Tere mina olen Guido Kangur ja ma loen teile, Jaak Jõerüüdi loo sõber. Mu lapsepõlv oma peenuses tarkuses ja kires kaitsemin keskija labasuse vastu kõikjalt nõrguva labasuse vastu, millel pole piire ega nägu. Oli see mis tahes sinu uni, koogikorvist võõrast linnast, jumala saksakeelsest nimest, võib-olla jalaka metsast või oli see päev liivaluidete vannis kuusepuu all, Metsiku jooksuga ukraadinaga, tuulerõugete, ka kirsivargil kurbuses, pika toidab semin oma võrratu läbi nägelikkusega, halastamatu kirega, vaate teravusega, peene üksindusega vaikusega. Ta hüüab. Hoia mu lapsepõlv tagasi langemast, võta mu lapsepõlv kinni, pigistab peopessa, see valge hiir, see näidiseksemplar, see puhas kurbus. Pigista kämblasse. Vajuta Ta neli pikas siniste veresoontega sõrmeda ümber kinni, pöial peale ja pigista. Peopesas niriseb valget lund, valged matvat lund, valget metsikult keerlevad lund, nagu oleks jõudu katsumas lolli hiiglasega saksa muinasjutust ja pigistasid kivist vett välja. Aga kõik on vastupidi, hiiglast pole sina ise pigistad millest tahes välja mida tahes. Sina ise spekuleerib kõigega aadet, et hinge ja jõululumega jõululumega lapsepõlve süütu müüdiga kahvatu ahju tulega kuivanud kuuseokstega, unistusega, perekonna tülidega lootusetusega. Ja ta hüüab. Mäletad seal selles paigas tara ääres liivasel kõrvaltänaval mäenukil teisel pool tara, metsik kuusetukk, öeldi sulle lause, mis on sul sõna sõnalt meeles, nüüd ja surmani öeldi midagi olulist. Ütlus on tõeks saanud. Lause on täitunud. Sõnadevaheline ruum on täis kannatusi, vaeva ja naudinguid. Tähendus on selgunud. Lisaks on mälu täis tuubitud kangastusi, kohustusi, varipilte, neid tuleb ikka juurde ja nendega pole alati midagi peale hakata. Meie kõigi silmad puurivad öösiti sadu kordi akna ees rippuvaisse kaardinatesse. Pilgud on valusad, pilgud hõõguvad ning põletavad kardinaisse augu. Ees riideist jäävad lõpuks järele vaid narmad ja ometi hõljuvad nad terveina. Voltides lange Vaina hääletult aknapraost sissevoolava õhu käes. Ja mitmelt künkalt lahkutud jalgrattaga jalgsi, üksi, mitmekesi linnaäärselt prügimäelt, mille rämpsu lagendiku kohal hõljus imal kõrbelehk. Suits vajus taha raba peale kuid männiku ääres lebasid hunnikuid sulanud ja moondunud kabenupud, mustad ja valged plastmassnupud. Vana raudteetammi ääres, hoopis teises ilmakaares lebasid aga mulla all püssikuulid padrunitega ja ilma padrunid deta kõrvuti tumepruunide pisikeste silindritega, mis põlesid kuuma käes äkilise sisiseva leegiga. Neid nimetati makaronid, eks neid mässiti hõbepaberisse. Tagumine ots jäeti lahti, siis süüdati tikuga ja visinal lendasid hõbekuulide eemale ränderdades õhus nagu joobunud. Ka koduümbruses majade ja puuride vahel tehti vähe sõnu ning kui sinu pruudiks hüütu kükitas maja nurga varjus roosad püksid põlve õndlates jooksid sa sealt kogemata mööda huilates ühe ainsa silmapilgu ega öelnud sõnagi. Ta hüüab. Oled sa suusamäel käinud? Vaikib Lilian Blumm, Liliann Lumm, tule tänagi sinna. Nüüd on palju lund. Ta seisatab puu all. Eks ole, mul on uhke kampsun. Sul on, tead sa ka ise, kui soe see on? Liilen ploom on suusamägedel alati selle kampsuniga. Ta ei suusata, ta käib seal. Kuid see on meeldiv. Tallegi teeb see heameelt. Lillem lumm, teeme õige ühe sõidu, teeme pealegi ja naerab. Ega sa ära ei lähe veel? Lillen Blumm. Ei, täna on mul sokid jalas. Ma ei. Lillel Blum, naerab Lilian Blumm oil hiljem lumm. Sul on ju muidu ka sokid jalas. Ma tahtsin kuulda, mida te ütlete. See pole miski nõnna meiega mängida. Lähme turult läbi, Moostan sealt õunu. Aga ära mängi meiega, Lenblum. Ma ei mängi. Milleks minul mängida? Mul on soe kampsun ja nõnna ei hakka külm. Lilian Blumm, hiljem lumm sai keerutagi, aga räägid kummaliselt, tead sa seda, eks ole, tead? Teie ise küsite ka kummaliselt eide, küsi Te, räägite Lenblumm. Len, Blumm oskad sa? Ostame õunu turult läbi, siis lillem bluum. Miks sul kirjutusmasinat pole? Mul on. Teeks ühe sõidu, Lilian Blumm, len, Blum oled, sõitsid priid, lugenud. Aga sõbrad tahavad tagasi oma algkooliaega. Laagrid undavad seal grammofoniplaatidelt vanad ja uued ning tantsuorkestri, lõpeta enne varahommikust vihma ja kõik on nii lihtne. Kuu on kuusuudlus, on suudlus, reetmine on reetmine. Kuid muu kaob, reetmine jääbki reetmiseks ega muutu juriidiliseks mõisteks. Reetmine või mitte, reetmine. Lageda kahtluse kohal lendavad pilgud iseenesetõmbetuules. Uskumatus ja edelatuul toovad jahedust sulguvatesse maastikesse. Aga reetmist ei saa ikka ära määrata, sellele ei pääse ligi. See kas on või pole ja väga sügaval liiga sügaval. Ta räägib ning ma jätan ütlemata kasvu nimetamata päritolu, Skitseerimatada elukäigu, kirjeldamata näo ujume, nii pikad lapse ripsmed. Ta peab vastama maateaduse tunnis, ehkki ta midagi ei tea, ta läheb klassi ette musta kriidise tahvli foonile igavesest kinni lahti rullimises, pragunenud maakaardi kõrvale ning alustab Prantsusmaal. Tema vasakus käes on kaardikepp paremas närvid ja ta näitab kaardile. Piir algab ülevalt, mere äärest jookseb poolviltu allapoole läänelles ja kõikudes üks väike Luksemburg siis veel väheke järsk pööre otse alla. Tuleb ületada suuri Euroopa jõgesid, teha vahet rohelise ja sinise vahel, lõigata pruuni, möödas Trasburist ja baaselist riivates Šveitsi ja Itaaliat Alpid siis Vahemeri nõksti tõmmata kaardikepi enda poole, puudutades paberipinda õhku ja vett lained liival ja Roon ning samas Püreneed üle nende viskuvad pilgud siis Pearrytski mööda piki Atlandi rannikut. Oo mitmekesine elu, linnulennul alistuvad kaugused, kogu see käänuline rannajoon alles oli bordo, juba Aav juba läheneb kalee. Inglismaa on käega katsuda siis taas Belgia piir, mererannad. Prantsusmaal ütleb ta ja vaatab enda ette maha, aga mitte kauaks. Olid suured koerad. Ta hääl on täis eneseusku ja tõsiseid mõtteid. Suured koerad. Ta keerab vaateakna poole ning sealtki välja kaugemale. Prantsusmaal hääl paisub, ta hingab sügavalt sisse ja seisab ja seisab. Prantsusmaal. Olid suured koerad, kes ei kuulaks teda hinge kinni pidades. Suured koerad Prantsusmaal. Ta paneb kaardikepiõpetaja lauale, tema mõlemas käes on nüüd ainult närvid. Ta jätkab vaikselt. Prantsusmaal. Ma valin su oma sõbraks. Alatiseks. Olid suured koerad, suured koerad Prantsusmaal. On veel kahtlejaid, on veel teisitimõtlejaid, neid, kes ei usu silmnähtavat. Ta hääl on nüüd vali, jääbki valjuks ja kõlaks. Prantsusmaal olid suured koerad. Ta pöördub õpetaja poole ja vaatab otse sellele näkku. Oh ütle oma otsus, sõber. Kes katkestab teda? Ei keegi. Prantsusmaal vaikuses lööb lubiseintel üha valgemalt helendama. Lubisein on üks, mina ja sinasõber, oleme üks. Küllap sa saad seda teada. Olid suured koerad ja ta tunnistab kurvalt lootusetult nii kindlalt, sest tõest pole pääsu. Suured koerad Prantsusmaal.