel, kui, kui nad olid jõudnud sinna üles. Nii et siis oli kuulda niisugust laulu kaja nagu natuke kuulda ja. Aga kõigepealt tuli soomusauto. Ja siis oli tükk tühja maad ja siis alles tuli see kolonn. Kolonni lõpetas jällegi soomusauto. Kas seal ei olnud ka tuletõrjeauto väljakutset? Jah, oli küll seal selle Nevski katedraali taga või kõrval, seal ma ei tea, kas kaks tükki vist või? Aga noh, muidugi need ei teinud midagi, lihtsalt seisid seal. Nendest jäi küll niisugune mulje, et Eesti töölised niimoodi välja ei näe. Nad olid liiga räbalates. Selliseid eestitöölisi polnud mina igatahes varem ega ka pole ka hiljem selliseid näinud. Kirjeldatud rongkäik liikus Vene soomusautode saatel Kadriorgu presidendilossi juurde. Minu abikaasa nägi seda, kui nad siinsamas Kadrioru lossis oli talt, siis ta nägi seda kõike, kui need riigivanemaid välja tulid ja siis oli seal niukseid huvitavaid mehi, oli daily ülikonnaga koalitsioonid ajada omale lapitsi põlvede peale, olid justkui ära paiganud ülikonnad ja selle paigad nagu praegust, need poisid kannavad nüüd suudideksase pükse, lapitud pükse ja näidata, et töölisklass käib paigatud ja ja need olid karjunud, karjusid tööd ja leib olid karjunud seal hirmsasti. Ja siis oli Rotermanni soolaleivavanker oli rohelised, suured vankrite punased, kui Lotterbul peale kirjutati kaks igavest suurt hallikirjud, hobust oli ees ja siis töömees oli ütelnud, mis sa, kurat, karjud. Tule siia, võta saia. Mul see saia sees. Pakuti siukesed, karjud, kõrt seisis seal sabasid lossi väravate juures seisis tuua kahe suure hobusega ja need olid niuksed plekiga üle löödud, suurete tõlla tulid ja siis suure punase niisugust tähtedega kirjutatud Rotermann pealegi. Ja kutsunud siis sai võtma sealt selle mehe. Korraks ma läksin siis linna Oli vist siis jõudnud see demonstrantidest kolonn sinna vist juba selle keskvangla juurde. Kadriorus pidi sel ajal olema läbi, igatahes juba see asi. Ja siis hiljem peale lõunat ma ei tea, kas see võis olla siis kella viie, kuue paiku või nii? Läksin ma uuesti Toompeale et vaadata, mis seal sünnib. Siis olid juba need vanglast vabastatud tal rõdul. Ja pidasid kõnesid. Lossi ees oli siis. Võrdlemisi palju rahvast. Palju oli muidugi uudishimulikke? Ja lossi see valve oli siis juba üle võetud nende rahva, oma kaitsemeeste poolt. Aga neid oli suhteliselt vähe siis veel alguses. Ja just need endiselt need poliitvangid ja need siis ilmusid sinna, need olid juba lossi rõdul, need olid lossi rõdul siis. Aga suurem osa inimesi oli ilmselt uudishimulikud, kes tahtsid näha, mis seal toimub, nii nagu minagi sel momendil ja, ja siis ma nägin ka selle lipu allatoomist sinimustvalge lipu ja, ja siis selle punase lipu heiskamist nägin seal. No ja vot sel momendil ütleme, kui see, kui see lipp alla toodi. Paljud nutsid, muide. 21. juuni õhtu Tallinnas Raua tänava koolimajas sidepataljoni ajutises majutuspaigas. Ja noh, ongi läks edasi, mitu tundi midagi, midagi juhtunud hakkab juba nagunii öörahule minema. Raadio Klasfaljust üleval aulas suur aula ja me olime kõik seal hunnikus koos. No ma ei tea, mis seal väljas on, tead ma lähen siis trepist Su pikk lai peatrepp, eks ole, nagu seal koolimas on trepist alla, teise teisena käänudele saani Alttunnimees mandri jookseb üles püssiga ta ilmselt varjuda, eks ole. Kas temalase enne või lahti teda või tont seda teab, mis seal välja suhtes ja sa ei tea. Aga nii kui sa teise madime peale saab, nii käis väljas pauk. Mees haarab oma keskelt ja vajub koos püssiga, vajutad kokku, hääletult vajub. Aga toimub teie nähes minu kinni, kaks must ise võib-olla saan seal kaks-kolm aselt albumil langeb kokku, eks ole. Ja aga sel momendil kogu see, ütleme, mees kokku vajus, käis see niisukene kogupaugu koerakese festivalil soliks 18 20 meest akende peal, seal juba need panin, niisugune onu oma algas, lihtsalt panid kohe paugu ja see käis kõik nii momentaalselt koosne, poleks käsu järel käinud. Vesti oli siis suitsu ja püssirohu lõhna täis, tähendab. Aga pärast ma vaatasin läbi akna, just nagu oleks pangale järele joostud, et see nagu ei oleks, mida lahingulaskmine võtsin just golfi juba juba kätte maksta. Sõnavots mõrkuja puhtal kujul, tähendab. No sellega lahing algaski, tähendab, no muidugi see esimene kogupauk ehmatati ära tähendab momentaanselt tühi. Kui palju neid seal langes, kas vaata kindlasti seal pidi saama, vaata selle kohta ei ole, isegi kirjandusest pole kuulda olnud ja no siis oli nagu mõni minu. Võib-olla viis minutit oli vaikus, siis hakkas mootoripõrin hakkas tulema, tähendab pissima pool sõidab, soomusmasin, aga no mehed olid juba nüüd nii hoos, et ei saanudki enam kuigi kaugele, kui juba hakkas püssituli talle pihta käima. Talas Juupi vastaga, aga noh, see oli juba niisama, tõmbus tagasi. Aga samal ajal hakkas juba koolimaja tagaküljel hakkas laskmine ja ilmusid soomusmasinad, ilmusid soojusena politsei väljakul, toad, kõik lage oli näha, kuni Kunderi tänavani. Hakkasid seal tuupi tulistama, nad kaugelt lasi, midagi kahju ei teinud, eks ole. Aga katusekivid ja aknaklaasid on juskui krohvi talduslaslika puruks. Ja samal ajal siis tuuakse sisse ka teine, teine pihtasaanu. Teine pihtasaanu on üks allohvitser männik demoli. Nii et alla tehti, tehti, tähendab Belfi pump kiiruga, seal oli tegemist küll. Lahing muidugi täiskogu aeg edasi ülevalt oli hea näha, kuidas peale nii või 12 paiku seal oli juba jalaväge välja toodud, kuidas ta seal Kunderi maad ja nurga siis punavägi Punamäe köök on puhta jagasid tädi. Lindimenüüd tuldi, sest see kõne allagi soliks üldse mingit lahingut tehagi saanud jagamatus, punaarmee, keegi kõige üleval. Kuidas määruste järele tehakse, ahelikku teevad järk, peid tähendab jälle järgmine jagu, hüppab välja ja piinasid niimodi koolima sisse, viskas seal väljakul pikali, hakkas sealt tulistama ja olime sisse piiratud, igast kants tähendab. Et see oli tulevahetus, siis ühe Eesti sõjaväeüksuse ja ühe punaarmee üksuse või mitme punaarmee Punasest jalavägi pluss soomusmasinast pluss soomusmasinad ja aga lõppude lõpuks aasiga vaibus ära ja siis tuleb korraldused alla koguneda kõigil alla vestibüüli alla vestibüüli relvadeta tähendab kõik taskutes kõik 500 raadio mulle ilusti ja taskunuga viskasin selle maha, tead. Ja siis ütled välja minna, aga kes ei taha minna seal käed üleval väiksest uksest välja minna, sealt natuke kõhe oli, aga no ühekaupa mäe sealt läksime. Ja väljas oli siis niisugune situatsioon, tähendab, punalindimehed olid kõnnitee peal, seal tänava veeres nišš, teist meest inglise, inglise vintpüssid seal näppude vahel. Ja meid käsutaksena esi esile muruplatsile istuli ja hakkame, vaatame, mis edasi saab. Ja siis sõidab ene, soomusmasin, sõidab sinna, sealt tuleb juba üks pikk niisugune offis seal välja aia hirmuskuri soltatõ voo Aabitseeri ohvitseri ajab sinna koolimaja ette ritta, oli väga sünge moment, kõik rivisse noh, saagiks oli üksjagu, saigi ta on võib-olla 12 meest. Rugo, aga meie aktuaalne, Eesti ohvitser ei osanud üldse õega, mõni üksik teadis küll vanemad, kes nagu oli, et ümber pöör, kes, kes paremale, kes vasakule käskonna täitsid aga ka niisugune virvarr tegelikult. Ja siis käib Õical juba sinna soomusmasinaid pöörama kuulipildujameestele kuklasse. Kurat. Aga vahepeal oli kõrvalmajas tulid välja tulnud ka seal oli grupp inimesi oli pritsima poolt küljes soli naisi ja, ja, ja mõned oskasid vene keelt hakkasid, no selge, pildi tahetakse maha lasta, hakkasid karjumatusega siin tappa ei tohi, tähendab, ja nii edasi. Seda käsklust ei tulnud mahlast Abuna lindimehed, neetud, ronisid sellase Suba sinna koolimajas. Said sa sõduri poe kätte, rüüstasid seda, aga enam koolimajja lastud, nii kaua me seal olime. Ja siis peale kella kümnet oli juba moodsat uus valitsus ja siis sõitis meile kohalise konteksti lahendama kindralmajor roperk, said toomine on sõjaministriks. Donizganud pisike pisikest kasvu mees sõitis oma masinaga sinna. Aga kui tuleb meie kõrge pees troofis seal kõik robinal jooksevad tal ümber, eks ole segarada, poeg, ärge minu ümber koguneb. Ja läksin sinna sisse, lahendamata küsimus seal, kes mitu tundi, kuidas lahendus, seda ei tea, selle kohta ei ole isegi kusagilt kuulnud ka midagi. Aga niiet kell kuus hommikul tulid mõned üksikud, meil mehed, kes tulid linnalubadega linnatud on siis me olime veel väljas, tähendab, need on fikseerinud terve öö, tuli olla. Tondilt välja kolitud sõjakool paiknes sel ajal samuti ühes Tallinna koolimajas. Ühel õhtupoolikul sõitis meie värava ette, veomasin, mille kastis oli seitse või kaheksa erariides meest. Punased lindid ümber, vaata sonid peas, hüppasid maha ja tulid siis väravast sisse, muidugi, väraval oli valvepost, kaob selle alkoholi talis ukse ette ja hakkasid nõudma relvi. Andke nendele relvad ära. Masina kogunes trobikond aspirant ja keegi ei mõtelnudki selle, palju tegid nalja, vastutamise, relvide daated, öeldi meie milliseid vabrikus ja seal jagatakse relvi ja mõni saatis jälle Peipsida ja kuhugi ei, armastasid nalja vastu. Aga see jagelemine läks väga suureks ja võttis väga niisuguse tõsise kurja pöörde. Ei tea, mis nüüd sellest intsidendist oleks lõpuks välja tulnud ja kuidas oleks lõppenud. Aga sinna juhtus tulema esimese kompaniiülem, major Tamm. Ta oli väga rahulik ja tasakaalukas mees oli ja see hakkas siis rahustama poissi, poisid. Pidage meeles, et missugune olukord praegu on ja ärge ärge ärge hakake riidlema, et andke neile, mida ta ütles nii tasase häälega Ancanile õppepüsse. Ja meie panime sinna ja sisse, Need hakkasid krabama seal, seal, loopisid neid püsse siia ja sinna ja ja major Tamm ütles nendele väga niukse rahuliku häälega, et kuulge, et mehed, mis te lõhute nendest püssidest. Vanemad loopisid ikkagi kasti edasi. Aga sellel ajal mina panin tähele teistpoolt tänavat seisis üks venedank. Nagu midagi ootaks, aga kui need mehed sealt ära sõitsid, siis tankla kahele peale sõitsid ka minema. Nii see jama lõppes meil siis ära. Juba hakkas kergelt hämarduma, mina juhtusin parajasti olema koolimaja välisukse juures, nägin, kui sõitis värava ette kerge maastiku autu, sõjaväe autosõjaväenumber oli tal pea ja sealt astus välja üks lühikest kasvu kindralimundris mees. Oma adjutandi adjutandi oli tal üks poiss, hästi pikad juuksed tagant krae peal, sonimüts peas, punane lint ümber käevarre. Ja muidugi püstol vööl. Pöörimaga püstol oli mina eesti kindralit suuremalt jaolt kõiki tund innuga seda jupatsid, ma polnud varem kusagil näinud. Aga lõpuks lõpuks siis tuli ikkagi välja, et ta on ikka tõesti kindral nimi, põrk auastmelt kindralmajor ja pidi olema mingi raudtee kindral, keda ma sain pärast kuulda. Võrk oli siis varese valitsuse sõjaminister juba? Ja minu tegelane pidi olema. Ta oli väga tige, miks teie andsite relvad ilmakorraldust ära, ju ta oli siis kusagil teada saanud, et niisugune niisugune lugu juhtus meel sõjakoolis, seal. Meie ei teadnud talle mingisugust vastust anda, juhatasin, minge sõjaga, oli üleval juurat, temaga teadmat, tormas tema kiirelt trepist üles, teisele korrusele, kus oli siis sõjakooli ülema kolonel Soodla kabinet. Läks siis sinna kabinetti sisse ja meie kogunesime ka koridori vaatama, uudishimust, et mis sellest jamast lõpuks välja tuleb. Kaua nad seal sees Jabelenud, võib-olla seal üks, kümmekond minutit, siis uks läks lahti, kindral protberg oma adjutandi nokatsiga astuks ees ja kolonel Soodla tema järgi parajasti sellel ajal Eesti raadio lõpetas oma õhtused saated ja hakati mängima hümni. Kõik aspirandid võtsid valvelseisaku, ka kindral põrk võttis valveseisaku ja tõstis käe mütsi, juur. Aga tema adjutant, see poisinokad, see seisis sealsamas ligidal, jalad harkis, ei mõtetki mütsi maha võtta peast. Aga tema selja taga oli üks aspirant, käävat, see siis käega torkas tagant lükkas seda mütsi, nii et see mütsinokk läks talle silmade peale. Siis ta taipas, siis võttis ka mütsi ära ja jäi seisma, aga muidugi ta on sõjaväes käinud, sellise jalad harkis ja kuula siis selle hümniga koos kindraliga lõpuni ära. Eesti hümni laulmise ajad olid varsti läbi. Moodi tulid teised laulud, millistele rahvasuu leidis kohemaid uued sõnad. Mõrvar röövi ja juunikuus, kui tuli Saisus juhti ja