Tere, mina olen Mait Malmsten ja ma loen teile Romulus, Tiitus loo, miks minust ei saanud näitlejat? Ei, see ei ole nali, ausõna muidugi, praegu olen selles veendunud. Ammugi poleks minust saanud ei François Arsusest tal maad ega Eleonora tuurset ta Paul pinnat ega Ants lautoritamit. Kuid mingisugune teise järgu lavajõud kindlasti nagu näiteks volli Hanimalt või volli karuputk ei mäleta enam hästi. Igatahes volli oli ta küll. Mängis soku verenäiteringis ja hiljem Vanemuises operettides tõsiseid vaikivaid osi. Kõndisid juristidele ja kindralitele, wet šampusepudelis häält ei teinud. Eelistas sügavmõttelist paljuütlevat vaikimist. Selline vaikivat osade etendaja või tõlgendaja oleks saanud minust kindlasti mitte mõni kuningas Leari Wilhelm Telli kehastaja sest eelkõige nõuavad säärased kehastamised annet, et mida mul paraku napiks jääb. Sellises vahekorras on minu näitlejatalendisuhe näitekunstiga praegu. Aga 15 aastat tagasi, palun väga. Siis mängisin Molyeri ihnuses Harpagoni Orleansi meid siis kuningat ennast Hamleti nimiosalist muidugi vaid kujutluses kinni pidades põhimõttest parem külas esimene kui kodus, viimane ja lootuses, et harjutamine teeb meistriks. Ja see polnud sugugi tingitud auahnusest, vaid idealismist, noore inimese janust, ilu, vooruse aadet, et ja muude sihukeste väärtuste järele leidsin näitekunsti olevat ühe kõige tõhusama vahendi, pakkuda inimestele kunstilist naudingut, esteetilist elamust ja kasvatada kaaskodanikku moraalselt. Sageli külastasin ka suurlavastuse Tallinnas ja Tartus istudes tavaliselt rõdul. Sealt oli ülevaade hea ja raha läks ka vähem ja ümbrus kodusem. Polnud smoking ei, ega karusnahku, oli suurte silmadega lavale vahtijaid. Ja oli toredate mängulaval võimsaid elamusi. Oli pisaraid ja naeru, ilusat ja inetut. Ühesõnaga draama. Tundsin kaljukindlalt, et kord seisan ka mina seal rambituledesäras möirgab nagu Othello või aastal nagu roome ja publik möirgab ja aastab minuga ühes. Ja pärast lõikan loorbereid, võtan vastu lilli ja lillepott, milledest ainult muist jätan endale, kuna mõist saadetakse ärrit tagasi. Kuid see pole oluline, oluline on see, et suudad panna inimesi tundma seda, mida tunned ise ja no olgem ausad, ka kuulsus on hea asi. Seisad ja poolteist 1000 inimest aplodeerib sulle. Ja mitte sugugi nii nagu mõnele jalgpalli mängijale, kes värava lööd. Ja nõnda harjutasin siis kodus kõiki võimalikke osi koogolišilleri, Kitzbergi jal, Lutsu lavateostest, kuni tuli krahh. Krahh tuli sellepärast, et läksin edevaks. Kord, kui mängiti suures teatris Vilde pisuhänd on, läksin ja ostsin piletiloosi. Olgu, mõtlesin trügin enese lavale lähemale. Istun õige kord ka peenema publiku hulgas. Seal nagu haritum kiht koos, kuuled üht-teist õigemat kriitikat, võib-olla tabavamad väljendust, autoriteetsematest suhtumist. Niisiis istun ühel õhtul loosis ja vaatan pisu anda. Tõesti hoopis uhkem olemine. Enesetunne on teine kui rõdul istudes isegi lavale vaatad, nagu hoopis vähema Pieteediga. Ja minu kõrval istub keegi soliidne härrasmees smokingis ja ta paljaste õlgadega. Vaatan Pisuhenda, vaatan dekolteed silmitsema smokingut, inimene peab kõige vastu huvi tundva, ei tohi olla liiga ühekülgne. Ja siis kuulen järgmist kahekõnet. Smoking. Mitmes vaatuses nad selle tüki täna venitavad, dekoltee? Ei tea, ei vaadanud agrammi. Smoking vaata järel, dekoltee pime ei näe, vaheajal vaatame. Smoking. Ja mis tüki nimi oli dekoltee pisuhänd, kui ma ei eksi. Smoking pisuhänd, imelik nimi, mis meil rahvaluule, tükele dekoltee. Vilde naljamäng, smoking wild, no kas siis Vilde näitemängusid kirjutab, dekoltee jooksis nähtavasti smoking. Kõht läheb tühjaks, dekoltee, ära virise, alati sa virised, pead teatrisse tulema. Kas laua ära tellisid? Smoking ära ikka võtsin orkestri kõrvale, käskisin esimeseks valmistada valatatarri dekoltee juba jälle saamandatarriga, mina toorest kotletiliha, Eisi smoking. Eks võta angerjat, äkki pahvatas saalis naer. Smoking, elustus heitis pilgu lavale, siis küsis. Dekoltee ei pannud tähele aga vist midagi naljakat. Elegantne neid tervitati rohkesti ja nemad vastasid tarvitustele ilust soliidselt, viisakalt, delikaatselt märgilt. Nähtavasti tuntud tegelased. Teise vaatuse keskel hakkas smoking rahutult rabelema. Lõpuks deklareeris. Ma ei viitsi enam olla, lähen alla dekoltee, aga läks, see ei passi ise. Oled teatriseltsi juhatuse liige ja ei viitsi üht nalja mängugi läbi vaadata. Bene saalis kajas jälle naeru, nakatus. Mis seal nüüd oli? Uudishimutseda smoking. Poisi Glenn luuletaja tõmbas ärimehe naha üle kõrvade vastast dekoltee. Haa, ägestus making. Mis loba seal Vilde seal kokku kirjutanud, mis ärimees sihuke ongi, luuletajal laseb endal naha üle kõrvade tõmmata. Lähme minema, mis siin ikka vahtida, pealegi on näitlejate kostüümid vanad õietnud selleks etenduseks, minul ta niikuinii ei ostnud. Jääleks, ütles õrn hääl käskivalt. Kui juba olen kord siin, siis tahan selgusele jõuda, kellega Zimmeli Pauaseni intiimselt istub. Naised, smoking oma kohale, kuna dekoltee hakkas pingutatult vahtima, vastas looži. Vaata, milline oli lugu, mis mind niivõrd vapustas. Loobusin näitleja elukutsest.