Tere mina olen Kersti Kreismann, ema, loen ühe Juhan Viidingu teksti. Vabaõhuetendus toimus siseõues vanade kivimüüride vahel. Eks osa müüride vahelisest maalast oli mõeldud näitlejaile. Teine osa ettenähtud vaatajatele oli üleslöödud lava kõrgendik, mille tagaseina moodustas õue juurde kuuluv keskaegne kivisein. Publik oli kohal. Istuti selleks seatud pikkadel pinkidel. Ilm oli soe. See osa taevast, mis õuele ära paistis, oli enamalt jaolt selge ja sinine välja arvatud üksik huvitava kujuga pilv. See oli väike pilveke, ta püsis kaua paigal ja teda oli hea vaadata. Vanadest nööridest kasvas rohututte õuenurgas kasvas puu, ma ei tea, mis puu ta lehed liikusid vaevumärgatavalt ja kuna nad ei liikunud mitte pidevalt, vaid aeg-ajalt maheda tuulehoo mõjul, mis hoovi jõudis siis oli huvitav oodata ja vaadata, millal liigub, millal ei liigu. Müürikivide vahel kassas üks sõnajala moodi taim muidugi palju väiksem kui metsas. Ka seda taime vaatasin kaua ja hoolega. Palju oli elu ja liikumist sel päeval seal õues kõrgel katusel krabistas keegi alguses ei saanud aru, kes võiks olla tillukesi kivi, purukesi pudenes alla. Siis tuli ka krabistaja ise nähtavale. See oli üks tuli, ta kõndis mööda katuseäärset vihmavee renni siis lendasid üle hoovi teisele katusele. Nägi veel mitut väiksemat linnukest, aeg-ajalt üle hoovi lendamas. Aga nad ei laskunud maha. Nende kodu oli mujal. Valgus oli muutunud. Päike paistis nüüd veel nööri ülemisele osale. Selge oli, valguse langemise piir. Lendas ka üks liblikas ja mitu kärbest. Jälgisin neid nende lennuteel. Ühil katuseserval turnis töömees, kes ilmselt midagi katusel parandada tahtis. Aga ta ei olnud katusel kaua. Võib-olla ta ei tahtnud segada all toimuvat etendust. Kui etendus oli lõppenud, etendati just vana kurbmängu. Läksin rõõmsana tänavale. Mulle tundus, et olin saanud enesele mõne asja selgemaks.